3x ise

Jõulud! Jõulud! Jõulud! Ma tean seda, sest pakin taaskord kinke Tartu kaubandusekeskuses Tasku. Neljas aasta. Enne seda. Vihkasin pakkimist. Kinke ei meeldinud ka teha. Nüüd pakkida võin. Võib-olla isegi meeldib, sest arvan, et oskan üpriski hästi pakkida. Eks nelja aastaga on seda oskust ja kogemust oma jagu kasvanud ka. Aga vot kinke ei taha ma siiani väga teha. Tunnen alati, et kink pole piisaval südamaga tehtud ja inimene vaatab kingitud hobuse suhu. Kui mitte hobuse suhu, siis kinkijale otsa (ehk siis mulle), naeratab ja ütleb: "oi aitäh, nii armas!" Aga tegelt on ta veidi pettunud... Nii ma alati arvan ja kardan. Kolm Tilli Aparaaditehases. Toaletis paberkäterätikute asemel tekstiilist käterätikud. Metallist söögipulgad. Järgmine samm - metallist või bambusest joogikõrred.  Aga mis mulle tegelikult on oluline, et jõulude ajal kindlasti peab olema? Jõulud peavad kindlasti olema valged. Veider on lihtsalt see, kuidas ma see talv seda lund kuidagi väga loomulik

"Ma olen kõige poliitika kaugem inimene üldse!" , "Noo, ma ei usu, mina ikka olen see kõige kaugem. Ma ei käi näiteks üldse sotsiaalmeedias!" - sellised laused kostusid täna koolis köögis lõunatades, sel samal ajal kui telekast käis riigikogu istung ning, kus härra peaminister (lasteaiakasvataja) Ratas isiklikult noomis ja kurjustas EKRE "lasteaia lapse" Martiniga. Pärast seda "tulist" võistlust õppejõu ja minu kursaõe vahel, et kumb siis neist poliitika kaugem inimene on. Lisasin mina sellesse vestlusesse, et mind poliitika huvitab. Ma muidugi ei hoia igapäevaselt silma peal nendel jaburatel tegemistel, aga kui silma ja kõrva hakkab, siis vaatan ja kuulan üle. Paps: "Sa oled nagu väike Maša!" Aga see on väga normaalne ja tavaline, et tänapäeva inimesed ei ole huvitatud poliitikast, või siis sõpradega kiruda ja netis kommenteerida - selleks nad ikka aja leiavad. Kasvõi iga päev mõned minutid. Mul ju tegelikult EKRE vastu midagi e

On aeg teha väike vahekokkuvõte minu nullukulu sammudest. Head ja vead. Ja lisamärkused. Ning kas tasub sellele nii palju aega kulutada ja oma argimuredele neid lisa muresid juurde tekitada? Ei loo top kümmet, vaid alustan selles järjekorras nagu ma neid siia blogisse lisasin. Esimene samm: Rimist ostetud OrganiCup, millest põhimõtteliselt kõik alguse sai. Ma olin alguses natuke skeptiline ja kartsin seda kasutada. Ei tundunud, et mul neid sidemeid nii palju ka kulub, et sellega kohutavalt nüüd maailma reostaks. Tampoone ma ka ei kasutanud, sest need olid ebamugavad. Nüüd kui olen mõned kuud kasutanud seda uut toodet. Ütlen vaid üht: PARIM nullkulu ost. EI. Parim ost üldse. Hügeeniline. Mugav. Nagu polekski menstruatsiooni. Kas osta? Kindlasti! Sinna juurde soovitan osta ka vajadusel riidest õmmeldud sidemed, mida on võimalik korduvalt kasutada. Sest alguses võib harjumatu cupi paigaldada ja seljuhul võib veidi lekkida. Kui ei ole veel, siis soovitan esimese asjana järgneval poetuu

Mäletate, ma kirjutasin, et otsin tööd. Sel ajal küsis mu korterikaaslane väga konkreetse küsimuse: "Mis tööd sa ootad?" ja minus vastus oli: "Ootan, et töö tuleb minud juurde, mitte ei pea ise seda nõela heinakuhja seest otsima." Tundub naiivne. (Ma tunnen naiivsed inimesed kohe ära. Kuid kunagi ei taha uskuda, et ma ise oleks naiivne.) Võib ju rääkida sisetundest ja mida kõike veel. Aga sellele küsimusele vastates tundsin vabanemist, et sain välja öelda seda, mida mõtlesin. See töö tuleb ISE minu juurde. Pean olema lihtsalt uutele pakkumistele avatud. Need nö. kanalid avama. Niisiis, järgmine päev pärast seda vestlust korterikaaslasega, kirjutas mulle minu jõulukinkeleti ülemus, et küsida, kas olen ka see aasta detsembris pakkimistiimis kambas, loomulikult oli vastus JAH. Ma ootasin seda küsimust juba pikemat aega. Aga kuna, siis oli oktoobri algus ja mul oli kohe vaja leida tööd. Siis pidin oma armast ülemus hoiatama, et võib-olla leian varem mõne töökoha, mis

Proovitrennis käidud nagu naksti. Valisin kodule lähima koha - Tähtvere tantsukool. Kui jaanuaris käisin ka lähimas tantsukoolis, milleks oli DanceAct Karlovas, siis seekord on miinuseks asukoht koolist. Tähtvere on küll Vaksali lähedal aga Karlova jääb hoopis teisele poole linna. Aga, et ei tunduks, et ma niisama 3 kilomeetrit maha jooksen, siis jooksin läbi ka mõned poed - üks väike märkmik, mis aitab organiseerida, mu kiiret ja järjest toimekamat elugraafikut, sest millegi pärast ma elan koguaeg hirmu all, et äkki unustan midagi ära, mida ma olen lubanud, kas kellegile või endale ja teiseks oli vaja mantlile uued nööbid osta. Alati on lihnte asju edasi lükata, öelda, et praegu pole aega. Kiire on! Pean jõudma trenni ja kindlasti ei jõua ma enne seda poole tunniga valida endale märkmikut ja nööpe. Pluss olen ma alati närvis kui ma pean minema uude kohta. Ja kohe kindlasti ei tunne ma end mugavalt hoonetes, kus peamine tegevus on SPORT. Ime ime, jõudsin lausa 15 minutit varem kohale

Selle blogimise ja nullkulutamisega olen nüüd jõudnud palju olulisemasse punkti. Ei saa aidata, ei saa muuta, ei saa armastada, kui ei oska aidata, muuta ja armastada iseennast. Ükskõik, mis probleemi ma ei lahendaks jõuan ikkagi küsimuseni: "Kes olen mina? Mida mina vajan? Mis mulle on hea?". Ja kui ma ei tea sellele vastust, siis on kummaline lahendada maailma muresid. Kõlab egoistlikult eks? Aga kes ütles, et kui armastad iseend, et alles siis oskad armastada ka teisi? Selles on ju mingi tõepõhi all? Ja ma arvan, et see laieneb ka õpetamisele (õpi ja siis õpeta), muutmisele (muutu ja siis muuda), aitamisele (saa abi ja siis anna abi), hooli (siis hoolitse). Viimasel ajal koolis kõik loengud keerlevad pigem teema juures, kes ma olen, kui, et mida ma teen... Mul oli kõrvapõletik. Väiksena oli seda pidevalt, aga nüüd täiskasvanuna pole olnud. Perearst ehmus end toolil kringliks ja palus kindlasti kõrvaarsti juures end läbi vaadata. Lisaks soovitas ta mul kõrvapõletiku va

Pärast seda kui terveks sain olen rohkem püüdnud mõelda endale ja vähem vaeva näha, et teised mu ümber oleksid õnnelikud. Ma kaldun ikka olema selline, kes vaatab, et kõigil oleks hea olla, kes on mu ümber. Ma lausa muretsen sellepärast, et kui keegi seltskonnas ei tunne end millegi pärast hästi, siis see on minu süü. Et ma ei anna talle piisavalt tähelepanu või tal on igav. Sellepärast võib juhtuda ka, et mina olen seltskonnas see, kes kannab rolli nimega "tola" või "narr", sest mulle on väga oluline, et inimesed, kes minuga on, tunnevad end hästi ja veel parem kui lausa õnnelikuna. Tegelikkus on, aga see, et ma unustan iseendale tähelepanu anda, sest kogu mu energia kulub teistele. Seekord aitas mind korrale kutsuda väike sutsakas kodus, maal olemine. Pere lähedus ja linnast eemaldumine on nagu värske hingetõmme, mis annab jälle energiat linnas ellujäämiseks. Pole vist kunagi tulnud linna pühapäeva hommikul. Täna on see eriline päev, kui täna on esmaspäeva t

Tervis! Tervis!! Tervis!!! Oleks nagu väga lihtne ja loogiline nähtus meie ümber. Oled terve, on ka tervis olemas. Aga millegi pärast meenud selle väärtus alles, siis kui oled haige. Siis enam ei kujutagi ette, mis tunne oli olla terve. Aga igatsed seda! Kohutavalt igatsed! Nagu elu armastust! Võib-olla rohkemgi veel. Nüüdseks olen olnud tõbine alates üleeelmisest kolmapäevast ja kohutavalt haige alates eelmisest esmaspäevast. Alguses lihtsalt nõrk olla ja väike köha. Siis kohtud nädalavahetusel oma väike vennaga, kellel ainult kohutav nohu. Siis jagate oma vahel neid. Ja lõpuks oligi mul köha juurde veel nohu. Aga juba sünnistsaadik läheb minu nohu otse kõrva. Väiksena ei saanud kordagi ühtegi külmetust põdeda ilma kõrvapõletikuta. "Emme, miks mul siin pildi peal müts peas on, kuigi olen toas?"; "Sest sul oli kõrvapõletik" Ja kõik lapsepõlve talve pildid on mul mütsiga (liialdus ei tee paha). Ja nüüd ma siin olen koos kõrvapõletikuga, mida mul pole juba ii

Vahest ei saa ma aru miks ma pean olema nii aktiivne. Et iga päev on mingid sündmused ja kohustused. Ei saa lihtsalt kodus istuda ja vahtida lakke. Samas alateadvuses ma praegu otsingi tegevust, et ei pea olema "kodus", kus ma ei tunne end 100% koduselt. Sest õpime ju ainult oma vigadest. Edasipidi püüan teha otsuseid, võttes endale mõtlemisaega. Eriti kui on vaja teha suuri otsuseid. Nohjah ja selle korteri osas ma arvasin, et ei pea võtma mõtlemisaega. Sest tundsin pärast Austriast tagasi tulles, et tahan elada üksi ja pean kiirelt leidma kodu ja töö Tartus. Kiiresti!!! Mis lõppes sellega, et ei saanud ma kodu ja ei leidnud ma tööd (siiani). Kas on vaja rahmeldada? Küsin ma endalt. Rohkem on vaja hingata. Sisse ja välja. Mõelda. Ja siis uuesti hingata. Pole vaja end ka survestada ja blokkida enda peas mõtteid, et seda ei tee ma mitte kunagi. Mitte iialgi. Sest võib juhtuda, et tulevikus just seda sa teed. Olla avatud kõigele. Kõigele, mida pakutakse. Kõigele, mis el

DRAAMA festival on iga aastane teatri festival Tartus. Esimest korda olin ma seal vabatahtlik 5 aastat tagasi. See oli ka parim aasta vabatahtlikuna. See oli erilisem kui teised aastad. Nimelt terve Küüni tänav ja pool Raekoja platsi täideti siniste 2x5m konteineritega, mida muidu kasutatakse enamasti ehitusplatsidel kontoriruumidena. Ma arvan, et neid oli umbes 20 tükki. Igas konteineris ühe teatrikunstniku väljapanek mõnest tema loomingust teatritöös või muu iseloomustav ruum temast endist. Meie ülesanne oli kõiki neid teatrikunstnike aidata värvimis-, liimimistöödes. Hiljem oli meie ülesanne neid kõik festivalipäevad neid 8h valvata. Mis oli kõige põnevam. Naljakam. Shokeerivam. Sest siis nägid sa inimesi tänaval. Nende reaktsioone. Nende kommentaare. Nende rõõmu. Nende viha. Nende lollusi. Mõned tulid küsima meilt, miks ja milleks. Kas see on meie arvates mõtekas või räige maksumaksjate ära kasutamine. Et miks neilt pole küsitud, kas nad tahavad selle eest maksta. Äkki neile ei m

Need lapsepõlve unistused on ikka imelikud unistused. Need jäävad sind elulõpuni kummitama. Kui 3aastane Grete juba lõikas Barbidel ja nukkudel juukseid, mis lõppes sellega, et nuku jäi kiilakaks või kui Grete teadis koolis alati vastust, mida öelda küsimusele "Kelleks tahad sa saada?", aga kui see lõppes sellega, et poisid norisid, et minust saab tulevikus uus Vändra meestejuuksur, siis see ei kõlanud enam üldse nii ekslusiivselt ammugi mitte inspireerivalt. Lisaks kodus rääkis ema, et juuksuri töö pole üldse kerge: peab püsti seisma ja kemikaale kokkusegama ning see ei mõjuks ühele noorele naisterahva tervisele hästi. Nii pidin mõtlema välja muu ameti, mis mind samuti inspireerib - sisearhitekt. Sellest on nüüd möödas 8 aastat kui Grete tegi otsuse pürgida sisearhitektiks saamise poole. (Vahepeal oli ka mõte stsenograafia- mis on sarnane sisearhitektiga, aga kujundamine toimub teatri piirides). Aga tegelikult olen ma siin - mind võib kutsuda graafiliseks disaineriks (v

Läksin mööbli disaini õppima, aga teine valik oli tekstiil. Esimene katsetus tekstiilile kartulitrükk siidivärvidega. Foto: Anete Juhari Austrias olles juba unistasin oma kodus olevatest valgetest t-särkidest, millel kõigil kolmel oli kuidagi plekid peale tulnud, MILLAL ometi ma saan neid tuunima hakata, sest ideid, mida peale teha, oli juba MUSTmiljon. Austrias oli ka valgetest särkidest puudus, õigemini mul ei olnudki seal ühtegi suvist t-särki. Jõudsin eestisse, ostsin Tartu kunstipoest Skizzest ühe musta tekstiilivärvi tuubi ja lippasin Vändrasse oma ideid ellu viima. Üpriski kiiresti sain aru, et mu kunstianne (kui mul üldse see kunagi on olnud) on tuhmunud. Sain aru, et asi mida peale tahan joonistada on üle minu võimete. Otsustasin lõpuks ühele t-särgile tõmmata lihtsalt üle pleki pika musta triibu. Olen tähelepannud, et see on ilgelt moekas praegu, kui su kahe rinna peal ilutseb ananass või kiisu või roos või mis iganes, Noh ma tegin siis tavalise musta triibu. Olen seda

Ütlen ettehoiatavalt ära, et see blogi ei saa olema eestimaastikul järjekordne "zero waste" ("nullukulu") blogi. Sest ma tõstan juba praegu käed ülesse ja annan alla ning tunnistan ausalt, et meil juba on paar väga head nullkulu blogijat. Olen ise suur Nullukulu lugeja, mis on seotud otseselt nullkuluga- vegan postitused jätan hetkel vahele- aga Maryliis on mind väga palju inspireerinud ja aasta aega tema blogi lugenud, olen lõpuks ise ka ülesse ärganud ja otsustanud veidi temaga kaasa mõelda ja ka tegudele asuda. Seega võib tulla päris palju postitusi seoses "zero waste" teemadel. Minu eesmärgiks on oma sõpru ja tuttavaid kaasa mõtlema panna meie olevikule ja tulevikule. Kust tuli blogi pealkiri? Ma mõtlesin päris pikalt, kas jätkata blogimist. Kui JAH, siis mis teemal või mis suunal, või miks üldse või kuidas? Kui eelmine blogi oli väga kindel, et seal kirjutan oma elust ja olust Austrias, siis oma Eesti elust ei ole nagu mõtet ju heietada. Keda koti