Olen viimased kaks uut aastat vastuvõtnud oma pere ja lähedastega ning peaaegu alkoholi vabalt (#viimaseldetsembripäevaleijoo). Miski pärast on ikka traditsioon, et uue aasta peab vastuvõtma sõpradega ja suure joominguga (või veidi väiksema joominguga) ning laud peab samuti toidust lookas olema. Selle aasta võtsin vastu maal kodus olles. Peale minu oli veel emme ja issi ja minu hall kleenuke kass Tupsu.
Terve päeva õmblesime emaga mulle uut kleiti. Sest olen avastanud, et poes pole selliseid kleite nagu mina tahan. Ägeda, erilise, värvilise mustriga, lehviv ja loomulikult taskutega. Õhtu saabudes tuli alles meelde, et ma pole terve päev söönud ja nii soendasin meile eilset "jõulupraadi" - kartul, verivorst ja hapukapsas - ei midagi suurt ja erilist. Vaatasime isaga telekast etv aastavahetusprogrammi ning tund enne uut aastat alustasime ema poolt väljamõeldud töötoaga.
Otsisime välja vanad ajakirjad, igale ühele A3 valge paberi, käärid, liimid ja pliiatsid ning algaski vaikne ajakirjades sirvimine, rebimine ja lõikamine. Vahepeal keegi meist vaikselt torises, et ei leia sobilikku pilti, millega illustreerida oma järgmise aasta soovi. Mina, kes olen oma elus rohkem kui ühe kollaaži teinud, sain üpriski kiiresti oma materjali kokku ja juba liimisin neid usinasti oma paberile. Samal ajal kui ema otsis ikka raha pilti ajakirjadest. Ja isa torises, et kuidas on võimalik leida meeste asju naiste ajakirjadest. Tegelikult otsis salaja beebi pilti. Tänu sellele töötoale tuli uusaasta ootamatult, sest kõik kolm olime süvenenud oma uueaasta soovide visualiseerimisega.
Ma ei avalikusta palju meie kollaažide lõpptulemusi. Aga võin võtta lühidalt kokku oma soovid. Minu uue aasta suurim soov on, et ma oskan ennast rohkem usaldada, jääda endale kindlaks, hoolida ja armastada iseend. Leida aega rohkem iseendale. Ja panna rõhku kõige olulisemale. Ja jätta kõrvale vähem olulisemad asjad. Asjad, mis mind ei huvita, mis mind ei köida või mis on vähem väärtuslikum mu tulevikule. Ma tean ja tunnen, et see aasta teen mõned suuremad muudatused oma elus, üle pika aja. Võib juhtuda, et muudan oma elukohta, eriala ja seoses sellega ka saavad mulle olulisemaks mu pere ja lähedased. Aga ei tohi midagi ära sõnuda, seega jään lootma kõige paremat. Usun kõige paremat! Kui korraks laskuda horoskoopi, siis see aasta on ikkagi minu aasta- sea aasta.
Ja nüüd väike ajarännak tagasi jõuluaega. Nädal enne jõule jõudis minuni väike pakk teiselt poolt maakera. Teadsin seda oodata juba kaks kuud. Vahepeal meenus ja muretsesin, et äkki läks poole tee peal kaotsi või saatja unustas mu ära. Ei. Liina ei unustanud mind ära. Kuidas ta saigi, kui see oli tema enda soov saata mulle oma elu esimesed juuksurikäärid. Seda rõõmu ei saanud ma kirjalikult väljendada ja nii sündis instagramis minu elu esimene live´ video. See oli päris hirmus ja veider kogemus, rääkida oma telefoniekraaniga. Teadmata täpselt, kes mind hetkel näeb ja kuuleb. Ja te ju ainult võite arvata, kui kallid on ühed professionaalsed juuksurikäärid, aga neid kääre ei saa isegi rahaliselt hinnata. Kõige suuremad tänusõnad Liinale!
Uskumatu, mida elu võib meile pakkuda. Ma ei väsi kordamast. Kui te midagi väga tahate ja soovite, aga te ei tea, kas see on õige, siis minu soovitus on ikkagi võtta ette see rännak meeldiva teadmatuse suunas. Teadmatuse suunas, tundes, et see meeldib mulle. Et ma naudin seda teekonda oma unistuse poole. Me ei saa enne teada, kui seda rännakut ette ei võta. Ja kui ei sobi ja ei meeldi ikkagist, siis alati saab seda suunda muuta. Vähemalt teame, mis meile ei meeldi! Tehke oma elus julgeid samme! Ja vaadake mis saab? Mina olen üllatunud! Sõnatu!
Kolmeteistkümnes samm nullkulu poole:
Metallist vahetatavate teradega raseerija. Tartu Kaubamajast meesteosakonnast.
Võtsin hullult hoogu, et see ost ära teha, sest olin kuulnud nii palju lugusid sisselõikamisest ja veritsemistest. Ma ei tea, miks ma nii tõsiselt neid lugusid võtsin. Ptüiptüiptüi üle õla. Saan olla ainult rahul. Väga rahul. Ainuke hirm on, et pillan selle maha.
Terve päeva õmblesime emaga mulle uut kleiti. Sest olen avastanud, et poes pole selliseid kleite nagu mina tahan. Ägeda, erilise, värvilise mustriga, lehviv ja loomulikult taskutega. Õhtu saabudes tuli alles meelde, et ma pole terve päev söönud ja nii soendasin meile eilset "jõulupraadi" - kartul, verivorst ja hapukapsas - ei midagi suurt ja erilist. Vaatasime isaga telekast etv aastavahetusprogrammi ning tund enne uut aastat alustasime ema poolt väljamõeldud töötoaga.
Otsisime välja vanad ajakirjad, igale ühele A3 valge paberi, käärid, liimid ja pliiatsid ning algaski vaikne ajakirjades sirvimine, rebimine ja lõikamine. Vahepeal keegi meist vaikselt torises, et ei leia sobilikku pilti, millega illustreerida oma järgmise aasta soovi. Mina, kes olen oma elus rohkem kui ühe kollaaži teinud, sain üpriski kiiresti oma materjali kokku ja juba liimisin neid usinasti oma paberile. Samal ajal kui ema otsis ikka raha pilti ajakirjadest. Ja isa torises, et kuidas on võimalik leida meeste asju naiste ajakirjadest. Tegelikult otsis salaja beebi pilti. Tänu sellele töötoale tuli uusaasta ootamatult, sest kõik kolm olime süvenenud oma uueaasta soovide visualiseerimisega.
Ma ei avalikusta palju meie kollaažide lõpptulemusi. Aga võin võtta lühidalt kokku oma soovid. Minu uue aasta suurim soov on, et ma oskan ennast rohkem usaldada, jääda endale kindlaks, hoolida ja armastada iseend. Leida aega rohkem iseendale. Ja panna rõhku kõige olulisemale. Ja jätta kõrvale vähem olulisemad asjad. Asjad, mis mind ei huvita, mis mind ei köida või mis on vähem väärtuslikum mu tulevikule. Ma tean ja tunnen, et see aasta teen mõned suuremad muudatused oma elus, üle pika aja. Võib juhtuda, et muudan oma elukohta, eriala ja seoses sellega ka saavad mulle olulisemaks mu pere ja lähedased. Aga ei tohi midagi ära sõnuda, seega jään lootma kõige paremat. Usun kõige paremat! Kui korraks laskuda horoskoopi, siis see aasta on ikkagi minu aasta- sea aasta.
Ja nüüd väike ajarännak tagasi jõuluaega. Nädal enne jõule jõudis minuni väike pakk teiselt poolt maakera. Teadsin seda oodata juba kaks kuud. Vahepeal meenus ja muretsesin, et äkki läks poole tee peal kaotsi või saatja unustas mu ära. Ei. Liina ei unustanud mind ära. Kuidas ta saigi, kui see oli tema enda soov saata mulle oma elu esimesed juuksurikäärid. Seda rõõmu ei saanud ma kirjalikult väljendada ja nii sündis instagramis minu elu esimene live´ video. See oli päris hirmus ja veider kogemus, rääkida oma telefoniekraaniga. Teadmata täpselt, kes mind hetkel näeb ja kuuleb. Ja te ju ainult võite arvata, kui kallid on ühed professionaalsed juuksurikäärid, aga neid kääre ei saa isegi rahaliselt hinnata. Kõige suuremad tänusõnad Liinale!
Uskumatu, mida elu võib meile pakkuda. Ma ei väsi kordamast. Kui te midagi väga tahate ja soovite, aga te ei tea, kas see on õige, siis minu soovitus on ikkagi võtta ette see rännak meeldiva teadmatuse suunas. Teadmatuse suunas, tundes, et see meeldib mulle. Et ma naudin seda teekonda oma unistuse poole. Me ei saa enne teada, kui seda rännakut ette ei võta. Ja kui ei sobi ja ei meeldi ikkagist, siis alati saab seda suunda muuta. Vähemalt teame, mis meile ei meeldi! Tehke oma elus julgeid samme! Ja vaadake mis saab? Mina olen üllatunud! Sõnatu!
Kolmeteistkümnes samm nullkulu poole:
Metallist vahetatavate teradega raseerija. Tartu Kaubamajast meesteosakonnast.
Võtsin hullult hoogu, et see ost ära teha, sest olin kuulnud nii palju lugusid sisselõikamisest ja veritsemistest. Ma ei tea, miks ma nii tõsiselt neid lugusid võtsin. Ptüiptüiptüi üle õla. Saan olla ainult rahul. Väga rahul. Ainuke hirm on, et pillan selle maha.
 |
| frederick.ee |
Kommentaarid
Postita kommentaar