Kui varem mõtlesin, et millal kolmas maailmasõda algab, siis nüüd küsin endalt kas ja millal see lõppeb? Ma ei mõelnud kordagi sellele kuidas see tuleb, sest see oli mulle liialtki selge, et seekord ei toimu sõda külm- ega ka tulirelvadega. Keemiarelv oleks liiga ohtlik keemiarelva loojale endalegi. Ma ei hakka rääkima sellest, et keegi on selle viiruse loonud, kuigi kui see oli vaid Hiinas, siis nii ma kaldusin arvama. Nüüd on, aga üpriski selge, kes on selle "sõja" meile (inimestele) esitanud - loodus.
Seda oli meile lollidele ju vähe arusaadavaks tehtud, et kliimasoojenemine toimub ja oi kui kiirel tempol. Ärge hakake mulle nüüd rääkima sellest paksust tihedast lume sajust, mis hommikul maha sadas, sest kahe tunni pärast oli päike taas väljas ja sulatas selle paari minutiga. Räägime hoopis sellest, miks lund ei sadanud terve eelneva neli kuud? Kas keegi üldse teab kas saame üldse enam kuivatada Maa pisarad. Kas meil on võimalik enam astuda paar sammu tagasi ja küsida- mis läks valesti?
Ei piisanud ka sellest meile. Me vangistame loomi. Võtame ära nendelt nende kodud. Tapame neid nende liha, kasuka, sarvede ja ei tea mille kõige pärast veel. (Ps! Selle lause kirjutas praegu omnivoor...). Me treenime neid enda lõbustuseks ja teenime selle pealt raha. Ja seda lõike arvates, et me oleme kõik võimsad ja nemad ajudeta kääbikud. Oh ei. Nad saavad teha rohkem kui arvatagi oskame... miks te totud, siis kodus istute praegu? Just nimelt sellepärast. Alles hiljuti lugesin uudist, et Rail Balticu projekti arutelud jätkuvad. Ka see projekt võtab väga paljudelt kodud. Paljude metsloomade kodud ning rajad. Kas praegusedt olukorrast ei saa õppida jälle midagi uut?
Armasta kodumaist! Armasta kodumaad! Armasta oma ligimesi! Miks otsida õnne kuskilt mujalt? Kui see õnn peitub meis endis. Lennureisid. Kuidas elada selleta, et kolm kuud ei lenda lennukid, ei sõida laevad. Miks lennata kuskile kuskile mujale, kui saab sõita meie enda mõnusesasse kodumaa spasse või rentida RMK maja ja õppida midagi iseenda kohta teada saama. Kuskil soojamaa reisil rannas punaseks küpseda või õppida elama jääma metsas ja kuulda loodusehääli nii nagu seda teeb Fred Jüssi.
Edasi olen mõelnud, kui sotsiaalsed me oleme. Ka siis kui istume kodus. Internett on kõigil olemas. Kool jätkub. Kodukontorid toimivad. Sõpradega saad chattida ja sünnipäevi pead videokõnedes. Aga kui paljud on võimelised olema üksi? Täiesti üksi. Lülitada välja kõik! Mingimaani on see tervislik. Noh ikka päris tervislik, kui uudiseid ei loe ja su tuttavad ei anna teada iga päevaselt mitu haigestunut ja mitu juba surnud on koroona tõttu.
Ma pole juba aastaid uudiseid lugenud. Kui siis ainult ETV saated nagu AK või Ringvaade või Pealtnägija. Kõik muud infokanalid olen väljalülitanud. Kui koroona Hiinas oli, siis vältisin seda samuti ning tõdesin et grippi sureb rohkem inimesi... kui siis selgus et Saaremaal esimene Eesti juhtum. Oki asi naljas järsku väga kaugel. Kolleegid olid hirmunud ja lugesid koroona kohta KÕIKE ja andsid ka mulle kogu infi edasi. Koolis üks kursaõde käis palavikuga koolis ja naeris, et millal siis meil kool karantiini pannakse. Päev hiljem otsustasin mina juba, et kooli ei tasu minna ning järgmisel päeval tuli ka uudis, et kõik koolid sulgetakse.
Ma armastan rutiini. Mulle meeldib kui mu päevagraafik on tihe ja mul on tegevust. Ma ka lõpuks ometi leidsin, et tegelen asjadega mida armastan. Ja nüüd järsku on võetult mult kõik. Ainuke keda hetkel kallistada saan on mu poiss-sõber, kelle juurde olen ajutiselt kolinud, et kaitsta oma vanaema. Kolleegiga kohtun ka aeg-ajalt tööl, kellega koristame ja remondime poodi (Eesti Disaini Maja) ja kellega ainuke kontaks on küünarnukid (sest see on ainuke ohutu võimalus kuidas "nukke" lüüa). Pood on küll Solarises suletud, kuid e-pood on avatud ning loodame, et Mais saame jälle uksed avada!
Möödusin paar päeva tagasi ühest kohviku uksest, kuhu oli sätitud väike sildike "Oleme kahjuks suletud. Kohtume tulevikus!" Kui kaugel on tulevik ja kui kaua kestab see praegune olevik? Ja eriti kurb kui mu salongis (Hairhouse) olev kolleeg ütles: "See you...in the summer!"
Ma siiski loodan, et see kõik saab palju varem läbi ja meil tuleb ikkagi suvi mitte Jaagup Kreemi laulusõnade järgi: "Juunikuus lumi on maas..."
Hoidke end ja teisi! Ja kohtume tulevikus!
Seda oli meile lollidele ju vähe arusaadavaks tehtud, et kliimasoojenemine toimub ja oi kui kiirel tempol. Ärge hakake mulle nüüd rääkima sellest paksust tihedast lume sajust, mis hommikul maha sadas, sest kahe tunni pärast oli päike taas väljas ja sulatas selle paari minutiga. Räägime hoopis sellest, miks lund ei sadanud terve eelneva neli kuud? Kas keegi üldse teab kas saame üldse enam kuivatada Maa pisarad. Kas meil on võimalik enam astuda paar sammu tagasi ja küsida- mis läks valesti?
Ei piisanud ka sellest meile. Me vangistame loomi. Võtame ära nendelt nende kodud. Tapame neid nende liha, kasuka, sarvede ja ei tea mille kõige pärast veel. (Ps! Selle lause kirjutas praegu omnivoor...). Me treenime neid enda lõbustuseks ja teenime selle pealt raha. Ja seda lõike arvates, et me oleme kõik võimsad ja nemad ajudeta kääbikud. Oh ei. Nad saavad teha rohkem kui arvatagi oskame... miks te totud, siis kodus istute praegu? Just nimelt sellepärast. Alles hiljuti lugesin uudist, et Rail Balticu projekti arutelud jätkuvad. Ka see projekt võtab väga paljudelt kodud. Paljude metsloomade kodud ning rajad. Kas praegusedt olukorrast ei saa õppida jälle midagi uut?
Armasta kodumaist! Armasta kodumaad! Armasta oma ligimesi! Miks otsida õnne kuskilt mujalt? Kui see õnn peitub meis endis. Lennureisid. Kuidas elada selleta, et kolm kuud ei lenda lennukid, ei sõida laevad. Miks lennata kuskile kuskile mujale, kui saab sõita meie enda mõnusesasse kodumaa spasse või rentida RMK maja ja õppida midagi iseenda kohta teada saama. Kuskil soojamaa reisil rannas punaseks küpseda või õppida elama jääma metsas ja kuulda loodusehääli nii nagu seda teeb Fred Jüssi.
Edasi olen mõelnud, kui sotsiaalsed me oleme. Ka siis kui istume kodus. Internett on kõigil olemas. Kool jätkub. Kodukontorid toimivad. Sõpradega saad chattida ja sünnipäevi pead videokõnedes. Aga kui paljud on võimelised olema üksi? Täiesti üksi. Lülitada välja kõik! Mingimaani on see tervislik. Noh ikka päris tervislik, kui uudiseid ei loe ja su tuttavad ei anna teada iga päevaselt mitu haigestunut ja mitu juba surnud on koroona tõttu.
Ma pole juba aastaid uudiseid lugenud. Kui siis ainult ETV saated nagu AK või Ringvaade või Pealtnägija. Kõik muud infokanalid olen väljalülitanud. Kui koroona Hiinas oli, siis vältisin seda samuti ning tõdesin et grippi sureb rohkem inimesi... kui siis selgus et Saaremaal esimene Eesti juhtum. Oki asi naljas järsku väga kaugel. Kolleegid olid hirmunud ja lugesid koroona kohta KÕIKE ja andsid ka mulle kogu infi edasi. Koolis üks kursaõde käis palavikuga koolis ja naeris, et millal siis meil kool karantiini pannakse. Päev hiljem otsustasin mina juba, et kooli ei tasu minna ning järgmisel päeval tuli ka uudis, et kõik koolid sulgetakse.
Ma armastan rutiini. Mulle meeldib kui mu päevagraafik on tihe ja mul on tegevust. Ma ka lõpuks ometi leidsin, et tegelen asjadega mida armastan. Ja nüüd järsku on võetult mult kõik. Ainuke keda hetkel kallistada saan on mu poiss-sõber, kelle juurde olen ajutiselt kolinud, et kaitsta oma vanaema. Kolleegiga kohtun ka aeg-ajalt tööl, kellega koristame ja remondime poodi (Eesti Disaini Maja) ja kellega ainuke kontaks on küünarnukid (sest see on ainuke ohutu võimalus kuidas "nukke" lüüa). Pood on küll Solarises suletud, kuid e-pood on avatud ning loodame, et Mais saame jälle uksed avada!
Möödusin paar päeva tagasi ühest kohviku uksest, kuhu oli sätitud väike sildike "Oleme kahjuks suletud. Kohtume tulevikus!" Kui kaugel on tulevik ja kui kaua kestab see praegune olevik? Ja eriti kurb kui mu salongis (Hairhouse) olev kolleeg ütles: "See you...in the summer!"
Ma siiski loodan, et see kõik saab palju varem läbi ja meil tuleb ikkagi suvi mitte Jaagup Kreemi laulusõnade järgi: "Juunikuus lumi on maas..."
Hoidke end ja teisi! Ja kohtume tulevikus!
Kommentaarid
Postita kommentaar