3x ise

Mulle vaikselt hakkab tunduma, et ma lõpetan oma pooleteise aastase blogimise. Mitte, et mul teemasid ei oleks, millest kirjutada, aga ma ei jõua kuidagi nende teemadega arvuti taha. Teiseks minu suur EGO alguses suutis vastu pidada sellele, et ma ei oska kirjutada õigesti. Ilma kirjavigadeta. Lauseehitused on olnud mulle endalegi hiljem lugedes veidi arusaamatud. Ja noh liitsõnadest ei hakka ma rääkimagi. Juba Austria blogi ajal inimesed kirjutasid mulle, et mul on mõnus stiil, aga õigekirja ma ei oska. Mõni isegi tunnistas, et ta ei suuda sellepärast lugeda mu blogi ja pakkusid end keeletoimetajaks, millest ma üllatunult, aga viisakalt loobusin. Kolmandaks härib mind, et ma ei viitsi teha kvaliteetseid pilte ja neid üleslaadida, aga üpriski kiiresti otsustasin, et mu blogi ongi selline lihtsamakoelisem, mitte kõigile suunatud blogi. Lisaks mulle meeldib endast palju pilte teha, seega neid selfisid on pea igas minu blogipostituses. Ja nüüd ma ei teagi kas olen hakanud sellepärast põnn...

Möödas on jälle üks kuu ja möödas on ka kogu mu lõputöö triangel. Ma olen juba mitu nädalat hoogu võtnud. Teemasid on üüratult palju ja nüüd ei tea kust otsast pihta hakata. Lõputöö on vist võtnud viimse mu kirjutamisisu. See oli ikka tohutu piin. Ilmad olid ilusad ja inimesi oli palju, kes juukseid tahtsid lõigata. Ja nii mu lõputöö aina lükkus ja lükkus edasi, kuniks polnud mul seda enam kusagile lükata. Ja see viiamne kuu aega oli ikka emotsionaalselt väga raske. Ma olin vastik. Ja õel. Võisin nutma puhkeda ühest ainsast kommentaarist. See ei pruukinud olla halb. Aga mul olid juba silmad märjad. See on jutt neile, kes ei näinud ise oma silmaga, et Grete nutab. Jah, ei naernud, nutsin, kuigi pooltundi hiljem võisin juba ka naerda... Emotsionaalne nagu ma olen. Aga ma polnud ammu nutnud  ja see oli nii hea. Nüüdseks on kaitsmised läbi. Kõik on tehtud! Nüüd on vaja veel järgmine neljapäev ilus olla ja oma lõputunnistus vastu võtta, mis tõestab, et olen mööblidisainer. Järjekordes...