Mäletate, ma kirjutasin, et otsin tööd. Sel ajal küsis mu korterikaaslane väga konkreetse küsimuse: "Mis tööd sa ootad?" ja minus vastus oli: "Ootan, et töö tuleb minud juurde, mitte ei pea ise seda nõela heinakuhja seest otsima." Tundub naiivne. (Ma tunnen naiivsed inimesed kohe ära. Kuid kunagi ei taha uskuda, et ma ise oleks naiivne.) Võib ju rääkida sisetundest ja mida kõike veel. Aga sellele küsimusele vastates tundsin vabanemist, et sain välja öelda seda, mida mõtlesin. See töö tuleb ISE minu juurde. Pean olema lihtsalt uutele pakkumistele avatud. Need nö. kanalid avama.
Niisiis, järgmine päev pärast seda vestlust korterikaaslasega, kirjutas mulle minu jõulukinkeleti ülemus, et küsida, kas olen ka see aasta detsembris pakkimistiimis kambas, loomulikult oli vastus JAH. Ma ootasin seda küsimust juba pikemat aega. Aga kuna, siis oli oktoobri algus ja mul oli kohe vaja leida tööd. Siis pidin oma armast ülemus hoiatama, et võib-olla leian varem mõne töökoha, mis võib takistada mul ikkagi kinkide pakkimist Taskus. Möödus paar tundi, kui ta kirjutas mulle uuesti, öeldes, et tal on võimalik pakkuda mulle kohe ka tööd. Ja see tööpakkumine oli just see, mis ma sisimas natuke ka ootasin. Töö, mis võimaldab mul suhelda lastega. Ma ei tea kui paljud inimesed saavad sama öelda- lapsed on energiaallikad. Se võib tulla sellest, et nad on siirad ja vahetud ja väga ausad. Kõigele lisaks nad ei karda näitada välja oma tõelisi emotsioone. Nad on nemad ISE.
Minu esimene nädal tugiisikuna lasteaias on möödas. Minu ülesanne on aidata väiksel Matildal arusaada, mida lasteaia kasvatajad ja teised lapsed temalt ootavad. Nagu Matilda logopeed ütles - ma olen väikse Matilda kaitseingel. Sekkun ainult, siis kui selleks on tarvidust. Peamine mure on Matildal, et ta ei saa kiirest jutust aru (see kõlab talle nagu tasta müra. Mina endale tõlgendaks seda nagu minu arusaam inglisekeelest, Kui ma ei taha aru saada sellest, siis see tundub mullegi üks ühtlane mula.). Ning talle ei meeldi kui tema tegevusi ootamatult peatatakse, sest millegi pärast on just nüüd ja kohe vaja sööma või pissile minna, sest kasvataja nõuab nii. Või just nüüd on vaja õue minna.
Tundub ju tegelikult lihtne töö, kuid seal on mõned AGAd, milllele enne praktikat ei oska mõeldagi. Näiteks see, et rühmas on peale Matilda veel 18 last, kellega mina ei pea muidugi tegelema, aga kes paratamatult soovivad minu tähelepanu. Juba esimesel päeval avastasin, et mind on haaratud juukurisalongi, sest üks plika arvas, et mina võiks olla tema klient. Ja üks väga kamandav poiss, kes viskab koguaeg nalja ja ootab, kuidas ma sellele reageerin. Kõiki neid lapsi vaadates, püüan mõelda, et millised on nende vanemad. Välimus, iseloom, kasvatus. Selline analüüsimine on mulle juba ammust ajast tavapärane. Väga tihti avastan end mõttes, et analüüsin suvalist ema ja/või isa ja lapse suhtlust tänaval. Ja nüüd olen ma kaasatud ühe kindla lapse psühholoogilisse arengusse. Nii põnev!
Tööpäev algab, minu jaoks, vara. Aga see on ka peamisi põhjusi miks mulle see töö tundub igati mõistlikum kui olla öösiti baaris tööl ja teenindada alkojoobes jorsse ning magama minna kell 6 hommikul, mis põhimõtteliselt tähendab, et järgmist päeva ei eksisteeri sellel kõige loomulikumal kujul. Kui pean ärkama vara, pean ka uinuma vara. Päev algab varakult ning hiljem saan minna veel kooli ja teha koolitöid. Igati väga optimaalne aja ära kasutamine. Aga mitte ainult sellepärast pole see hea töökoht, vaid ka see, mida see mulle annab - muidugi väga palju kogemusi laste kasvatamise osas (mille osas ma hetkel harisussüsteemis kahjuks näen ajahammasrattase jäämist, kuid siiski...), kuid veel olulisem on see ENERGIA. Pärast esimest tööpäeva lõppu suundusin otse kooli, sees sisemine rahu ja rõõm, mille vallandas juba tegelikult eelnev nädalavahetus väikse sugulase sünnipäeval, kus tutvusin ühe kaheaastase tirtsuga. Just nimelt see rõõm, mida näen nende laste silmades. See puhas rõõm. See puhas siirus. Puhas emotsionaalne endaks jäämine. Mida mina kardan kaotada ja mille täiskasvanud aja jooksul kaotavadki... See ongi mu peamine hirm - hirm, et kaotan iseenda.
Matilda edusammudest esimese nädala lõpus kirjutada on veidi liiga tormakas. Kuid siiski iga väike uus sõna, mida Matilda ilma palumata ütleb või mingi uus tegevus, mida ta uuesti ja uuesti kordab. On mul uskumatult hea tunne. Neljapäev ja reede hoidsin Matildat kodus, sest lasteada ilmus kõhuviirus. Neljapäeval ei julgenud ma Matildat väga sundida muutma oma tegevusi minu järgi, mida ta lasteaias peab tahest tahtmata tegema. Aga reedel palusin Matilda emal välja otsida plasteliini, et natuke tema käelisi oskusi arendada. Mis aga lõppes väga kummalise tegevusega. Matilda hakkas käituma nagu katkine grammofon, mis luubib ainult ühte seda sama lugu, niiet varsti tead igat järgmist sõna ja nooti. Nimelt pani ta kõik plastiliini topsi, siis kaaned peale ja kotti koos kahe väikse tassi ja veel mõne vidinaga. samal ajal palusin tal öelda, mis asja ta parasjagu kotti pistab. Koos panime kotile kleepsu peale. Väike paus. Matilda koputas koti peale ja küsis: "Koppkopp, kes seal on?". Seljärel avas ta koti. Võttis üks haaval kõik asjad kotist välja (samal ajal öeldes, mille ta välja võtab, minu palvel), siis avas ta kõiks plastiliini topsid (mida ta alguses ise ei suutnud avada, aga pärast paari korda aidates teda, palusin tal ikkagi ise avada, sai ta ka ilma minu abita hakkama), natuke mätsis plastiliiniga ning siis otsustas ta kõik jälle ära koristada. Sulgeda kõik topsid ning asjad tagasi kotti panna. Ja täpselt selline kordus toimus ma arvan vähemalt 7 korda. Täpselt sama moodi. Lõpuks otsustasin mõned asjad ära vahetada ja vaadata kas ta on nõus uusi asju välja ütlema ja need kotti panema. Peaaegu läks õnneks, aga siis ta ka loobus sellest "katkise grammofoni" mängust.
Kõige suurem heameel on mul selle üle, et Matilda võttis mind kohe alguses omaks, Ei võõrastanud ja tahtis minuga mängida. Reedel lausa jooksis minu poole kallistades. :)
Kümnes samm nullkulu poole:
Korduvkasutatav veepudel! Mulle kinkis veepudeli mu vanem vend. Nüüd see on mul koguaeg seljakotis, aga mida ma ei tee? Ma ei joo sellest tihti. Harjumust lihtsalt pole. Aga vähemalt on alati olemas, sest muidu võin teha rumala otsuse ja osta vett poest. Sest on kiirelt pika bussisõidu peale kaasa osta vms.
Niisiis, järgmine päev pärast seda vestlust korterikaaslasega, kirjutas mulle minu jõulukinkeleti ülemus, et küsida, kas olen ka see aasta detsembris pakkimistiimis kambas, loomulikult oli vastus JAH. Ma ootasin seda küsimust juba pikemat aega. Aga kuna, siis oli oktoobri algus ja mul oli kohe vaja leida tööd. Siis pidin oma armast ülemus hoiatama, et võib-olla leian varem mõne töökoha, mis võib takistada mul ikkagi kinkide pakkimist Taskus. Möödus paar tundi, kui ta kirjutas mulle uuesti, öeldes, et tal on võimalik pakkuda mulle kohe ka tööd. Ja see tööpakkumine oli just see, mis ma sisimas natuke ka ootasin. Töö, mis võimaldab mul suhelda lastega. Ma ei tea kui paljud inimesed saavad sama öelda- lapsed on energiaallikad. Se võib tulla sellest, et nad on siirad ja vahetud ja väga ausad. Kõigele lisaks nad ei karda näitada välja oma tõelisi emotsioone. Nad on nemad ISE.
 |
| Tänapäeva mänguasjadega tutvumas - Pinky Pie |
Minu esimene nädal tugiisikuna lasteaias on möödas. Minu ülesanne on aidata väiksel Matildal arusaada, mida lasteaia kasvatajad ja teised lapsed temalt ootavad. Nagu Matilda logopeed ütles - ma olen väikse Matilda kaitseingel. Sekkun ainult, siis kui selleks on tarvidust. Peamine mure on Matildal, et ta ei saa kiirest jutust aru (see kõlab talle nagu tasta müra. Mina endale tõlgendaks seda nagu minu arusaam inglisekeelest, Kui ma ei taha aru saada sellest, siis see tundub mullegi üks ühtlane mula.). Ning talle ei meeldi kui tema tegevusi ootamatult peatatakse, sest millegi pärast on just nüüd ja kohe vaja sööma või pissile minna, sest kasvataja nõuab nii. Või just nüüd on vaja õue minna.
Tundub ju tegelikult lihtne töö, kuid seal on mõned AGAd, milllele enne praktikat ei oska mõeldagi. Näiteks see, et rühmas on peale Matilda veel 18 last, kellega mina ei pea muidugi tegelema, aga kes paratamatult soovivad minu tähelepanu. Juba esimesel päeval avastasin, et mind on haaratud juukurisalongi, sest üks plika arvas, et mina võiks olla tema klient. Ja üks väga kamandav poiss, kes viskab koguaeg nalja ja ootab, kuidas ma sellele reageerin. Kõiki neid lapsi vaadates, püüan mõelda, et millised on nende vanemad. Välimus, iseloom, kasvatus. Selline analüüsimine on mulle juba ammust ajast tavapärane. Väga tihti avastan end mõttes, et analüüsin suvalist ema ja/või isa ja lapse suhtlust tänaval. Ja nüüd olen ma kaasatud ühe kindla lapse psühholoogilisse arengusse. Nii põnev!
Tööpäev algab, minu jaoks, vara. Aga see on ka peamisi põhjusi miks mulle see töö tundub igati mõistlikum kui olla öösiti baaris tööl ja teenindada alkojoobes jorsse ning magama minna kell 6 hommikul, mis põhimõtteliselt tähendab, et järgmist päeva ei eksisteeri sellel kõige loomulikumal kujul. Kui pean ärkama vara, pean ka uinuma vara. Päev algab varakult ning hiljem saan minna veel kooli ja teha koolitöid. Igati väga optimaalne aja ära kasutamine. Aga mitte ainult sellepärast pole see hea töökoht, vaid ka see, mida see mulle annab - muidugi väga palju kogemusi laste kasvatamise osas (mille osas ma hetkel harisussüsteemis kahjuks näen ajahammasrattase jäämist, kuid siiski...), kuid veel olulisem on see ENERGIA. Pärast esimest tööpäeva lõppu suundusin otse kooli, sees sisemine rahu ja rõõm, mille vallandas juba tegelikult eelnev nädalavahetus väikse sugulase sünnipäeval, kus tutvusin ühe kaheaastase tirtsuga. Just nimelt see rõõm, mida näen nende laste silmades. See puhas rõõm. See puhas siirus. Puhas emotsionaalne endaks jäämine. Mida mina kardan kaotada ja mille täiskasvanud aja jooksul kaotavadki... See ongi mu peamine hirm - hirm, et kaotan iseenda.
 |
| "Teekond soovitud armastuseni" Harville Hendrix |
Matilda edusammudest esimese nädala lõpus kirjutada on veidi liiga tormakas. Kuid siiski iga väike uus sõna, mida Matilda ilma palumata ütleb või mingi uus tegevus, mida ta uuesti ja uuesti kordab. On mul uskumatult hea tunne. Neljapäev ja reede hoidsin Matildat kodus, sest lasteada ilmus kõhuviirus. Neljapäeval ei julgenud ma Matildat väga sundida muutma oma tegevusi minu järgi, mida ta lasteaias peab tahest tahtmata tegema. Aga reedel palusin Matilda emal välja otsida plasteliini, et natuke tema käelisi oskusi arendada. Mis aga lõppes väga kummalise tegevusega. Matilda hakkas käituma nagu katkine grammofon, mis luubib ainult ühte seda sama lugu, niiet varsti tead igat järgmist sõna ja nooti. Nimelt pani ta kõik plastiliini topsi, siis kaaned peale ja kotti koos kahe väikse tassi ja veel mõne vidinaga. samal ajal palusin tal öelda, mis asja ta parasjagu kotti pistab. Koos panime kotile kleepsu peale. Väike paus. Matilda koputas koti peale ja küsis: "Koppkopp, kes seal on?". Seljärel avas ta koti. Võttis üks haaval kõik asjad kotist välja (samal ajal öeldes, mille ta välja võtab, minu palvel), siis avas ta kõiks plastiliini topsid (mida ta alguses ise ei suutnud avada, aga pärast paari korda aidates teda, palusin tal ikkagi ise avada, sai ta ka ilma minu abita hakkama), natuke mätsis plastiliiniga ning siis otsustas ta kõik jälle ära koristada. Sulgeda kõik topsid ning asjad tagasi kotti panna. Ja täpselt selline kordus toimus ma arvan vähemalt 7 korda. Täpselt sama moodi. Lõpuks otsustasin mõned asjad ära vahetada ja vaadata kas ta on nõus uusi asju välja ütlema ja need kotti panema. Peaaegu läks õnneks, aga siis ta ka loobus sellest "katkise grammofoni" mängust.
Kõige suurem heameel on mul selle üle, et Matilda võttis mind kohe alguses omaks, Ei võõrastanud ja tahtis minuga mängida. Reedel lausa jooksis minu poole kallistades. :)
Korduvkasutatav veepudel! Mulle kinkis veepudeli mu vanem vend. Nüüd see on mul koguaeg seljakotis, aga mida ma ei tee? Ma ei joo sellest tihti. Harjumust lihtsalt pole. Aga vähemalt on alati olemas, sest muidu võin teha rumala otsuse ja osta vett poest. Sest on kiirelt pika bussisõidu peale kaasa osta vms.
Kommentaarid
Postita kommentaar