Otse põhisisu juurde

Esimene nullkulu challenge

Võtsin paar nädalat tagasi vastu challenge (algatusest räägin kunagi hiljem). Challenge ehk väljakutse oli seotud otseselt minu prügi "tootmisega" kodus. Täpsemalt sõnastades "kui palju prügi tekib mul ühe nädala jooksul?". Ütlen kohe ausalt ära, et see oli keeruline. Raske on oma harjumusi muuta, mis on tekkinud 23 aasta jooksul. See on kõva pähkel, mille koor on vaja purustada, et jõuda tuumani. Miks ja kuidas jõuab prügi kraanikausi alla olevasse prügikasti?

Loomulikult välistasin kohe biolaguneva ja komposteeritava prügi, sest otsusasin kogu nädalase prügi koguda klaaspurki, et oleks lihtsam hiljem olemas olevat prügi analüüsida. Pigem panin rõhku asjade peale, mis on pakend või olmeprügi. Alguses oli isegi plaanis kogu prügi endaga kaasas tassida. Kuid kursaõde ütles, et ta ei taha, et ma haisema hakkaks. Seega välistasin selle ainult teiste inimeste heaolu pärast.

Pean tunnistama, et põrusin juba esimesel päeval, kui andsin kiusatusele järele ning läksin koos kahe kooliõega Hesburgerisse. Mõtlesin pikalt, kas võtan enda tekitatud prügi kaasa või eiran ja nendin fakti, et Hesburgeri prügikast pole minu kodu prügikast. Nii ma kahjuks tegingi. Kuid pean lisama juurde positiivse tähelepaneku - teenindaja ei lisanud mu joogitospile plastkaant ega andnud kaasa joogikõrt, mis tähendab, et mu ainuke prügi oli joogitops, friikate ja burgeri ümberkäiv paber ning kahjuks kastme plastikpakend. Edasi lubasin olla tugevam ning lihtsalt jätta meelde, mille ma Hessi prügikasti maha jätsin.

Kuid asi läks veel hullemaks, nimelt ma ööbisin ja sõin kolm päeva isa juures maal ning sellega kaasnes uus reegel - kõik mida mina pole ostnud ei lisandu minu klaaspurki. Mis tähendab, et kolme päeva prügi hoidsin kokku ning seda klaaspurgis ei leidu.

Lõpetuseks - ma feilisin selles väljakutses. Lohutan end sellega, et olin julge, et see järele proovida ning mis tegelikult aitas mind. Ma tean nüüd, kus on mul veel arenguruumi. Ning tahan kohutavalt lohutada end, et täielikus nullkulus pole võimalik praeguses ühiskonnas elada. Kui tahan elada siiski mugavalt ning ei taha teha allahindlusi. Ajaplaneerimine ning ettemõtlemine aitaks palju kaasa, kui soovid vähemalt mingis osas oma prügi hulka vähendada.

14.01.19 - 21.01.19

Mis edasi?
Tahan võtta ette veel raskema väljakutse - koguda prügi kuuaja vältel. Kas oodata kevadet või võtta see challenge vastu juba järgmisel nädalal? Eks see ole näha. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Sõltuvustest loobumine

Mulle vaikselt hakkab tunduma, et ma lõpetan oma pooleteise aastase blogimise. Mitte, et mul teemasid ei oleks, millest kirjutada, aga ma ei jõua kuidagi nende teemadega arvuti taha. Teiseks minu suur EGO alguses suutis vastu pidada sellele, et ma ei oska kirjutada õigesti. Ilma kirjavigadeta. Lauseehitused on olnud mulle endalegi hiljem lugedes veidi arusaamatud. Ja noh liitsõnadest ei hakka ma rääkimagi. Juba Austria blogi ajal inimesed kirjutasid mulle, et mul on mõnus stiil, aga õigekirja ma ei oska. Mõni isegi tunnistas, et ta ei suuda sellepärast lugeda mu blogi ja pakkusid end keeletoimetajaks, millest ma üllatunult, aga viisakalt loobusin. Kolmandaks härib mind, et ma ei viitsi teha kvaliteetseid pilte ja neid üleslaadida, aga üpriski kiiresti otsustasin, et mu blogi ongi selline lihtsamakoelisem, mitte kõigile suunatud blogi. Lisaks mulle meeldib endast palju pilte teha, seega neid selfisid on pea igas minu blogipostituses. Ja nüüd ma ei teagi kas olen hakanud sellepärast põnn...

DRAAMA ja huulepalsam

DRAAMA festival on iga aastane teatri festival Tartus. Esimest korda olin ma seal vabatahtlik 5 aastat tagasi. See oli ka parim aasta vabatahtlikuna. See oli erilisem kui teised aastad. Nimelt terve Küüni tänav ja pool Raekoja platsi täideti siniste 2x5m konteineritega, mida muidu kasutatakse enamasti ehitusplatsidel kontoriruumidena. Ma arvan, et neid oli umbes 20 tükki. Igas konteineris ühe teatrikunstniku väljapanek mõnest tema loomingust teatritöös või muu iseloomustav ruum temast endist. Meie ülesanne oli kõiki neid teatrikunstnike aidata värvimis-, liimimistöödes. Hiljem oli meie ülesanne neid kõik festivalipäevad neid 8h valvata. Mis oli kõige põnevam. Naljakam. Shokeerivam. Sest siis nägid sa inimesi tänaval. Nende reaktsioone. Nende kommentaare. Nende rõõmu. Nende viha. Nende lollusi. Mõned tulid küsima meilt, miks ja milleks. Kas see on meie arvates mõtekas või räige maksumaksjate ära kasutamine. Et miks neilt pole küsitud, kas nad tahavad selle eest maksta. Äkki neile ei m...

Kohtume tulevikus!

Kui varem mõtlesin, et millal kolmas maailmasõda algab, siis nüüd küsin endalt kas ja millal see lõppeb? Ma ei mõelnud kordagi sellele kuidas see tuleb, sest see oli mulle liialtki selge, et seekord ei toimu sõda külm- ega ka tulirelvadega. Keemiarelv oleks liiga ohtlik keemiarelva loojale endalegi. Ma ei hakka rääkima sellest, et keegi on selle viiruse loonud, kuigi kui see oli vaid Hiinas, siis nii ma kaldusin arvama. Nüüd on, aga üpriski selge, kes on selle "sõja" meile (inimestele) esitanud - loodus. Seda oli meile lollidele ju vähe arusaadavaks tehtud, et kliimasoojenemine toimub ja oi kui kiirel tempol. Ärge hakake mulle nüüd rääkima sellest paksust tihedast lume sajust, mis hommikul maha sadas, sest kahe tunni pärast oli päike taas väljas ja sulatas selle paari minutiga. Räägime hoopis sellest, miks lund ei sadanud terve eelneva neli kuud? Kas keegi üldse teab kas saame üldse enam kuivatada Maa pisarad. Kas meil on võimalik enam astuda paar  sammu tagasi ja küsida- m...