3x ise

Riia toomkiriku torn ja minu imeline kritseldus Nonii, mis ma nüüd saingi? 24? Mäletan, et number 22 tuli mulle raskelt. Pärast seda olen ma tuim. Naljakas eks. Isegi 24 pole mingi vanus, aga mina juba tunnen, et minu hinge vanus ei võrdu minu füüsilise vanusega.  Juba tahan eirata oma sünnipäevasid. Kui eelmine aasta pidasin sünnipäevapeo oma maakodus, siis sain aru, et pidude korraldamine enda auks pole minu teema. Kuigi ma tean, saladuskatteall, keda ma tahan ühele oma sünnipäevapeole kunagi räppima kutsuda. Aga seda ma ei ütle. Veel. Mulle meeldivad külalised, aga kui ma olen nad ise kutsunud, siis tunnen vastutust külaliste lõbustamise ja heaolu pärast, mis tähendab, et ma olen rahutu ja ei suuda ise pidu nautida. Aga seda ma ju oma sünnipäeval just teha tahan. Nautida oma päeva! See aasta ma otsustasin, et ei tee pidu ja ei kutsu külalisi, vaid põgenen oma tähtsal päeval Eestist, võttes kaasa ühe oma sõbra ning lihtsalt külastan Riiat. Sõitsin Tartusse juba paar päeva enne

Kai lava, kuhu pean järgmine aasta tagasi minema, sest jälle ei saanud ma osavõtta silent-discost.  Valgusinstallatsiooni lõi sellele lavale Regina Mareta Soonsein. Pildi tegi Holden Laine.  Vahest on vaja kirjutada ainult sellepärast, et kiita ja samas loota, et nii saab ka motiveerida teisi märkama, et see pole raske kui võtad endale eesmärgiks olla keskkonnasõbralik muusikafestival ja samas nautida täiega nelja päevast pidu, kus iga öö toimub vähemalt viiel erineval laval erineva muusika ja mitmekümne DJ-ga pidu. Peale õhtuste pidude pakkus festival päeval väga palju erinevaid meelelahutusi, alates joogast lõpetades SUPi laenutuseni. Seal hulgas esines bände, stand-up comedy tüüpe, juuksureid, tatoveerijaid, saunatajad, drink&draw, perfomanceid, kunstinäitusi.  Kui keegi veel aru ei saanud, siis jutt käib muusikafestivalist I Land Sound, kus mul oli au olla üks paljudest pankuritädidest, et vahetada eurod ööde vastu (ÖÖ oli selle festivali valuuta). Töö oli lihtne ja l

See postitus on inspireeritud ühest kindlast postitusest -  slow.ee . Kui olete huvitatud jätkusuutlikust elustiilist, siis soovitan seda lehekülge jälgida ka  Facebookis . Kõik algas eelmisel talvel - siis kui teadsin, et ma lähen mõne kuu pärast Austriasse. Ma olin veidi paanikas. Ma teadsin, et mul on üks suur kohver, kuhu peab mahtuma 23kilo asju aga mul on suur garderoob. Sealt ma pean valima natuke talveriideid, siis natuke kevaderiideid ja siis sinna otsa ka mõned kergemad suvehilbud. Saate isegi aru, et suvehilbud mahuvad kindlasti, aga kuidas ära otsustada, millised talveriided kaasa tulevad. Otsus oli väga lihtne. Ma pean valima ühe tooni ja kõik asjad lähtuvad sellest, et kõik sobivad kõigega. Mis te arvate, mis tooni ma valisin? Loomulikult must, mis varieerus halliga. Okei olin nõus, et üks kollane ja sinine kampsun võiksid ka olla väikesteks aktsientideks. Ülla-ülla. Pakkimine läkski mõne kuu pärast üpriski sujuvalt ja ilma väga suure paanikata. Aga mis selgus Austria

Oioioi. Teate ka, et mu pea kubiseb teemadest ja neid tuleb iga päev aina juurde. Lausa juba nõutakse mul kirjutada asjadest, millest ma ise kohe ei jookseks kirjutama. Enne kui alustan tänast teemat, mida olen hoidnud vaikimisi endas, aga mida olen arutanud juba oma lähedaste ja instagrami jälgijatega. Teema oli tuline juba mitu kuud tagasi, aga sel ajal olin ma oma lõputööga väga ametis, mis pärast lükkasin seda teemat koguaeg edasi. Aga kuna see puudutas mind, siis pean sellest kirjutama. Enne seda tuletan teile meelde, et see kuu on käimas plastikuta juuli väljakutse. Soovitan teil kõigil sellest osavõtta. See ei pea olema laitmatu plastikuta juuli. Piisab kui loobute näiteks ühekordsetest nõudest või kilekottidest. Uskuge, sellest juba esialgu piisab. Kes mind Instagramis jälgivadnäevad, et ma püüan iga päev midagi uut ette võtta ja teemad ei ole alati seotud plastikuga vaid üleüldiselt keskkonnaga meie ümber. Kuid neist teemadest juba järgmistest postitustes. Ka tänase postit