Otse põhisisu juurde

On või ei ole - sooline ebavõrdsus?

Olen alati kaarega möödunud sõnast - feminism. Õnneks mind, minu juuste pikkuse pärast, pole kunagi sõimatud feministiks, aga tean naisi, kes peavad alati uues seltskonnas seletama hakkama, et tema poisipea ei väljenda kuidagi tema elu põhimõtteid ja feminismi. Ma ei väsi muidugi kordamast, et minu posipeale ja riietusstiilile on palju tõmmatud võrdusmärk geidega.



Aga sellegi poolest, et ma ei nimeta end feministiks, loodan ma, et maailmas järjest enam jääks sugu ebaolulisemaks ja tuuakse rohkem esile inimese enda olemus inimesena, mitte mehe või naisena. Et meid ei võrreldakse oma sooga. Oot! Võrreldakse... miks üldse on vaja end võrrelda. Tema on paksem kui mina. Tema on ilusam kui mina. Tema on mehisem kui mina. Tem aon naiselikum kui mina. Kui me suudame saavutada heaolu iseendaga ja iseendas, siis miks üldse võrelda. Miks me tahame pigem kellegagi sarnaneda, kui eristuda?

Järjest enam on õnneks arusaadud, et naistel võivad olla lühikesed juuksed ja meestel pikad. Kuigi ju alles suvel üks väike tüdruk haiglas pidas mind poisiks, sest mul polnud pikki juukseid. Isegi kui ta ema seletas talle, et juuste pikkusest ei saa otsustada sugu, siis miks oli üldse oluline täpsustada, mis soost ma siis olen. Mida see andis sellele väiksele tüdrukule, see teadmine, et ma olen hoopis tüdruk mitte poiss. Keeruline eks? Seda ei saagi seletada praegu, kui me oleme elanud ühiskonnas, kus SUGU on oluline! Kui sa oled naine, siis teed seda ja neid asju teha ei tohi ja kui oled mees, siis kleit unusta ära! Aga naised võivad pükse kanda... what? Kuigi mäletan, et suvel nägin ühel festivalil ühte väga kena noormeest, kes kandis kleidi sarnast ürpi. Ja korraks olin shokis, aga kuna ma teadsin kindlalt, et ta on hetero, tal on naine ja laps ning kenad vuntsid, siis tulin tagasi maa peale ja tunnistasin endale, et isegi mina olen ühiskonnast ikka veel mõjutatud. Pidin paar minutit hiljem tunnistama, et ta nägi väga cool välja. 

Kuna ma pole väga pikalt palgatööl olnud ja minu praeguses töökohas pole ühtegi meesterahvast, ei oska ma rääkida palgalõhedest. Seega pole minuni jõudnud see kohutav teadmine, et paljudes kohtades võib palgalõhe olla lausa arusaamatult suur. Kuid oskan rääkida teemast, millega olen mina korduvalt ja korduvalt ja veel korduvalt kokku puutunud. Juuksurisalongides olevad hinnakirjad. Naistelõikus ja meestelõikus. Hahaha. Oi kui närvi ma juba lähen.

Võtame samm-sammult.
Ma olen naine. Vist olen eks?
Seega minult küsitakse loomulikult naiste juukselõikus hinda. Loogilne veel eks.
Aga error tuleb, siis kui mu juuksed on lühemad kui nii mõnelgi mehel. Ja mu juukseid lõigatakse täpselt. TÄPSELT. sama moodi nagu meeste juukseid. Masin ja käärid. Ehk siis minu soengut nimetatakse ühiskonans siiski poisipeaks. 
Minu loogika ütleks, et siis ma maksan meeste juustelõikus hinda, aga kuna ma olen naine, siis minule vastab siiski naiste juustelõikus hind.
Näide. Salongi hinnakirjas kirjas:
Naiste juukselõikus: 10 eurot
Meeste juukselõikus: 5 eurot.
See hinna vahe on kahekordne. Ja selle aja jooksul kui mina olen poisipeaga salongides olen käinud. On minult küsitud ALATI naiste juukselõikus hinda!
Ainuke seletus on mul, et juuksurid kardavad solvata mind kui küsivad meestelõikus hinda. Aga see pole ka väga loogiline...
Ma olen mõelnud, et kas minust saab esimene soovõrdset hinda küsiv juuksur? Seda ei tea ma veel öelda, aga hetkel olen vaadanud, et see oleks võrdne. Ja pigem arvestada aja kuluga. Ma ei saa öelda hetkel, et mehi on lihtsam lõigata kui naisi. See kõik oleneb lõikusest ja juustest.

See on teema, millest võiks rääkida lõputult ja millele hetkel ei saagi punkti panna, sest sellest on võimatu täis selgust saada, kui oled elanud praeguse ühiskonna järgi. Naine on naine ja Mees on mees. Sa ei saa olla biseksuaalne või sootu. See oleks ühiskonna poolt mõistetamatu ning liiga uudne mõtteviis.

Lõppu üks mahe artikkel moelooja Tauri Västriku viimasest kollektsioonist:

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

10 sammu tehtud - vahekokkuvõte

On aeg teha väike vahekokkuvõte minu nullukulu sammudest. Head ja vead. Ja lisamärkused. Ning kas tasub sellele nii palju aega kulutada ja oma argimuredele neid lisa muresid juurde tekitada? Ei loo top kümmet, vaid alustan selles järjekorras nagu ma neid siia blogisse lisasin. Esimene samm: Rimist ostetud OrganiCup, millest põhimõtteliselt kõik alguse sai. Ma olin alguses natuke skeptiline ja kartsin seda kasutada. Ei tundunud, et mul neid sidemeid nii palju ka kulub, et sellega kohutavalt nüüd maailma reostaks. Tampoone ma ka ei kasutanud, sest need olid ebamugavad. Nüüd kui olen mõned kuud kasutanud seda uut toodet. Ütlen vaid üht: PARIM nullkulu ost. EI. Parim ost üldse. Hügeeniline. Mugav. Nagu polekski menstruatsiooni. Kas osta? Kindlasti! Sinna juurde soovitan osta ka vajadusel riidest õmmeldud sidemed, mida on võimalik korduvalt kasutada. Sest alguses võib harjumatu cupi paigaldada ja seljuhul võib veidi lekkida. Kui ei ole veel, siis soovitan esimese asjana järgneval poetuu...

Hea, et ma tekstiili õppima ei läinud

Läksin mööbli disaini õppima, aga teine valik oli tekstiil. Esimene katsetus tekstiilile kartulitrükk siidivärvidega. Foto: Anete Juhari Austrias olles juba unistasin oma kodus olevatest valgetest t-särkidest, millel kõigil kolmel oli kuidagi plekid peale tulnud, MILLAL ometi ma saan neid tuunima hakata, sest ideid, mida peale teha, oli juba MUSTmiljon. Austrias oli ka valgetest särkidest puudus, õigemini mul ei olnudki seal ühtegi suvist t-särki. Jõudsin eestisse, ostsin Tartu kunstipoest Skizzest ühe musta tekstiilivärvi tuubi ja lippasin Vändrasse oma ideid ellu viima. Üpriski kiiresti sain aru, et mu kunstianne (kui mul üldse see kunagi on olnud) on tuhmunud. Sain aru, et asi mida peale tahan joonistada on üle minu võimete. Otsustasin lõpuks ühele t-särgile tõmmata lihtsalt üle pleki pika musta triibu. Olen tähelepannud, et see on ilgelt moekas praegu, kui su kahe rinna peal ilutseb ananass või kiisu või roos või mis iganes, Noh ma tegin siis tavalise musta triibu. Olen ...

Võtan aasta kokku

Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas teha kokkuvõte aastast siin või instagramis. Või ainult siin. Või ainult instagramis. Või mõlemas. Või mitte üldsegi. Kas üldse kirjutada enam blogi. Kas üldse postitada midagi instagramis (väljaarvatud juuksuritööd, sest see on aidanud mul leida päris palju uusi kliente). Vahest mulle tundub, et see võtab minu elust liiga palju ja annab tagasi liiga vähe. Kuid, siis meenuvad kõik need inimesed, kes on mulle kirjutanud, et kui palju ma olen neid motiveerinud ainult oma blogi või insta storyde kaudu. Ja see tegelikult on mind alati motiveerinud ka ennast rohkem arendama ja jätkama oma tegusid. See ongi see, mida ma nende tegudega saan - kui inimesed kirjutavad, et minust on neile kuidagi kasu olnud. Kokkuvõtet motiveeris tegema tegelikult tagasivaade aasta esimesse poolde. Ja meenutades neid mõtteid, mida ma mõtlesin sel aja perioodil. Sest kõik need kogemused, mis ma kogesin aasta alguses, tunduvad, et kogesin neid aastaid tagasi. Ja olukord, mill...