3x ise

Magan 2 tundi bussis. Lõpuks minu peatus. Tänan bussijuhti ja astun bussist välja. Minu ees seisab vana mahajäetud maja, mille ülemised aknad on katki visatud, kuid kus 15 aastat tagasi veel kooli kohustuslikke raamatuid käisin laenutamas. All korrusel oli siis Mõmmi baar, kus ma mäletan, et jõin lapsena apelsinimahla ning kõrval Mari poest sai ostetud täditütrega, pärast värskendavat suplust Pärnu jões, igasuguseid näksi ja rämpsu. Taskuraha eest, mis vanaema oli meile andnud. Juba 10 kroonine oli sel ajal minu jaoks suur raha. Selline roosakas ja habemega Jakob Hurt vaatas sulle sealt otsa. Selle onu nimi jäi vist tänu väike vennale hästi meelde. Nüüd aga kõndisin üle Pärnu jõe. Jõe kaldad on nüüdseks võsast puhtaks tehtud. Kõik on lage. Võõras. Vesi vuliseb ikka endiselt sama kiiresti, kuid enam pole mul hirmu sildade ees. Kuigi siiani näen vahest sellest sillast õudusunenägusid nagu väiksenagi. Küll kummik lendas sillalt alla või sild lihtsalt keset ületamist pooldus. Sellest hoo

Järjest enam olen märganud, et inimesed kardavad mind või hoopiski jälgivad mind ning siis kommenteerivad, mida kõike ma valesti teen- "Oot see pole ju nullukulu!".  Või pigem ma kardan, et nad võivad kommenteerida, et miks ma kirjutan üht aga käitun teisiti. Nüüd on aeg inimestele selgeks teha, et mind pole vaja karta ja samas pole vaja mulle ka koguaeg seda nullkulu nina alla hõõruda. Aga juba on hilja, ma olen oma blogis kirjutand peaaegu igas postituses sõna "nullkulu". Telliskivi _ La Muu Väga oluline vahe on, kas ma püüdlen selle elustiili poole või ma juba olengi nullkulutaja. Pigem ma ikka kaldun püüdlema, see tähenadab õigemini KINDLASTI püüdlen. Aga nagu üks ajakirjanik lohutas: "Püüdlejaga samastuda on kergem kui juba mäekõrgusel elustiili harrastajaga", seega ma loodan, et ma siiski inspireerin teid siiski ja mitte ainult materjaalselt, vaid iga oma teo juures mõtlema, kas see on vajalik ja kuidas see meie keskkonda mõjutab. Iga meie teg

See peaks olema see postitus, kus ma tänan kõiki oma valijaid, keda oli rohkem kui ma oleks julgenud arvata - 3 hääle asemel 39 häält on ikka ju väga suur vahe. Ja ma tänangi! Tõesti tänan! Kõigest hoolimata. Teades, et ma ei saa niikuinii riigikokku valisite te ikkagi mind! Ja teate mis? Ma luban, et teie hääl ei läinud raisku. Kuidas ma saan seda lubada? Esiteks sain aru, et riigikogus ma ei saaks midagi muuta (palju rõõmsamameelega muudan maailma läbi oma blogi ja oma eluuviisi ning oma olemasoluga oma sõpradele ja lähedastele), teiseks ma kardan, et ma ei saaks seal olla mina ise - naerusuine, vabameelne ning bohhuistlik, kolmandaks ma ei saaks olla aus. Aga nüüd ma olen. Ma tean, et vähemalt 39 inimest usuvad, et ma teen õiget asja ja mitte seda et ma teen poliitikat, vaid seda, et ma olen julge ja võtan ette riske ning uusi katsumusi. Võib-olla ma tegin vea... võib-olla ma eksisin. Aga ma siiski tegin seda. Ma küll kaotasin korraks enese, kuid ma tulin sellest välja ja olen nüüd