DRAAMA festival on iga aastane teatri festival Tartus. Esimest korda olin ma seal vabatahtlik 5 aastat tagasi. See oli ka parim aasta vabatahtlikuna. See oli erilisem kui teised aastad. Nimelt terve Küüni tänav ja pool Raekoja platsi täideti siniste 2x5m konteineritega, mida muidu kasutatakse enamasti ehitusplatsidel kontoriruumidena. Ma arvan, et neid oli umbes 20 tükki. Igas konteineris ühe teatrikunstniku väljapanek mõnest tema loomingust teatritöös või muu iseloomustav ruum temast endist. Meie ülesanne oli kõiki neid teatrikunstnike aidata värvimis-, liimimistöödes. Hiljem oli meie ülesanne neid kõik festivalipäevad neid 8h valvata. Mis oli kõige põnevam. Naljakam. Shokeerivam. Sest siis nägid sa inimesi tänaval. Nende reaktsioone. Nende kommentaare. Nende rõõmu. Nende viha. Nende lollusi.
Mõned tulid küsima meilt, miks ja milleks. Kas see on meie arvates mõtekas või räige maksumaksjate ära kasutamine. Et miks neilt pole küsitud, kas nad tahavad selle eest maksta. Äkki neile ei meeldi. Äkki neile ei meeldi teater. Ja kunst. Äkki neile meeldib sport. Oli situatsioone, kus lõhuti ja varastati eksponaate, sest me ei istunud konteineris sees. Mõnes neis polnud võimalik istudaga. Mõned jällegi tulid kiitma ägeda ja põneva näituse eest. Aga me olime lihtsalt vabatahtlikud. Ei osanud me kosta üht ega teistpidi. Lihtsalt nad ära kuulata.
Järgmistel aastatel olin pigem piletite kontrollija ja etenduse sissejuhataja. Mis oli omaette huumor. Siis tutvusin kunstnike asemel rohkem näitlejate ja lavastajatega. Eelmine aasta olin tööl Karlova teatris. Lavastaja oli väga sõbralik ja arvas, et ma sobiks hästi etendust sissejuhatama. Terve etenduse istusin põrandal väliukse ees ja pidin magama jääma. Etendus oli ühe väikse küla pastori armuelust. Nii palju ma ssin aru. Peaosas Jan Uuspõld. Nalja ei saanud. Aga järgmine päev küsis lavastaja minult, kuidas mulle lavastus meeldis. Sel hetkel ma kahetsen, et olin öelnud, et seda vaatasin. Lõpuks ütlesin, pärast pikka mõtte pausi, "Rahulik oli". See nägu, mille lavastaja tegi, ei unune iial. Piinlik oli. Aga aus.
Teaterteaterteater. Ma pole niiii hull teatrifänn, aga kunagi ei ütle ära headest lavastustest. Lemmikud on ikka siiani Tartu Uue Teatri pöörased ja loomingulised etendused. Aga pole näiteks näinud veel ühtegi NO99 teatri etendust. Pean kiirustama!
See aasta oli aga DRAAMA teisiti. Läksin Vanemuise teatrisse butafooride osakonda praktikale. Esimene nädal lõppes sellega, et näen nüüd unes, kuidas ma maske kleebin, värvin, lõikan. Seltskond ja õhkkond on mega sõbralik, seltskondlik, humoorikas ja abivalmid. Kuigi asjade on kiire, sest üks lavastus tuleb juba septebri lõpus välja, siis töö on pigem harmooniline, rahulik ja sujuv. Keegi ei jookse, ei rapsi, ei rahmelda. Päevaplaanis on ette nähtud kaks 15minutilist kohvipausi ja tunniajane lõuna. Kõik ütlevad üksteisele koridori peal tere, mis siis, et oled uus ja võõras. Üks suur pere kõik.
Kuid nüüd probleemi juurde. Mis nendest asjadest saab, kui lavastus läbi ja seda enam ei korrata järgmine hooaeg? Kuulsin, et nii mõnedki asjad saavad töötajad koju tarida, kui neil mahub ja neil soovi on. Aga lavatöölised on ikkagi need, kes ülejäänud lihtsalt prügimäele saadavad. Juba järjest enam võetakse kasutusele interaktiivne lavakujundus - projektoritega meeleolu loomine. Siis tekibki endal ka vahedt küsimus - miks? Kas siis on seda vaja? Sest on nii palju etendusi, mis puhul ma õhtul koju minnes mõtlen - kas seda oli vaja. Mis oli selle mõte? Aga on ka olnud õhtuid, kus terve kodutee nutan, kuigi olin pärast esimest vaatust mõelnud, et see on jamps. Kas Eestis on teatreid liiga palju? Kas Eestis on näitlejaid liiga palju? Kas Eestis on vähe neid inimesi, kes teatrites käivad? Sest A: piletid on kallid, B: etendused on mõistmatud, C: etendused on labased või igavad.
Neljas samm nullkulu poole:
Huulepalsam Hiiumaalt - astelpaju mokamääre. Metall topsis. Imeline maitse. Ja huuled on pehmed.
Mõned tulid küsima meilt, miks ja milleks. Kas see on meie arvates mõtekas või räige maksumaksjate ära kasutamine. Et miks neilt pole küsitud, kas nad tahavad selle eest maksta. Äkki neile ei meeldi. Äkki neile ei meeldi teater. Ja kunst. Äkki neile meeldib sport. Oli situatsioone, kus lõhuti ja varastati eksponaate, sest me ei istunud konteineris sees. Mõnes neis polnud võimalik istudaga. Mõned jällegi tulid kiitma ägeda ja põneva näituse eest. Aga me olime lihtsalt vabatahtlikud. Ei osanud me kosta üht ega teistpidi. Lihtsalt nad ära kuulata.
Järgmistel aastatel olin pigem piletite kontrollija ja etenduse sissejuhataja. Mis oli omaette huumor. Siis tutvusin kunstnike asemel rohkem näitlejate ja lavastajatega. Eelmine aasta olin tööl Karlova teatris. Lavastaja oli väga sõbralik ja arvas, et ma sobiks hästi etendust sissejuhatama. Terve etenduse istusin põrandal väliukse ees ja pidin magama jääma. Etendus oli ühe väikse küla pastori armuelust. Nii palju ma ssin aru. Peaosas Jan Uuspõld. Nalja ei saanud. Aga järgmine päev küsis lavastaja minult, kuidas mulle lavastus meeldis. Sel hetkel ma kahetsen, et olin öelnud, et seda vaatasin. Lõpuks ütlesin, pärast pikka mõtte pausi, "Rahulik oli". See nägu, mille lavastaja tegi, ei unune iial. Piinlik oli. Aga aus.
Teaterteaterteater. Ma pole niiii hull teatrifänn, aga kunagi ei ütle ära headest lavastustest. Lemmikud on ikka siiani Tartu Uue Teatri pöörased ja loomingulised etendused. Aga pole näiteks näinud veel ühtegi NO99 teatri etendust. Pean kiirustama!
See aasta oli aga DRAAMA teisiti. Läksin Vanemuise teatrisse butafooride osakonda praktikale. Esimene nädal lõppes sellega, et näen nüüd unes, kuidas ma maske kleebin, värvin, lõikan. Seltskond ja õhkkond on mega sõbralik, seltskondlik, humoorikas ja abivalmid. Kuigi asjade on kiire, sest üks lavastus tuleb juba septebri lõpus välja, siis töö on pigem harmooniline, rahulik ja sujuv. Keegi ei jookse, ei rapsi, ei rahmelda. Päevaplaanis on ette nähtud kaks 15minutilist kohvipausi ja tunniajane lõuna. Kõik ütlevad üksteisele koridori peal tere, mis siis, et oled uus ja võõras. Üks suur pere kõik.
 |
| Romeo ja Julia maskid |
Kuid nüüd probleemi juurde. Mis nendest asjadest saab, kui lavastus läbi ja seda enam ei korrata järgmine hooaeg? Kuulsin, et nii mõnedki asjad saavad töötajad koju tarida, kui neil mahub ja neil soovi on. Aga lavatöölised on ikkagi need, kes ülejäänud lihtsalt prügimäele saadavad. Juba järjest enam võetakse kasutusele interaktiivne lavakujundus - projektoritega meeleolu loomine. Siis tekibki endal ka vahedt küsimus - miks? Kas siis on seda vaja? Sest on nii palju etendusi, mis puhul ma õhtul koju minnes mõtlen - kas seda oli vaja. Mis oli selle mõte? Aga on ka olnud õhtuid, kus terve kodutee nutan, kuigi olin pärast esimest vaatust mõelnud, et see on jamps. Kas Eestis on teatreid liiga palju? Kas Eestis on näitlejaid liiga palju? Kas Eestis on vähe neid inimesi, kes teatrites käivad? Sest A: piletid on kallid, B: etendused on mõistmatud, C: etendused on labased või igavad.
Neljas samm nullkulu poole:
Huulepalsam Hiiumaalt - astelpaju mokamääre. Metall topsis. Imeline maitse. Ja huuled on pehmed.
Oh, kust seda huulepalsamit saab?
VastaKustutaHeh, ma ostsin Hiiumaalt. Ma ei ole hiljem vaadanud, kas mandrilt ka leidub seda.
KustutaHeips! Looduspere poes Kvartali keskuses:)
VastaKustutaJaa just! Nägin seda hiljuti ise ka seal. Aitäh! :)
Kustuta