Ütlen ettehoiatavalt ära, et see blogi ei saa olema eestimaastikul järjekordne "zero waste" ("nullukulu") blogi. Sest ma tõstan juba praegu käed ülesse ja annan alla ning tunnistan ausalt, et meil juba on paar väga head nullkulu blogijat. Olen ise suur Nullukulu lugeja, mis on seotud otseselt nullkuluga- vegan postitused jätan hetkel vahele- aga Maryliis on mind väga palju inspireerinud ja aasta aega tema blogi lugenud, olen lõpuks ise ka ülesse ärganud ja otsustanud veidi temaga kaasa mõelda ja ka tegudele asuda. Seega võib tulla päris palju postitusi seoses "zero waste" teemadel. Minu eesmärgiks on oma sõpru ja tuttavaid kaasa mõtlema panna meie olevikule ja tulevikule.
Kust tuli blogi pealkiri?
Ma mõtlesin päris pikalt, kas jätkata blogimist. Kui JAH, siis mis teemal või mis suunal, või miks üldse või kuidas? Kui eelmine blogi oli väga kindel, et seal kirjutan oma elust ja olust Austrias, siis oma Eesti elust ei ole nagu mõtet ju heietada. Keda kotib? Samas on mul palju mõtteid ja arvamusi erinevatel teemadel, mis mind ärritavad või mida lihtsalt tahaks teistega (teiega) jagada. Kuigi samas jälle - keda kotib, mida mina arvan ja mõtlen... Pealkiri ISE on väga hea kokkuvõte kogu mu tulevastele postitustele siin - ISE tean, ISE teen, ISE mõtlen. Kui ma olin veel väike ja ema küsis mult: "Grete, kuidas sa seda oskad? Kes õpetas?", siis olin vastanud väga lihtsalt: "Ise õppisin!" Vahest ma mõtlen seda siiani. Ma olen üpriski kangekaelne mingites olukordades, kus ma ei taha mõelda nii nagu ülejäänud inimesed või arvata samamoodi. Võib-olla alles hiljem tunnistan vaikselt iseendale, et jah tal oli õigus.
Et midagi siin elus, maailmas, universumis muutuks, siis peab alustama ISEendast. Lihtne ja ma arvan kõigile juba teada olev fakt. Aga lihtsam on ajada süü kellegi teise peale ja öelda, mis mina? Üksi ma ei muuda midagi. Nagu viimasel ajal Maryliis oma blogis on kirjutanud, et tunneb, et see kõik on asjata. Kogu see mure selle üle, et prügi ja plastikut on meie ümber liiga palju. Aga kui poleks tema blogi, siis ma siiani ei teaks, ei mõtleks sellele, et on mõned inimesed, kes leiavad lahendusi sellele, kuidas vähem prügi toota. Ja ma arvan, et seda ei ole vaja kohe alguses nii paaniliselt tagaajada, et kõik peab mu elus olema nüüd "zero waste". Vaikselt, samm-sammu haaval. Tundub loogiline. Kuigi minulgi taob peas mõte: KOHE ja PRAEGU!
Esimene samm nullkulu eluviisi suunas:
Ostsin täna Tartu Rebase Rimist OrganiCup´i - 22,49€
Loe täpsemalt siit.
Kuna alles ostsin, siis ei oska veel kommenteerida, kui hea see on või mis on selle toote miinused ja/või plussid. Aga luban sellest kirjutada, kui olen järele proovinud.
NB! Soovitan alustada väikestest sammudest. Ma rõhutan veel kord, et mul läks aasta aega enne kui Nullkulu blogi tõsiselt võtma hakkasin. #pikadjuhtmed
Kust tuli blogi pealkiri?
Ma mõtlesin päris pikalt, kas jätkata blogimist. Kui JAH, siis mis teemal või mis suunal, või miks üldse või kuidas? Kui eelmine blogi oli väga kindel, et seal kirjutan oma elust ja olust Austrias, siis oma Eesti elust ei ole nagu mõtet ju heietada. Keda kotib? Samas on mul palju mõtteid ja arvamusi erinevatel teemadel, mis mind ärritavad või mida lihtsalt tahaks teistega (teiega) jagada. Kuigi samas jälle - keda kotib, mida mina arvan ja mõtlen... Pealkiri ISE on väga hea kokkuvõte kogu mu tulevastele postitustele siin - ISE tean, ISE teen, ISE mõtlen. Kui ma olin veel väike ja ema küsis mult: "Grete, kuidas sa seda oskad? Kes õpetas?", siis olin vastanud väga lihtsalt: "Ise õppisin!" Vahest ma mõtlen seda siiani. Ma olen üpriski kangekaelne mingites olukordades, kus ma ei taha mõelda nii nagu ülejäänud inimesed või arvata samamoodi. Võib-olla alles hiljem tunnistan vaikselt iseendale, et jah tal oli õigus.
Et midagi siin elus, maailmas, universumis muutuks, siis peab alustama ISEendast. Lihtne ja ma arvan kõigile juba teada olev fakt. Aga lihtsam on ajada süü kellegi teise peale ja öelda, mis mina? Üksi ma ei muuda midagi. Nagu viimasel ajal Maryliis oma blogis on kirjutanud, et tunneb, et see kõik on asjata. Kogu see mure selle üle, et prügi ja plastikut on meie ümber liiga palju. Aga kui poleks tema blogi, siis ma siiani ei teaks, ei mõtleks sellele, et on mõned inimesed, kes leiavad lahendusi sellele, kuidas vähem prügi toota. Ja ma arvan, et seda ei ole vaja kohe alguses nii paaniliselt tagaajada, et kõik peab mu elus olema nüüd "zero waste". Vaikselt, samm-sammu haaval. Tundub loogiline. Kuigi minulgi taob peas mõte: KOHE ja PRAEGU!
Esimene samm nullkulu eluviisi suunas:
Ostsin täna Tartu Rebase Rimist OrganiCup´i - 22,49€
Loe täpsemalt siit.
Kuna alles ostsin, siis ei oska veel kommenteerida, kui hea see on või mis on selle toote miinused ja/või plussid. Aga luban sellest kirjutada, kui olen järele proovinud.
NB! Soovitan alustada väikestest sammudest. Ma rõhutan veel kord, et mul läks aasta aega enne kui Nullkulu blogi tõsiselt võtma hakkasin. #pikadjuhtmed
Kommentaarid
Postita kommentaar