Juba reede hommikul tundsin, et neljapäeva õhtul olin liiga julge, kui jooksin palja pea ja lahtiste hõlmadega läbi niiske ja jaheda linna tänava ühest lauajalgpalli baarist teise. "Ah mis see paarsada meetrit ikka teeb...". Häh. Paras. Tegi. Ja kuidas veel. Ainuke lootus, see lollide lohutus, et laupäeva hommikuks on see üle läinud ja saan rõõmsalt koos oma lähisugulastega puid istutama minna. Tark ei torma. Reede lõunal helistas isa: "Kuule selline lugu, et mul jäi sada kaske auto peale panemata. Saad need bussiga ära tuua?" Kas teil tuli ette sama kujutluspilt, mis mul? Mina 100 kasega bussi peale ronimas. Noo, väga ikka ei kujuta ette. Isa püüdis samal ajal teisel pool toru anda mõista, et need kased on pisiksed ja need on kõik ühes kotis ja võib-olla on umbes pool meetrit kõrged ja et ma suudaks seda kotti kahe sõrmega üles tõsta ning, et need kindlasti mahuvad bussi pakiruumi ära. Ma küll ei suutnud ikka veel uskuda, et 100 kaske mahuvad ühte kotti är