3x ise

Nüüdseks olen elanud oma uues elukohas paar nädalat. Sisse pole suutnud veel elada, olen käinud igapäev tööl ja pärast tööd on mu haige jalg kohutavalt väsinud, et igasugune oma toanurga kujundamine, mis üldjuhul peaks olema ju lõbus tegevus, ei tule kõne allagi. Just nimelt toanurga, sest mul ainult toanurk ongi, mis kujutab endast elutoas kapitagust voodikohta. Aga nagu vanaema ütles: "Ega sa siin muud tegema ei hakkagi kui magama" ja see võib vastatata üpriski tõele. Septembrist alates olen ma päeval koolis ja õhtul tööl ning kui nädalavahetus tulemas, siis võib juhtuda, et öö veedan hoopis Telliskivis. Hahaha. Kellega ma nüüd, siis koos elan? Hetkel on minuga ühes majas elamas: vanaema, kes on selles majas elanud juba terve igaviku; ema, kes on nüüd juba mõned aastad selle maja ja veel kõrval oleva müügil krundi omanik; väike vend, kes alustas seal elamist kaks aastat tagasi, kui tuli linna gümnaasiumisse õppima ning vanem vend, kes ootab, et saaks töölt vabaks ja Austr

Kas teil on vahest olnud tunne, kuidas tahaks olla enda peale pahane, aga saad aru, et ei saa olla, sest see oleks mõttetu. Sest vahest lihtsalt juhtub. Ja midagi ei saa enam teha. Lihtsalt püüda mõista miks see juhtus ja kas sellest on võimalik tagantjärgi midagi õppida. Kui kõnnid pimedas trepikojas trepist alla samal ajal vahtides telefoni ekraani ja lobisedes ning naerdes koos sõbraga. Siis võib juhtuda igasugu asju. Esimesel korrusel sain tünga, kui arvasin, et on veel üks aste ja seda tegelikult ei olnud. Ma arvan, et seda ebamugavat tunnet teavad kõik. Järgmisel korrusel aga juhtus vastupidi. Arvates et astmeid enam pole, siis tegelikult hoopis oli ja nii ma kukkusingi väärakalt väänates oma jala korralikult ära. See kukkumine nägi välja umbes nagu siis kui moelavadel modellid koperdavad oma kõrgetel kontsadel. Umbes nii kukkusin ka mina nagu siin pildidl modell Lindsey Wixson. Paar minutit oigamist. otsustasin, et asi pole ikkagi nii hull. On ju ennegi nii kukutud. Ja