Vahest ei saa ma aru miks ma pean olema nii aktiivne. Et iga päev on mingid sündmused ja kohustused. Ei saa lihtsalt kodus istuda ja vahtida lakke. Samas alateadvuses ma praegu otsingi tegevust, et ei pea olema "kodus", kus ma ei tunne end 100% koduselt. Sest õpime ju ainult oma vigadest. Edasipidi püüan teha otsuseid, võttes endale mõtlemisaega. Eriti kui on vaja teha suuri otsuseid. Nohjah ja selle korteri osas ma arvasin, et ei pea võtma mõtlemisaega. Sest tundsin pärast Austriast tagasi tulles, et tahan elada üksi ja pean kiirelt leidma kodu ja töö Tartus. Kiiresti!!! Mis lõppes sellega, et ei saanud ma kodu ja ei leidnud ma tööd (siiani). Kas on vaja rahmeldada? Küsin ma endalt. Rohkem on vaja hingata. Sisse ja välja. Mõelda. Ja siis uuesti hingata. Pole vaja end ka survestada ja blokkida enda peas mõtteid, et seda ei tee ma mitte kunagi. Mitte iialgi. Sest võib juhtuda, et tulevikus just seda sa teed. Olla avatud kõigele. Kõigele, mida pakutakse. Kõigele, mis el...