Minu talgud

Juba reede hommikul tundsin, et neljapäeva õhtul olin liiga julge, kui jooksin palja pea ja lahtiste hõlmadega läbi niiske ja jaheda linna tänava ühest lauajalgpalli baarist teise. "Ah mis see paarsada meetrit ikka teeb...". Häh. Paras. Tegi. Ja kuidas veel. Ainuke lootus, see lollide lohutus, et laupäeva hommikuks on see üle läinud ja saan rõõmsalt koos oma lähisugulastega puid istutama minna.

Tark ei torma. Reede lõunal helistas isa: "Kuule selline lugu, et mul jäi sada kaske auto peale panemata. Saad need bussiga ära tuua?" Kas teil tuli ette sama kujutluspilt, mis mul? Mina 100 kasega bussi peale ronimas. Noo, väga ikka ei kujuta ette. Isa püüdis samal ajal teisel pool toru anda mõista, et need kased on pisiksed ja need on kõik ühes kotis ja võib-olla on umbes pool meetrit kõrged ja et ma suudaks seda kotti kahe sõrmega üles tõsta ning, et need kindlasti mahuvad bussi pakiruumi ära. Ma küll ei suutnud ikka veel uskuda, et 100 kaske mahuvad ühte kotti ära, aga lubasin anda endast parima. Sel samal hetkel meenus, et minuga koos tuleb bussi peale ka ema, kes oli päev varem juba Tallinnast Tartu teatrisse tulnud. Mõtlesin, et olen nii kaval ja annan selle ülesande talle edasi. Kui buss bussijaama jõudis ja nägin oma "lemmik bussijuhti" roolis istumas, oli asi otsustatud. Kohe kindlasti annan selle ülesande emale lahendada.

Iga kord kui näen seda sama bussijuhti mõtlen, miks mõned inimesed peavad tegema tööd, mida nad ei armasta ja nad ei häbene seda ka välja näidata. Milles mina olen süüdi? Loomulikult ei tohi ma lasta ühel ainsal inimesel oma päeva rikkuda, aga ükskord läks asi minu jaoks üle igasuguse piiri. Kui ma olin juba eelnevalt hajunud igakordse torisemise ja pahurdamise ja õiendamisega, siis olgu. Ole pahas tujus, aga AGA ära kasuta oma sõnavaras roppusi. Bussijuht. Sa oled ikkagi teenindaja. Ja kes on kuningas? Klient. Mina käitun viisakalt, Käitu, siis sina ka. Elementaarne viisakus, mida mulgi vist alati ei ole nagu üks mu õppejõud andis mõista. Lisaks olen mõelnud, miks Soomes bussijuhid on alati naerusuised, rõõmsad, abivalmid ja viskavad lausa nalja. Ma ei taha uskuda, et asi on ainult palganumbris. Andke andeks. Mis te siis lähete bussijuhiks kui palk ei sobi ja inimesed ei meeldi?

Ühesõnaga ema sai tolle bussijuhiga suurepäraselt hakkama, kannatas bussijuht need 100 kaske ära ja ema bussijuhi torina. Ema tassiski neid kahe sõrme otsas. Uskumatu. Kell kümme õhtul täitus meie maamaja inimesi täis. Rahvast oli rohkem kui mu pereliikmeid. Peale selle, et kogu pere sai kokku (isa, ema ja mu kaks venda), ööbisid meie juures ka vanema ja mu onu pere (onu, onunaine ja nende kaks poega). Tihti peale meile väga loomulik situatsioon võib võõrale inimesele tunduda nagu tsirkus Barcelonas. Ühe lausega - kõik räägivad, aga mitte keegi ei kuula. Nagu hispaania perekond. Lärm, mida tavaliselt mina tekitan on nüüd 10kordne, seal juures mina olen täitsa vait. Me saime alles, siis teada sellest, et me pere on nii lärmakas kui mu venna ekstüdruk julges pärast mitut kannatlikku aastat öelda, et tema peres räägitakse ikkagi ükshaaval ja sel samal ajal teised kuulavad, mitte ei sega vahele. Juba selle ühe lause ajal, kui Maria seda lausus, tahtsime kolm korda talle vahele segada.

Laupäeva hommikul kell 7 läks all korrusel lahti suureks madinaks. Minu teadmata olid kõik otsustanud kell 8 juba talgutele minna. Ma teadsin küll, et ilmateade lubas pärastlõunal vihma, aga veel paremini teadsin seda, miks ma ei saanud pool ööd magada. Valus oli neelata ehk mu kurguvalu oli läinud veel hullemaks. Mind jäeti voodisse magama. Samal ajal, aga vanaema toimetas köögis edasi. Mis tähendas, et kaua seal voodis magada ei saanud. Kahel põhjusel: 1) tundsin kuidas kõik talgulised kiruvad mind, et näe ajas kõik maale puid istutama, aga nüüd ise tudub sooja teki all; 2) kui ma ei istuta puid, siis võiks vähemalt kirjutada lõputööd. Kell 10 aga oli selge, et lõputöö kirjutamiseisu mul peale ei tule, sest number üks põhjus segas tööd teha. Ja nii sõitsin koos Tallinnast kohale jõudnud tädi ja tädi mehega ikkagist puid istutama. Alguses oli raske, aga kui töö loogikale pihta sain, siis läks ludinal. Istutasin elus esimest korda metsa. Töö käis paaris. Ma olin onuga paaris, kes enne minu kohale laekumist, istutas üksi.

Tunni pärast tuli isegi korraks päike välja. Vennad laulsid kõrval lastelauludest uusi versioone. Millel viis jäi samaks aga sõnade loojaks oli pigem viimane küla joodik või oss. Ma ei tea kas mu vanem vend mõtles need ise koha peal välja või need on üldlevinud laulusõnad. Pigem loodan, et see teine variant. Vahepeal läks töö nii ludinal, et mõtlesin, mis oleks kui torkaks poole istutamise pealt endale pajuoksa ninna. Pärast mida voolas veel tunnike minu ninast verd, aga see ei heidutanud mind. Pigem heidutas see, et kõik hakkasid vaikselt ära väsima ja mina, kes tulin teistest pea kolm tundi hiljem, olin veel usinust täis. Kuid oli veel raskem faktor. Vihma hakkas sadama ja inimesed olid näljased. Ja kui inimesed on näljased, siis inimesed on närvilised. Ja kui inimesed on närvilised, siis inimesed on tigedad. Võeti vastu ühine otsus. Lähme sööma.

Tädimees ja onu väikeste täppidena tagapool ja eespool minu kaks ossist venna lastelaule laulmas.

Pärast söömist oli raske jälle jalgu alla saada ja sundida ennast jälle tööle. "Metsa" kohale jõudes hakkas taas sadama. Ootasime, ootasime veel veidi. Sadu vaibus. Hüppasime autodest välja. Ja hakkasime nobedasti edasi istutama. Aga kauaks seda pidu ei jätkunud, algas veel tugevam sadu. Tuli jälle ühine otsus, et jätkama hoopis homme. Istusime autodesse. Aga. Oot. Mida need kaks poissi teevad? Mu vennad oleksid nagu kurte mänginud ja jätkasid vihmaga tööd. Mõtlesime, et hea küll las lõpetavad oma rea ära, küll siis tulevad. Lõpuks kui poisid koju jõudsid oli möödas juba rohkem kui tund. "Me panime ikka kõik kuused ära. Ei tulnud siia nalja tegema!" Kell kuus hakkas päike jälle paistma, aga siis enam ei mõelnud keegi töö peale. Saaks veel sooja sauna ja siis pikale visata. Oleks korralik punkt sel päeval.

Laupäeva õhtul käisime naabrite lambatallesid piilumas.
Foto: onupoeg Robert

Pühapäeva otsustasin ma siiski võtta lõputöö jaoks vabaks. See-eest teised jõudsid istutada veel 600 kuuske (mis jäid 3000 kuusest eelmisel päeval üle) ja veel umbes 1000 kaske. Lisaks kolm pereliiget jõudsid käia veel Viljandis minu vanatädi matustel. Sel ajal kui mina jõudsin ära tõlkida kolm lehekülge teksti juuksurite ajaloost. Juua kaks tassi kohvi. Valutada oma kanget selga, mis valutas eelmise päeva kükitamise pärast (iga 2 meetri tagant oli vaja kuusk auku pista) ning siis kirjutada veel valudes vaevlev lõputööst stressav luuletus.

lõputöö stress

*

ma ei ole selleks
et olla
ma ei ole selleks 
et jääda
ma olen selleks
et elama jääda

miks teen seda
mida teha ei taha
ja tegemata jääb see
mida teha tahan

kas saab olla rõõm
kui pole nukrust
kas saab võita headus
kui pole kurjust

kas pärast lõppu on lõpp
või hoopis uus algus?

Kuigi autori abiautor keelas selle pildi jagamist, ei suuda ma end ikkagi tagasi hoida ja olin piisavalt nutikas enne see pilt enda telefonisse salvestada. Sorri Sandra :)

PS! Võib-olla viiekümne aasta pärast saan näidata oma lastele (võib-olla ka lastelastele), et näe mina, teie ema (või vanaema) istutasin selle metas teile. Uhke. Ja vajalik! Kas olete ka metsa istutamas käinud?