3x ise

Võtsin paar nädalat tagasi vastu challenge (algatusest räägin kunagi hiljem). Challenge ehk väljakutse oli seotud otseselt minu prügi "tootmisega" kodus. Täpsemalt sõnastades "kui palju prügi tekib mul ühe nädala jooksul?". Ütlen kohe ausalt ära, et see oli keeruline. Raske on oma harjumusi muuta, mis on tekkinud 23 aasta jooksul. See on kõva pähkel, mille koor on vaja purustada, et jõuda tuumani. Miks ja kuidas jõuab prügi kraanikausi alla olevasse prügikasti? Loomulikult välistasin kohe biolaguneva ja komposteeritava prügi, sest otsusasin kogu nädalase prügi koguda klaaspurki, et oleks lihtsam hiljem olemas olevat prügi analüüsida. Pigem panin rõhku asjade peale, mis on pakend või olmeprügi. Alguses oli isegi plaanis kogu prügi endaga kaasas tassida. Kuid kursaõde ütles, et ta ei taha, et ma haisema hakkaks. Seega välistasin selle ainult teiste inimeste heaolu pärast. Pean tunnistama, et põrusin juba esimesel päeval, kui andsin kiusatusele järele ning läksin

Pealkiri kõlab nagu kena, tuules lehviva blondi juuksetukaga ja siniste silmadega prints valgel hobusel galoppides minu poole, valgel liivarannal enne päikeseloojangut, on laskunud seal samas helesinise, vaikselt lainetava mere kaldal ühele põlvele ja palunud mu kätt. Kuid ei. See muinasjutt on tulevik. Enne on vaja teha ära kõik muu, mida saan vanaemana kiiktoolis kiikudes, kamina ääres lastelastele rääkida: "Teate ükskord juhtus vanaemaga selline lugu... ... oli tavaline sessiaegne koolipäev. Istusin oma tegemata koolitööde virna otsas ja kirusin end, et miks ma varem ei alustanud nende asjade tegemist. Istusin arvuti taga ja kirusin. Hoidsin peast kinni ja olin väsinud ja kirusin veel. Kui äkitselt helises telefon. Võõras number. Võtsin vastu, samal ajal käis peas sada mõtet, kes see võiks olla. Helistaja tutvustas end Mati Kosena Elurikkuse Erakonnast ja küsis kas olen too sama Grete Pertel, kes kirjutab põnevat blogi, kellel on graafilise disaini firma ning kes on üldse ü

Olen viimased kaks uut aastat vastuvõtnud oma pere ja lähedastega ning peaaegu alkoholi vabalt (#viimaseldetsembripäevaleijoo). Miski pärast on ikka traditsioon, et uue aasta peab vastuvõtma sõpradega ja suure joominguga (või veidi väiksema joominguga) ning laud peab samuti toidust lookas olema. Selle aasta võtsin vastu maal kodus olles. Peale minu oli veel emme ja issi ja minu hall kleenuke kass Tupsu. Terve päeva õmblesime emaga mulle uut kleiti. Sest olen avastanud, et poes pole selliseid kleite nagu mina tahan. Ägeda, erilise, värvilise mustriga, lehviv ja loomulikult taskutega. Õhtu saabudes tuli alles meelde, et ma pole terve päev söönud ja nii soendasin meile eilset "jõulupraadi" - kartul, verivorst ja hapukapsas - ei midagi suurt ja erilist. Vaatasime isaga telekast etv aastavahetusprogrammi ning tund enne uut aastat alustasime ema poolt väljamõeldud töötoaga. Otsisime välja vanad ajakirjad, igale ühele A3 valge paberi, käärid, liimid ja pliiatsid ning algaski vai