3x ise

Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas teha kokkuvõte aastast siin või instagramis. Või ainult siin. Või ainult instagramis. Või mõlemas. Või mitte üldsegi. Kas üldse kirjutada enam blogi. Kas üldse postitada midagi instagramis (väljaarvatud juuksuritööd, sest see on aidanud mul leida päris palju uusi kliente). Vahest mulle tundub, et see võtab minu elust liiga palju ja annab tagasi liiga vähe. Kuid, siis meenuvad kõik need inimesed, kes on mulle kirjutanud, et kui palju ma olen neid motiveerinud ainult oma blogi või insta storyde kaudu. Ja see tegelikult on mind alati motiveerinud ka ennast rohkem arendama ja jätkama oma tegusid. See ongi see, mida ma nende tegudega saan - kui inimesed kirjutavad, et minust on neile kuidagi kasu olnud. Kokkuvõtet motiveeris tegema tegelikult tagasivaade aasta esimesse poolde. Ja meenutades neid mõtteid, mida ma mõtlesin sel aja perioodil. Sest kõik need kogemused, mis ma kogesin aasta alguses, tunduvad, et kogesin neid aastaid tagasi. Ja olukord, mill

Eile oli siis see päev kui ma võtsin oma salongi juhendajat Priidut kuulda ja tegin koolist poppi. Nimelt ma olen Tallinnas vastu pidanud juba 4 kuud, aga vaikselt tekib kõigest taas tüdimus, kas novembrikuu pimeduse või millegi muu pärast, kes seda teab. Mainisin seda Priidule, et koolist juba vaikselt tüdimus, sest ma olen alates 7 aastasest saadik järjest koolis käinud- see teeb siis 17 aastat- see on suurem osa minu elust. Ja tahaks järjest enam olla lihtsalt üks suur täiskasvanud inimene, kes käib tööl, maksab üüri ja suudab endale ise söögi lauale osta ja ka valmistada. Igatahes Priit soovitas vahest poppi teha ja kool ikkagi ära lõpetada. Ja ma mõtlesin, et kui poppi teen, siis peaks aja kuidagi kasulikult ära kasutama ehk siis milleks mul kunagi väga aega ei jää - blogikirjutamiseks (ja muidugi veel umbes 99 asja, mida peaks võiks oleks armas teha) Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada täna. Ma olen märganud, et ma ei näe otseselt vaeva, et elada pakendi- ja plastikuvabal

Saab ka teistpidi küsida - kas keskkonnasõber on vegan. Aga pealkirjana töötab pigem nii, et kõik veganid klikkaks mu postitust lugema, et näha "noh mida see loll Grete nüüd välja on mõelnud". Ma ei ole kunagi mõelnud, et vegani ja keskkonnasõbrale saab tõmmata vahele võrdusmärgi, aga paar nädalat tagasi selgus, et paljud inimesed siiski tõmbavad. Muidugi saab vegan olla keskkonnasõber ja vastupidi, aga see ei tähenda ilmtingimata, et kui keegi ütleb, et ta on vegan, et ta siis ka ostab kõik oma toidu näiteks pakendivabalt. Ja keskkonnasõbrana väidetavalt võiks olla vegan, sest nii hoiab ära igasugused üleliigsed veisekarja kasvatusest tulenevad saastad või mis iganes muust loomsetes produktidest tulenevad saasted ja süsihappegaasid. Stella tutvustamas nahkade eripärasid. Pildi klõpsas Kirke Tatar. Aga mis või kes pani mind sellele teemale mõtlema ja andma ideed kirjutada sellest natuke pikemalt? Mul on võimalus olnud, tänu Eesti Disaini Majas töötades, külastada

Olen alati kaarega möödunud sõnast - feminism. Õnneks mind, minu juuste pikkuse pärast, pole kunagi sõimatud feministiks, aga tean naisi, kes peavad alati uues seltskonnas seletama hakkama, et tema poisipea ei väljenda kuidagi tema elu põhimõtteid ja feminismi. Ma ei väsi muidugi kordamast, et minu posipeale ja riietusstiilile on palju tõmmatud võrdusmärk geidega. Aga sellegi poolest, et ma ei nimeta end feministiks, loodan ma, et maailmas järjest enam jääks sugu ebaolulisemaks ja tuuakse rohkem esile inimese enda olemus inimesena, mitte mehe või naisena. Et meid ei võrreldakse oma sooga. Oot! Võrreldakse... miks üldse on vaja end võrrelda. Tema on paksem kui mina. Tema on ilusam kui mina. Tema on mehisem kui mina. Tem aon naiselikum kui mina. Kui me suudame saavutada heaolu iseendaga ja iseendas, siis miks üldse võrelda. Miks me tahame pigem kellegagi sarnaneda, kui eristuda? Järjest enam on õnneks arusaadud, et naistel võivad olla lühikesed juuksed ja meestel pikad. Kuig

Selles postituses, siis jälle toodetest natuke. Katsetasin 4 erinevat hambapastat/pulbrit/seepi. Ühesõnaga 4 erinevat hambapesu vahendit. Kaks ostsin ise, kaks + hambaharja sponsoreeris sõber sünnipäevakingina. Tänan! Täna, siis lõpuks kirjutan neist pikemalt ka siin. Neid tooteid ei saa paremuselt järjestada, sest peaaegu igal tootel on veidi erinev funktsioon hambapesus. Mõnda võib igapäevaselt kasutada ja mõnda vaid nädalas paar korda. Aga alustame selles järjekorras nagu mina neid kasutama hakkasin. Pildilt hambaseep puudu, sest sellega ma pesen maakodus. 1. Organic Care looduslik hambaseep Inglise piparmündiga Alustasin kasutamist juba aasta tagasi. Ja kui pakendil on kirjas, et seda jätkub kuni pooleks aastaks, siis kas minu laiskuse tõttu või seetõttu, et ma olen selle kõrvalt vahelduseks kasutanud ka muid pastasid, siis minu puhul seda seepi jätkuks veel 3 aastaks. Kasutamine: Niiske hambaharjaga hõõruda õrnalt vastu seepi. Piisab vähesest hõõrumisest, k

Enne sügist on hea aeg teha väike ülevaade meigikotist. Kui suvel ei taha endale väga meiki panna, sest päike on näo ise sobivalt jumekaks teinud, siis mida järjest lähemale jõuab talv, siis seda enam seda kreemikest näkku on soov mätsida. See mida peale määrin, peab olema selline, mida olen nõus ka sisse sööma. Uued tooted on just sellised, mis hoiavad naha loomulikuna ja puhtana ning on seal juures looma- ja keskkonnasõbralik. Uued tooted, minu meigikotis. Aga vahetus ei pea toimuma kohe, kasuta julgelt ära oma praegune toode ja siis vaata, mis järgmisena. Pole vaja osta ka asju, mida sa ei vaja või sul on neid juba kolm. Mul aga just said mõned tooted otsa või vanaks ja see oli hea aeg veidi uuendada oma meigikotti. Loomulikult on mul meigikotis ka tooteid, mis pole keskkonnasõbralikud. Aga küll tuleb neilgi aeg vahetuda paremate vastu kui need otsa saaavad. Mida ma eelkõige soovin, et meigitoode oleks: Naturaalne - nii koostisainete kui ka pakendi puhul, kuid et see olek

https://www.apg29.nu/var-det-ett-apple-som-adam-och-eva-at-11807/et Väga pikalt vaevanud teema, millele olen mõelnud, et kas julgen sellest nii avalikult üldse rääkida. Kuid ühel mõnusal suvehommikul rääkisin oma mõttest emaks saamisest oma venna sõprade seltsis ja mulle öeldi pärast mu pikka juttu, et Grete, sa oled küll valmis emaks saama. Kuigi ma armastan lapsi väga, siis mõte sellest, et ma peangi kedagi oma kõhus kasvatama ja siis sünnitama ning siis alles algab lust ja lillepidu. Vääksuv titt päeval ja öösel. Riieta ja toida ja vaheta mähkmeid. Sellise mõtteni jõudes, taipan, et veel pole ikka õige aeg. Et vist pole ikkagi valmis, kellegi teise elu eest veel vastutama. Enda elu vastutamisega isegi raskusi. Minu tutvusringkonnas on pigem noored, kes räägivad, et ei taha lapsi või siis kunagi hilisemal perioodil. Ka paljud vanemad inimesed on mulle pihtinud, et kui nad oleks saanud oma lapsed kümmeaastat hiljem, oleks nad osanud neid paremateks inimesteks kasvatada ja nei

Nüüdseks olen elanud oma uues elukohas paar nädalat. Sisse pole suutnud veel elada, olen käinud igapäev tööl ja pärast tööd on mu haige jalg kohutavalt väsinud, et igasugune oma toanurga kujundamine, mis üldjuhul peaks olema ju lõbus tegevus, ei tule kõne allagi. Just nimelt toanurga, sest mul ainult toanurk ongi, mis kujutab endast elutoas kapitagust voodikohta. Aga nagu vanaema ütles: "Ega sa siin muud tegema ei hakkagi kui magama" ja see võib vastatata üpriski tõele. Septembrist alates olen ma päeval koolis ja õhtul tööl ning kui nädalavahetus tulemas, siis võib juhtuda, et öö veedan hoopis Telliskivis. Hahaha. Kellega ma nüüd, siis koos elan? Hetkel on minuga ühes majas elamas: vanaema, kes on selles majas elanud juba terve igaviku; ema, kes on nüüd juba mõned aastad selle maja ja veel kõrval oleva müügil krundi omanik; väike vend, kes alustas seal elamist kaks aastat tagasi, kui tuli linna gümnaasiumisse õppima ning vanem vend, kes ootab, et saaks töölt vabaks ja Austr

Kas teil on vahest olnud tunne, kuidas tahaks olla enda peale pahane, aga saad aru, et ei saa olla, sest see oleks mõttetu. Sest vahest lihtsalt juhtub. Ja midagi ei saa enam teha. Lihtsalt püüda mõista miks see juhtus ja kas sellest on võimalik tagantjärgi midagi õppida. Kui kõnnid pimedas trepikojas trepist alla samal ajal vahtides telefoni ekraani ja lobisedes ning naerdes koos sõbraga. Siis võib juhtuda igasugu asju. Esimesel korrusel sain tünga, kui arvasin, et on veel üks aste ja seda tegelikult ei olnud. Ma arvan, et seda ebamugavat tunnet teavad kõik. Järgmisel korrusel aga juhtus vastupidi. Arvates et astmeid enam pole, siis tegelikult hoopis oli ja nii ma kukkusingi väärakalt väänates oma jala korralikult ära. See kukkumine nägi välja umbes nagu siis kui moelavadel modellid koperdavad oma kõrgetel kontsadel. Umbes nii kukkusin ka mina nagu siin pildidl modell Lindsey Wixson. Paar minutit oigamist. otsustasin, et asi pole ikkagi nii hull. On ju ennegi nii kukutud. Ja

Riia toomkiriku torn ja minu imeline kritseldus Nonii, mis ma nüüd saingi? 24? Mäletan, et number 22 tuli mulle raskelt. Pärast seda olen ma tuim. Naljakas eks. Isegi 24 pole mingi vanus, aga mina juba tunnen, et minu hinge vanus ei võrdu minu füüsilise vanusega.  Juba tahan eirata oma sünnipäevasid. Kui eelmine aasta pidasin sünnipäevapeo oma maakodus, siis sain aru, et pidude korraldamine enda auks pole minu teema. Kuigi ma tean, saladuskatteall, keda ma tahan ühele oma sünnipäevapeole kunagi räppima kutsuda. Aga seda ma ei ütle. Veel. Mulle meeldivad külalised, aga kui ma olen nad ise kutsunud, siis tunnen vastutust külaliste lõbustamise ja heaolu pärast, mis tähendab, et ma olen rahutu ja ei suuda ise pidu nautida. Aga seda ma ju oma sünnipäeval just teha tahan. Nautida oma päeva! See aasta ma otsustasin, et ei tee pidu ja ei kutsu külalisi, vaid põgenen oma tähtsal päeval Eestist, võttes kaasa ühe oma sõbra ning lihtsalt külastan Riiat. Sõitsin Tartusse juba paar päeva enne