Otse põhisisu juurde

Esimene nullkulu challenge

Võtsin paar nädalat tagasi vastu challenge (algatusest räägin kunagi hiljem). Challenge ehk väljakutse oli seotud otseselt minu prügi "tootmisega" kodus. Täpsemalt sõnastades "kui palju prügi tekib mul ühe nädala jooksul?". Ütlen kohe ausalt ära, et see oli keeruline. Raske on oma harjumusi muuta, mis on tekkinud 23 aasta jooksul. See on kõva pähkel, mille koor on vaja purustada, et jõuda tuumani. Miks ja kuidas jõuab prügi kraanikausi alla olevasse prügikasti?

Loomulikult välistasin kohe biolaguneva ja komposteeritava prügi, sest otsusasin kogu nädalase prügi koguda klaaspurki, et oleks lihtsam hiljem olemas olevat prügi analüüsida. Pigem panin rõhku asjade peale, mis on pakend või olmeprügi. Alguses oli isegi plaanis kogu prügi endaga kaasas tassida. Kuid kursaõde ütles, et ta ei taha, et ma haisema hakkaks. Seega välistasin selle ainult teiste inimeste heaolu pärast.

Pean tunnistama, et põrusin juba esimesel päeval, kui andsin kiusatusele järele ning läksin koos kahe kooliõega Hesburgerisse. Mõtlesin pikalt, kas võtan enda tekitatud prügi kaasa või eiran ja nendin fakti, et Hesburgeri prügikast pole minu kodu prügikast. Nii ma kahjuks tegingi. Kuid pean lisama juurde positiivse tähelepaneku - teenindaja ei lisanud mu joogitospile plastkaant ega andnud kaasa joogikõrt, mis tähendab, et mu ainuke prügi oli joogitops, friikate ja burgeri ümberkäiv paber ning kahjuks kastme plastikpakend. Edasi lubasin olla tugevam ning lihtsalt jätta meelde, mille ma Hessi prügikasti maha jätsin.

Kuid asi läks veel hullemaks, nimelt ma ööbisin ja sõin kolm päeva isa juures maal ning sellega kaasnes uus reegel - kõik mida mina pole ostnud ei lisandu minu klaaspurki. Mis tähendab, et kolme päeva prügi hoidsin kokku ning seda klaaspurgis ei leidu.

Lõpetuseks - ma feilisin selles väljakutses. Lohutan end sellega, et olin julge, et see järele proovida ning mis tegelikult aitas mind. Ma tean nüüd, kus on mul veel arenguruumi. Ning tahan kohutavalt lohutada end, et täielikus nullkulus pole võimalik praeguses ühiskonnas elada. Kui tahan elada siiski mugavalt ning ei taha teha allahindlusi. Ajaplaneerimine ning ettemõtlemine aitaks palju kaasa, kui soovid vähemalt mingis osas oma prügi hulka vähendada.

14.01.19 - 21.01.19

Mis edasi?
Tahan võtta ette veel raskema väljakutse - koguda prügi kuuaja vältel. Kas oodata kevadet või võtta see challenge vastu juba järgmisel nädalal? Eks see ole näha. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

10 sammu tehtud - vahekokkuvõte

On aeg teha väike vahekokkuvõte minu nullukulu sammudest. Head ja vead. Ja lisamärkused. Ning kas tasub sellele nii palju aega kulutada ja oma argimuredele neid lisa muresid juurde tekitada? Ei loo top kümmet, vaid alustan selles järjekorras nagu ma neid siia blogisse lisasin. Esimene samm: Rimist ostetud OrganiCup, millest põhimõtteliselt kõik alguse sai. Ma olin alguses natuke skeptiline ja kartsin seda kasutada. Ei tundunud, et mul neid sidemeid nii palju ka kulub, et sellega kohutavalt nüüd maailma reostaks. Tampoone ma ka ei kasutanud, sest need olid ebamugavad. Nüüd kui olen mõned kuud kasutanud seda uut toodet. Ütlen vaid üht: PARIM nullkulu ost. EI. Parim ost üldse. Hügeeniline. Mugav. Nagu polekski menstruatsiooni. Kas osta? Kindlasti! Sinna juurde soovitan osta ka vajadusel riidest õmmeldud sidemed, mida on võimalik korduvalt kasutada. Sest alguses võib harjumatu cupi paigaldada ja seljuhul võib veidi lekkida. Kui ei ole veel, siis soovitan esimese asjana järgneval poetuu

DRAAMA ja huulepalsam

DRAAMA festival on iga aastane teatri festival Tartus. Esimest korda olin ma seal vabatahtlik 5 aastat tagasi. See oli ka parim aasta vabatahtlikuna. See oli erilisem kui teised aastad. Nimelt terve Küüni tänav ja pool Raekoja platsi täideti siniste 2x5m konteineritega, mida muidu kasutatakse enamasti ehitusplatsidel kontoriruumidena. Ma arvan, et neid oli umbes 20 tükki. Igas konteineris ühe teatrikunstniku väljapanek mõnest tema loomingust teatritöös või muu iseloomustav ruum temast endist. Meie ülesanne oli kõiki neid teatrikunstnike aidata värvimis-, liimimistöödes. Hiljem oli meie ülesanne neid kõik festivalipäevad neid 8h valvata. Mis oli kõige põnevam. Naljakam. Shokeerivam. Sest siis nägid sa inimesi tänaval. Nende reaktsioone. Nende kommentaare. Nende rõõmu. Nende viha. Nende lollusi. Mõned tulid küsima meilt, miks ja milleks. Kas see on meie arvates mõtekas või räige maksumaksjate ära kasutamine. Et miks neilt pole küsitud, kas nad tahavad selle eest maksta. Äkki neile ei m

Võtan aasta kokku

Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas teha kokkuvõte aastast siin või instagramis. Või ainult siin. Või ainult instagramis. Või mõlemas. Või mitte üldsegi. Kas üldse kirjutada enam blogi. Kas üldse postitada midagi instagramis (väljaarvatud juuksuritööd, sest see on aidanud mul leida päris palju uusi kliente). Vahest mulle tundub, et see võtab minu elust liiga palju ja annab tagasi liiga vähe. Kuid, siis meenuvad kõik need inimesed, kes on mulle kirjutanud, et kui palju ma olen neid motiveerinud ainult oma blogi või insta storyde kaudu. Ja see tegelikult on mind alati motiveerinud ka ennast rohkem arendama ja jätkama oma tegusid. See ongi see, mida ma nende tegudega saan - kui inimesed kirjutavad, et minust on neile kuidagi kasu olnud. Kokkuvõtet motiveeris tegema tegelikult tagasivaade aasta esimesse poolde. Ja meenutades neid mõtteid, mida ma mõtlesin sel aja perioodil. Sest kõik need kogemused, mis ma kogesin aasta alguses, tunduvad, et kogesin neid aastaid tagasi. Ja olukord, mill