Vahest ei saa ma aru miks ma pean olema nii aktiivne. Et iga päev on mingid sündmused ja kohustused. Ei saa lihtsalt kodus istuda ja vahtida lakke. Samas alateadvuses ma praegu otsingi tegevust, et ei pea olema "kodus", kus ma ei tunne end 100% koduselt. Sest õpime ju ainult oma vigadest. Edasipidi püüan teha otsuseid, võttes endale mõtlemisaega. Eriti kui on vaja teha suuri otsuseid. Nohjah ja selle korteri osas ma arvasin, et ei pea võtma mõtlemisaega. Sest tundsin pärast Austriast tagasi tulles, et tahan elada üksi ja pean kiirelt leidma kodu ja töö Tartus. Kiiresti!!! Mis lõppes sellega, et ei saanud ma kodu ja ei leidnud ma tööd (siiani). Kas on vaja rahmeldada? Küsin ma endalt. Rohkem on vaja hingata. Sisse ja välja. Mõelda. Ja siis uuesti hingata. Pole vaja end ka survestada ja blokkida enda peas mõtteid, et seda ei tee ma mitte kunagi. Mitte iialgi. Sest võib juhtuda, et tulevikus just seda sa teed.
Olla avatud kõigele. Kõigele, mida pakutakse. Kõigele, mis elul mulle pakkuda on. See oli pikka aega see mõtteviis mille poole ma püüdlesin, kuni ma selle ka saavutasin. Ja siis... ja siis juhtus see, et sain täiskasvanuks. Vanaks. Piisavalt vanaks. Et algasid süümepiinad. Kes ma olen? Mis ma oma elus saavutanud olen? Mis saab minust edasi? Raha ei teeni. Elan oma vanemate kulul. Kas siis täiskasvanud 23. aastasele neiule on see ikkagi kohane? Aga vanemad otseselt ei ole ka sundinud. Ei ole vihjanudki. Nüüd alles kui leidsin ideaalse korteri, kus ma arvan, et ma võiks vabalt istuda ja lakke vahtida, sest see on mu kodu, aga mis on piisavalt kallis, et sunniks mind tööd otsima. Raha on see, mis tekitab meis stressi. Ja siis ma stressan ja püüan leida seda tööd, mida ma tahaks ka teha siis, kui ma selle eest raha ei saaks.
* Baaris öösiti tööl, sest päeval pead käima koolis? - Kui töö lõppeb kell 5, siis hommikul sinna kooli ma küll ei jõua ja kui jõuangi, siis see pole kvaliteetne koolipäev. Ja siis tekib küsimus miks ma üldse unistuste korterit üürin, kui ma seal ei ela. Päeval koolis. Öösel tööl. Magada võin ju, kus iganes. Odavas hurtsikus.
* Teenindaja restoranis/kohvikus? - Kui olekski nõus teenindajaks minema, siis nii palju hirme, mille pärast ma juba ei julge minna. Aga kui hirmud eemale lükata, siis saan teada, et otsitakse kas täiskohaga või hommikuse vahetusega teenindajat. Jälle jääb kool ristijalgu ette.
* Lapsehoidja? - Ma armastan lapsi. Ja mulle tundub, et ma meeldin neile ka, aga mul on kogemusi sõrme otsaga. Imikute hoimisest ei tea ma mitte midagi, peale selle kuidas neid süles hoida ja kuidas mähkmeid vahetada (ühe korra olen kunagi ammu vahetanud oma pisikesel sugulasel, kes nüüd käib juba teises/kolmandas klassis). Vanemate mürsikutega võiks ju asi lihtsam olla, aga kui jonni tuju lapsel ikka peale tuleb, siis veits jama lugu. Kuid kõige veidram, et ma ei pea seda oma kogemuseks, et ma olen terve oma noorema venna eluaja teda hoidnud, kasvatanud ja õpetanud. Alates sellest kui ta sündis, teda kärutasin, teda käsutasin, teda tutistasin, teda nurka saatsin, et talle oma kleite selga panin, et teda oma nuku vankrisse ja nuku voodisse toppisin, temaga mängisin ja nüüd inside joke välja leiutame.
*Erialased tööd? - Vabakutseline kujundaja-küljendaja. Isegi kui on võimalus, et saan kodus töötada, on nii palju aga´sid. Võib juhtuda, et pole mitu nädalat mitte midagi teha. Ja järgmine hetk pead olema valmis, et klient tahab eilseks logo ja visiitkaarte ja kõike muud. Igasugune ette planeerimine jääb mängust välja.
* "Tulevane" erialatöö? - Mööblidisain... pigem restaureerin. Rohkem kommentaare ei oska öelda, sest ma ei kujuta, ette mida noored värksed mööblidisainerid teevad, kui nad oma firmat ja tooteid ei tee.
Ja nii ma jõuan oma jutuga sinna, kus ma alguses olin. Ära ütle mitte iialgi, mitte kunagi, mitte iialgi! Tean kuidas ma alati teadsin, et minust ei saa äriinimest. Et igasugune ettevõtte loomine ja sellega tegelemine on tuumafüüsika. Et sellega saavad tegeleda inimesed, kellel on ärivaistu ja annet. Kes on enesekindlad ja riskialtid. Kes on aktiivsed ja julged. Ja seda kõike ma sel ajal, kui seda mõtlesin, ei olnud. Ei ole siiani. Aga ettevõte mul on. Mitte üksi. Kolmekesi. Juba neli aastat. Ei tee riske. Ei räägi liiva kullaks. Aga siiski oleme olemas. Ja kõige kummalisem. See ei ole tuumafüüsika. Mis veel hullem? Ma arvan, et võiks isegi veel luua ettevõtteid tulevikus. Aga siis juba teades veidi paremini kuidas ja mis moodi. Mäletan kuidas esimestel aastatel tundisn hirmu, et kui midagi frmas äkki võib-olla valesti teeme, siis tulevad mustas ülikondades mehed ukse taha ja viivad vangi.
AGA!
Siis otsustasin, et ei jõua ära oodata, millal praeguse kooli ära lõpetan ja oma lapsepõlve unistuse eriala õppima lähen. Võtsin kätte ja alustasin iseseisvalt ise selle õppimist videode ja piltide abil. Ning julgete modellide abil. Ja nüüd on sellest instapromomise algusest möödas kuuaega. Ja mis juhtus? Kõik tuttavad küsivad instagrami/facebooki kirjutades, helistades, tänaval peatades, tunnevad huvi ja on elevil minu äkilisest eriala muutusest. Ma juba veidi kardan, et see info levib nii kiiresti, et mõned ei teagi, et tegelikult pole ma juuksuriks õppinud...veel. See on näide sellest, et kui sa teed midagi hingega, rõõmuga ja naudinguga. Ja pigem fun kui töö. Siis usuvad teised inimesed ka sellesse rohkem ja märkavad seda.
--- Viimasel ajal ei tea ma blogi avades, et kuhu mu jutt täna viib. Aga eks ikka räägid asjadest, mis kõige enam muret teevad. ---
Viies samm nullkulu poole:
Hambapasta sai otsa. Otsus: rohkem plastikust pastat ei osta. Lisaks oli vaja leida uus puidust hambahari (samal ajal ikka nii arusaamatult segaduses, kuhu kadus eelmine???)
Hambaseepi soovitas mulle Moonika, kellega ma olen kohtunud oma elus ma arvan 5x (paranda mind Moonika kui ma valetan) ja need kohtumised on olnud üürikesed, aga kummaline kuidas mõne inimesega tekib kohe väga usaldusväärne kontakt. Viimasel juhuslikul kohtumisel bussis selgus, et Moonika on ka üpriski suur nullkulufänn (teadlikum kui mina) ja soovitas mulle koheselt väga palju uusi tooteid, mida ma tulevikus kindlasti jagan ka teiega. Samm sammu haaval.
Kasutusest: Hambahari on nagu iga teine hambahari. Harjased on piisavalt pehmed ja ei ole veel siiani pidanud kurtma, et niiskus puitu määriks vms.
Hambaseep - kükistasin päris kaua Valete ökopoes. Ühes käes hambapasta klaaspurgis ja teises käes hambaseep papist pakendis. Kaldusin alguses küll pigem klaaspurgi poole, et äkki hiljem saab sinna ise hambapasta valmistada, aga kodust võib ka leida väikseid klaaspurke. Ja tundus, et see saab kiiremini otsa (hind oli mõlemal sama). Esimesel korral kartsin, et hõõrun seda liiga vähe harjastele ja teine hirm, et ei hakka vahutama. Ma olen ikka lapseliku sooviga, et seebid ja šampoonid peavad vahutama, muidu äkki ei pese puhtaks. Õnneks vahutas piisavalt. Mitte küll ülemäära palju. Järelikult kolm ringi harjastega vastu seepi oli piisav hõõrumine. Maitse hõõrumise ajal oli ka väga okei (kui saab üldse maitsest rääkida), aga imelik tunne tekkis suu loputamise ajal. Ei oska seda kirjeldada, aga esimesl korral hakkas maitse kohutavalt vastu. Selline tunne, et hambad on vahatatud. Vaha maitse. Aga nüüd juba olen harjunud. Hambad tunduvad siledad ja vahatatud, kui keelega üle tõmban. Kui kraanikausi juures palju veega ei lödista, siis julgen soovitada, või siis kodus hiljem kodus panna klaas anumasse näiteks.
PS! Plaanis on kunagi ka proovida teha ise teha hambapasta. Võib-olla teeme Maryliisiga lausa workshopi. Püsi lainel! :)
Olla avatud kõigele. Kõigele, mida pakutakse. Kõigele, mis elul mulle pakkuda on. See oli pikka aega see mõtteviis mille poole ma püüdlesin, kuni ma selle ka saavutasin. Ja siis... ja siis juhtus see, et sain täiskasvanuks. Vanaks. Piisavalt vanaks. Et algasid süümepiinad. Kes ma olen? Mis ma oma elus saavutanud olen? Mis saab minust edasi? Raha ei teeni. Elan oma vanemate kulul. Kas siis täiskasvanud 23. aastasele neiule on see ikkagi kohane? Aga vanemad otseselt ei ole ka sundinud. Ei ole vihjanudki. Nüüd alles kui leidsin ideaalse korteri, kus ma arvan, et ma võiks vabalt istuda ja lakke vahtida, sest see on mu kodu, aga mis on piisavalt kallis, et sunniks mind tööd otsima. Raha on see, mis tekitab meis stressi. Ja siis ma stressan ja püüan leida seda tööd, mida ma tahaks ka teha siis, kui ma selle eest raha ei saaks.
* Baaris öösiti tööl, sest päeval pead käima koolis? - Kui töö lõppeb kell 5, siis hommikul sinna kooli ma küll ei jõua ja kui jõuangi, siis see pole kvaliteetne koolipäev. Ja siis tekib küsimus miks ma üldse unistuste korterit üürin, kui ma seal ei ela. Päeval koolis. Öösel tööl. Magada võin ju, kus iganes. Odavas hurtsikus.
* Teenindaja restoranis/kohvikus? - Kui olekski nõus teenindajaks minema, siis nii palju hirme, mille pärast ma juba ei julge minna. Aga kui hirmud eemale lükata, siis saan teada, et otsitakse kas täiskohaga või hommikuse vahetusega teenindajat. Jälle jääb kool ristijalgu ette.
* Lapsehoidja? - Ma armastan lapsi. Ja mulle tundub, et ma meeldin neile ka, aga mul on kogemusi sõrme otsaga. Imikute hoimisest ei tea ma mitte midagi, peale selle kuidas neid süles hoida ja kuidas mähkmeid vahetada (ühe korra olen kunagi ammu vahetanud oma pisikesel sugulasel, kes nüüd käib juba teises/kolmandas klassis). Vanemate mürsikutega võiks ju asi lihtsam olla, aga kui jonni tuju lapsel ikka peale tuleb, siis veits jama lugu. Kuid kõige veidram, et ma ei pea seda oma kogemuseks, et ma olen terve oma noorema venna eluaja teda hoidnud, kasvatanud ja õpetanud. Alates sellest kui ta sündis, teda kärutasin, teda käsutasin, teda tutistasin, teda nurka saatsin, et talle oma kleite selga panin, et teda oma nuku vankrisse ja nuku voodisse toppisin, temaga mängisin ja nüüd inside joke välja leiutame.
*Erialased tööd? - Vabakutseline kujundaja-küljendaja. Isegi kui on võimalus, et saan kodus töötada, on nii palju aga´sid. Võib juhtuda, et pole mitu nädalat mitte midagi teha. Ja järgmine hetk pead olema valmis, et klient tahab eilseks logo ja visiitkaarte ja kõike muud. Igasugune ette planeerimine jääb mängust välja.
* "Tulevane" erialatöö? - Mööblidisain... pigem restaureerin. Rohkem kommentaare ei oska öelda, sest ma ei kujuta, ette mida noored värksed mööblidisainerid teevad, kui nad oma firmat ja tooteid ei tee.
Ja nii ma jõuan oma jutuga sinna, kus ma alguses olin. Ära ütle mitte iialgi, mitte kunagi, mitte iialgi! Tean kuidas ma alati teadsin, et minust ei saa äriinimest. Et igasugune ettevõtte loomine ja sellega tegelemine on tuumafüüsika. Et sellega saavad tegeleda inimesed, kellel on ärivaistu ja annet. Kes on enesekindlad ja riskialtid. Kes on aktiivsed ja julged. Ja seda kõike ma sel ajal, kui seda mõtlesin, ei olnud. Ei ole siiani. Aga ettevõte mul on. Mitte üksi. Kolmekesi. Juba neli aastat. Ei tee riske. Ei räägi liiva kullaks. Aga siiski oleme olemas. Ja kõige kummalisem. See ei ole tuumafüüsika. Mis veel hullem? Ma arvan, et võiks isegi veel luua ettevõtteid tulevikus. Aga siis juba teades veidi paremini kuidas ja mis moodi. Mäletan kuidas esimestel aastatel tundisn hirmu, et kui midagi frmas äkki võib-olla valesti teeme, siis tulevad mustas ülikondades mehed ukse taha ja viivad vangi.
AGA!
Siis otsustasin, et ei jõua ära oodata, millal praeguse kooli ära lõpetan ja oma lapsepõlve unistuse eriala õppima lähen. Võtsin kätte ja alustasin iseseisvalt ise selle õppimist videode ja piltide abil. Ning julgete modellide abil. Ja nüüd on sellest instapromomise algusest möödas kuuaega. Ja mis juhtus? Kõik tuttavad küsivad instagrami/facebooki kirjutades, helistades, tänaval peatades, tunnevad huvi ja on elevil minu äkilisest eriala muutusest. Ma juba veidi kardan, et see info levib nii kiiresti, et mõned ei teagi, et tegelikult pole ma juuksuriks õppinud...veel. See on näide sellest, et kui sa teed midagi hingega, rõõmuga ja naudinguga. Ja pigem fun kui töö. Siis usuvad teised inimesed ka sellesse rohkem ja märkavad seda.
--- Viimasel ajal ei tea ma blogi avades, et kuhu mu jutt täna viib. Aga eks ikka räägid asjadest, mis kõige enam muret teevad. ---
Viies samm nullkulu poole:
Hambapasta sai otsa. Otsus: rohkem plastikust pastat ei osta. Lisaks oli vaja leida uus puidust hambahari (samal ajal ikka nii arusaamatult segaduses, kuhu kadus eelmine???)
Hambaseepi soovitas mulle Moonika, kellega ma olen kohtunud oma elus ma arvan 5x (paranda mind Moonika kui ma valetan) ja need kohtumised on olnud üürikesed, aga kummaline kuidas mõne inimesega tekib kohe väga usaldusväärne kontakt. Viimasel juhuslikul kohtumisel bussis selgus, et Moonika on ka üpriski suur nullkulufänn (teadlikum kui mina) ja soovitas mulle koheselt väga palju uusi tooteid, mida ma tulevikus kindlasti jagan ka teiega. Samm sammu haaval.
 |
| Humble Brush |
Kasutusest: Hambahari on nagu iga teine hambahari. Harjased on piisavalt pehmed ja ei ole veel siiani pidanud kurtma, et niiskus puitu määriks vms.
Hambaseep - kükistasin päris kaua Valete ökopoes. Ühes käes hambapasta klaaspurgis ja teises käes hambaseep papist pakendis. Kaldusin alguses küll pigem klaaspurgi poole, et äkki hiljem saab sinna ise hambapasta valmistada, aga kodust võib ka leida väikseid klaaspurke. Ja tundus, et see saab kiiremini otsa (hind oli mõlemal sama). Esimesel korral kartsin, et hõõrun seda liiga vähe harjastele ja teine hirm, et ei hakka vahutama. Ma olen ikka lapseliku sooviga, et seebid ja šampoonid peavad vahutama, muidu äkki ei pese puhtaks. Õnneks vahutas piisavalt. Mitte küll ülemäära palju. Järelikult kolm ringi harjastega vastu seepi oli piisav hõõrumine. Maitse hõõrumise ajal oli ka väga okei (kui saab üldse maitsest rääkida), aga imelik tunne tekkis suu loputamise ajal. Ei oska seda kirjeldada, aga esimesl korral hakkas maitse kohutavalt vastu. Selline tunne, et hambad on vahatatud. Vaha maitse. Aga nüüd juba olen harjunud. Hambad tunduvad siledad ja vahatatud, kui keelega üle tõmban. Kui kraanikausi juures palju veega ei lödista, siis julgen soovitada, või siis kodus hiljem kodus panna klaas anumasse näiteks.
PS! Plaanis on kunagi ka proovida teha ise teha hambapasta. Võib-olla teeme Maryliisiga lausa workshopi. Püsi lainel! :)
Kommentaarid
Postita kommentaar