... oli tavaline sessiaegne koolipäev. Istusin oma tegemata koolitööde virna otsas ja kirusin end, et miks ma varem ei alustanud nende asjade tegemist. Istusin arvuti taga ja kirusin. Hoidsin peast kinni ja olin väsinud ja kirusin veel. Kui äkitselt helises telefon. Võõras number. Võtsin vastu, samal ajal käis peas sada mõtet, kes see võiks olla. Helistaja tutvustas end Mati Kosena Elurikkuse Erakonnast ja küsis kas olen too sama Grete Pertel, kes kirjutab põnevat blogi, kellel on graafilise disaini firma ning kes on üldse üks aktiivne noor tudeng. Ükski väide polnud vale ning mul ei lastudki rohkem vastata kui "jah, jah, jah". Samal ajal Mati rääkis aina edasi ja edasi. Ma ainult kuulasin ja vahepeal lisasin sekka paar "mhm" või "ahahh". Ma püüdsin aru saada, kuhu Mati oma jutuga tahab jõuda, alguses tundus, et tahab lihtsalt mu blogi jagada Elurikkuse facebooki lehel, aga mingi hetk hakkasin palju kuulma sõna "kandideerima" ja "riigikogu". Ühel hetkel pidin Mati jutuvoolu peatama ja küsisin konkreetselt "Kas Sa tahad, et ma kandideeriks riigikokku?". Vastus oli konkreetsem kui küsimus: "Jah. Siin veel paar naist, Pärnumaalt, kes kandideerivad (mis pidi olema vist julgustus, et ma poleks ainuke naissoost ja et naised on väga oodatud. Väga oodatud.) Ma olin jahmunud. Jälle oli sada küsimust: kuidas mina? miks mina? milleks mina? kas mina? Natuke aega rääkis veel Mati minuga, aga seda ma enam ei mäleta, sest ma olin selleks hetkeks juba nuiaga pähe löödud, oimetu. Ainuke, mida mäletasin, et võtsin kaheks päevaks mõtlemisaega, sest rohkem polnud võimalik võtta.
Pärast kõne lõppu tundsin, kuidas pool minu eluenergiat, mis paar aastat tagasi läbipõles, tagasi minu kehasse ja vaimu imbus. "Uskumatu! Mulle helistati isiklikult, et kutsuda MIND kandideerima riigikokku?!" Minu esimene mõte oli - seda ju iga päev ei juhtu? Kas kunagi üldse rohkem juhtuks? Tavaliselt kutsutakse ikka kuulsaid inimesi - näitlejaid, sportlasi, lihtsalt ilueedisid, aga et noorele rohelisele plikale, kes pole isegi veel ülikooli lõpetanud keegi helistaks ja kutsuks... ma ei uskunud seda.
Järgmisel päeval otsustasin teha instagramis väikse küsitluse oma sõprade seas, et mida teeksid nemad, kui keegi helistaks neile ja pakuks kandidaadi kohta riigikokku. Ma juba teadsin ette, milline on lõpptulemus, kuid siiski, ilma, et ma võtaks seda lõpptulemust oma otsusese juures arvesse, tegin selle ära. Vastuse variandid oli "hmm, võib mõelda" või "saadaksin kuu peale". Tulemus oli 33% / 67%. Ja sellest 33% sõbrad vastasid minu arvates lähtudes sellest, mida mina, mitte, mida nemad ise vastaksid. Aga mul oli tegelikult juba pärast telefoni kõne otsustatud. Ja kindla JAHi ütlesin Matile neli päeva hiljem, kui Türil toimus Elurikkuse Erakonna üldkogu.
Küsimused: Mille eest ma seisan? Või mis on minu valimislubadused? Lihtne oleks vastata, et vaadake ise järele leheküljelt elurikkuseerakond.ee. Tunnen end, oma kõrval kandidaatide kõrval noore toore rohelise broilerina, kuid samas ma ei karda, kui tõesti peaks ime sündima ja riigikokku pääsema (peenike naer). Mulle meeldivad kaks sõna - loodus ja noorus. Looduse juures ma eelkõige mõtlen puhtust ja korrashoidu, rahu loomadele, lindudele ning taimedele. Ennetada prügi sattumist loodusesse ehk kuidas vältida inimese poolt tekitaud prügi tootmist. Kuidas jõuda selleni, et me ei peaks enam igal esimesel mai nädalal prügi ja muud saasta loodusest üles korjama? Ja noorus on meie tulevik, kui anda neile nende vääriline haridus, mis oleks innovaatiline, kaasaegne ja personaalsem, sealjuures praktiline, tolerantne ja maailmavaadet avardav, siis võib uskuda ja loota, et Eesti, Euroopa, planeet Maa elab veel mõned sajad aastat kui mitte tuhanded...enne kui mõni meteoriit siia lendab.
PS! Sorri tartlased, kandideerin kahjuks Pärnumaal.
Neljateistkümnes samm nullkulu poole:
Metallist joogikõrs. Endal seda väga tihti vaja ei lähe, aga ostsin selle ikkagi praegu ära kui juba ostmiseks läks. Nimelt oli mul juba ammu mõte saata üks metallist joogikõrs Austriasse ühele oma sõbrale, kes kasutab joogikõrt igapäevaselt oma sünnijärgse trauma pärast. Juba kevadel teise erasmuse neiuga õhutasime Jensi, et ta ostaks endale keskkonnasääslikuma ja samas ka vastupidavama kõrre kui seda on plastikkõrs. Aga ta ei tundunud sellest vaimustuses olevat, seega saatsin ise Jensile jõuludeks ühe. Pole veel vastust saanud temaslt, aga loodan, et ta hakkab seda kasutama. Ma ei taha väga inimesetele pinda käia selle nullkuluga, aga natuke ju võib, kui see on kingitus. :)
Mina tellisin SIIT.
Kommentaarid
Postita kommentaar