3x ise

Mäletate, ma kirjutasin, et otsin tööd. Sel ajal küsis mu korterikaaslane väga konkreetse küsimuse: "Mis tööd sa ootad?" ja minus vastus oli: "Ootan, et töö tuleb minud juurde, mitte ei pea ise seda nõela heinakuhja seest otsima." Tundub naiivne. (Ma tunnen naiivsed inimesed kohe ära. Kuid kunagi ei taha uskuda, et ma ise oleks naiivne.) Võib ju rääkida sisetundest ja mida kõike veel. Aga sellele küsimusele vastates tundsin vabanemist, et sain välja öelda seda, mida mõtlesin. See töö tuleb ISE minu juurde. Pean olema lihtsalt uutele pakkumistele avatud. Need nö. kanalid avama. Niisiis, järgmine päev pärast seda vestlust korterikaaslasega, kirjutas mulle minu jõulukinkeleti ülemus, et küsida, kas olen ka see aasta detsembris pakkimistiimis kambas, loomulikult oli vastus JAH. Ma ootasin seda küsimust juba pikemat aega. Aga kuna, siis oli oktoobri algus ja mul oli kohe vaja leida tööd. Siis pidin oma armast ülemus hoiatama, et võib-olla leian varem mõne töökoha, mis

Proovitrennis käidud nagu naksti. Valisin kodule lähima koha - Tähtvere tantsukool. Kui jaanuaris käisin ka lähimas tantsukoolis, milleks oli DanceAct Karlovas, siis seekord on miinuseks asukoht koolist. Tähtvere on küll Vaksali lähedal aga Karlova jääb hoopis teisele poole linna. Aga, et ei tunduks, et ma niisama 3 kilomeetrit maha jooksen, siis jooksin läbi ka mõned poed - üks väike märkmik, mis aitab organiseerida, mu kiiret ja järjest toimekamat elugraafikut, sest millegi pärast ma elan koguaeg hirmu all, et äkki unustan midagi ära, mida ma olen lubanud, kas kellegile või endale ja teiseks oli vaja mantlile uued nööbid osta. Alati on lihnte asju edasi lükata, öelda, et praegu pole aega. Kiire on! Pean jõudma trenni ja kindlasti ei jõua ma enne seda poole tunniga valida endale märkmikut ja nööpe. Pluss olen ma alati närvis kui ma pean minema uude kohta. Ja kohe kindlasti ei tunne ma end mugavalt hoonetes, kus peamine tegevus on SPORT. Ime ime, jõudsin lausa 15 minutit varem kohale