Proovitrennis käidud nagu naksti. Valisin kodule lähima koha - Tähtvere tantsukool. Kui jaanuaris käisin ka lähimas tantsukoolis, milleks oli DanceAct Karlovas, siis seekord on miinuseks asukoht koolist. Tähtvere on küll Vaksali lähedal aga Karlova jääb hoopis teisele poole linna. Aga, et ei tunduks, et ma niisama 3 kilomeetrit maha jooksen, siis jooksin läbi ka mõned poed - üks väike märkmik, mis aitab organiseerida, mu kiiret ja järjest toimekamat elugraafikut, sest millegi pärast ma elan koguaeg hirmu all, et äkki unustan midagi ära, mida ma olen lubanud, kas kellegile või endale ja teiseks oli vaja mantlile uued nööbid osta. Alati on lihnte asju edasi lükata, öelda, et praegu pole aega. Kiire on! Pean jõudma trenni ja kindlasti ei jõua ma enne seda poole tunniga valida endale märkmikut ja nööpe. Pluss olen ma alati närvis kui ma pean minema uude kohta. Ja kohe kindlasti ei tunne ma end mugavalt hoonetes, kus peamine tegevus on SPORT.
Ime ime, jõudsin lausa 15 minutit varem kohale, aga segadust on palju kui tantsukeskusega on samas hoones tennisekeskus. Kas ma olen eksinud uksega? Ei. Sain kapivõtme ja astusin riietusruumi. 5korda suurem kui DanceActi riietusruum, aga ikka riietad end teiste naiste ja plikadega külgkülje kõrval. Keka tunnis kõige ebameeldivam tegevus ei olnud rahvastepallis palliga pihta saada, vaid riideid vahetada. See tegevus on lihtsalt nii tüütu. Aga pole hullu. Sport nõuab ohvreid. Oma proovitrenniks valisin zumba. Olin enne kursaõelt kuulnud ainult, et see on väga intensiivne ja energiline treening. Trennikaaslased tundusid sõbralikud ja positiivsed.
Ja siis see algas. Kohe! Täis tambiga. Ma ei hakka mainima, et sõin tund enne treeningut, sest see näitab kui tark ma olen. Sain üpriski kiiresti aru, et see on see treening, mis ma mõtlesin, kui kirjeldasin vahest mõnele inimesele, et mulle meeldiks väga kui keegi mind peksaks, sest keha on nii tuim ja tundetu. Samas pinges ja valus. Ja samas tundsin nagu olen mina ise, kes tantsib "ööklubis" (mu vend arvab, et ma käin ööklubis. Ei aita kui ütlen, et Genialistide klubi ja Kivi kohta on ööklubi palju öeldud). Ainuke erinevus on see, et ma pean tegema täpselt nii nagu treener näitab, mitte see mida ma ise tahan teha. Esimese korra kohta oli intensiivne ja homme pool minu kehast annab kindlasti märku, et eile liigutasin end "veidi". Aga tegelikult ootan juba järgmist esmaspäeva. TAHAN veel!
Kui juba spordist rääkida, siis teen oma elus ikka uskumatuid otsuseid ja tegusid. Ma olen väga palju aastaid. Ma tahan väga loota, et mitte terve oma elu. Vältinud sporti. Põhikooli kekad ei lähe arvesse. Oli täitsa tore klassivendadega jalkat ja saalihokit mängida. Ja Tartu Kuntsikooli ajal üheskoos kursaõdedega joogatada. Aga, et ma vabatahtlikult telekast sporti vaatan. Ei tule kõne allagi. Pööritan alatihti silmi kui isa jälle eurospordi kanalile klõpsab. Olgu, jalgpalli ma ikkagi suvel vaatasin. Sest issi ju vaatas. Aga veel vähem tõenäolisem tunduks mineviku Gretele, et ta on nõus kusagile koha peale sporti vaatama minna. Mina, kunstnik, lähen vaatan sporti? Hmmm... kuid siiski reedel ma seda oma elus esimest korda tegin. Õnneks tuli Liisi minuga kaasa. Sest muidu üksinda oleksin ma olnud LOST suurte tähtedega. Saalihokis on hoopis teised reeglid kui näiteks jalgpallis ja alguses tundus, et tüübid platsil panevad täiega segast. Aga üllaülla. Pean tunnistama. Ei taha! Aga ikkagi tunnistan... täitsa põnev oli. Isegi kui sõbrad kaotasid, on heameel, et vähemalt oli põnev mäng. Arvake, siis ise kuidas tahate, miks ma seda tegin ja kas ma lähen veel...
Üheksas samm nulluku poole:
Veel üks sünnipäeva kingitus, mida alles täna katsetasin, sest arvasin, et enne võiks varasema šampooni ära kulutada, aga täna sai kannatus otsa ja tahtsin ikka teada saada, mida see šampoon endast kujutab.
Jogurtišampoon (takja ja raudrohuga), mis on vesilahustuv pulberšampoon. Jälle kõige suurem hirm, mis ka sildil on kirjas - šampoon vahutab vähem kui tavaline šampoon. Niuks. Seebid ja šampoonid võiks ikka vahutada, aga hea küll proovime ära. Kuna kartsin, et šampoon ei hakka vahutama siis panin pulbritki rohkem kui juhendis palutud. Võtsin kausist šampooni segu ja hakkasin pähe hõõruma. Ma sain šhoki. Positiivses mõttes. Šampoon vahutas ma ütleks isegi rohkem kui minu eelmine šampoon. Ma olin nii õnnelik, et jäin seda pikka aega pähe hõõruma. Usumatu, et oskan siiani rõõmu tunda pisi asjadest.
Ime ime, jõudsin lausa 15 minutit varem kohale, aga segadust on palju kui tantsukeskusega on samas hoones tennisekeskus. Kas ma olen eksinud uksega? Ei. Sain kapivõtme ja astusin riietusruumi. 5korda suurem kui DanceActi riietusruum, aga ikka riietad end teiste naiste ja plikadega külgkülje kõrval. Keka tunnis kõige ebameeldivam tegevus ei olnud rahvastepallis palliga pihta saada, vaid riideid vahetada. See tegevus on lihtsalt nii tüütu. Aga pole hullu. Sport nõuab ohvreid. Oma proovitrenniks valisin zumba. Olin enne kursaõelt kuulnud ainult, et see on väga intensiivne ja energiline treening. Trennikaaslased tundusid sõbralikud ja positiivsed.
Ja siis see algas. Kohe! Täis tambiga. Ma ei hakka mainima, et sõin tund enne treeningut, sest see näitab kui tark ma olen. Sain üpriski kiiresti aru, et see on see treening, mis ma mõtlesin, kui kirjeldasin vahest mõnele inimesele, et mulle meeldiks väga kui keegi mind peksaks, sest keha on nii tuim ja tundetu. Samas pinges ja valus. Ja samas tundsin nagu olen mina ise, kes tantsib "ööklubis" (mu vend arvab, et ma käin ööklubis. Ei aita kui ütlen, et Genialistide klubi ja Kivi kohta on ööklubi palju öeldud). Ainuke erinevus on see, et ma pean tegema täpselt nii nagu treener näitab, mitte see mida ma ise tahan teha. Esimese korra kohta oli intensiivne ja homme pool minu kehast annab kindlasti märku, et eile liigutasin end "veidi". Aga tegelikult ootan juba järgmist esmaspäeva. TAHAN veel!
Kui juba spordist rääkida, siis teen oma elus ikka uskumatuid otsuseid ja tegusid. Ma olen väga palju aastaid. Ma tahan väga loota, et mitte terve oma elu. Vältinud sporti. Põhikooli kekad ei lähe arvesse. Oli täitsa tore klassivendadega jalkat ja saalihokit mängida. Ja Tartu Kuntsikooli ajal üheskoos kursaõdedega joogatada. Aga, et ma vabatahtlikult telekast sporti vaatan. Ei tule kõne allagi. Pööritan alatihti silmi kui isa jälle eurospordi kanalile klõpsab. Olgu, jalgpalli ma ikkagi suvel vaatasin. Sest issi ju vaatas. Aga veel vähem tõenäolisem tunduks mineviku Gretele, et ta on nõus kusagile koha peale sporti vaatama minna. Mina, kunstnik, lähen vaatan sporti? Hmmm... kuid siiski reedel ma seda oma elus esimest korda tegin. Õnneks tuli Liisi minuga kaasa. Sest muidu üksinda oleksin ma olnud LOST suurte tähtedega. Saalihokis on hoopis teised reeglid kui näiteks jalgpallis ja alguses tundus, et tüübid platsil panevad täiega segast. Aga üllaülla. Pean tunnistama. Ei taha! Aga ikkagi tunnistan... täitsa põnev oli. Isegi kui sõbrad kaotasid, on heameel, et vähemalt oli põnev mäng. Arvake, siis ise kuidas tahate, miks ma seda tegin ja kas ma lähen veel...
Üheksas samm nulluku poole:
Veel üks sünnipäeva kingitus, mida alles täna katsetasin, sest arvasin, et enne võiks varasema šampooni ära kulutada, aga täna sai kannatus otsa ja tahtsin ikka teada saada, mida see šampoon endast kujutab.
Jogurtišampoon (takja ja raudrohuga), mis on vesilahustuv pulberšampoon. Jälle kõige suurem hirm, mis ka sildil on kirjas - šampoon vahutab vähem kui tavaline šampoon. Niuks. Seebid ja šampoonid võiks ikka vahutada, aga hea küll proovime ära. Kuna kartsin, et šampoon ei hakka vahutama siis panin pulbritki rohkem kui juhendis palutud. Võtsin kausist šampooni segu ja hakkasin pähe hõõruma. Ma sain šhoki. Positiivses mõttes. Šampoon vahutas ma ütleks isegi rohkem kui minu eelmine šampoon. Ma olin nii õnnelik, et jäin seda pikka aega pähe hõõruma. Usumatu, et oskan siiani rõõmu tunda pisi asjadest.
 |
| kokos.ee |
Kommentaarid
Postita kommentaar