Kas teil on vahest olnud tunne, kuidas tahaks olla enda peale pahane, aga saad aru, et ei saa olla, sest see oleks mõttetu. Sest vahest lihtsalt juhtub. Ja midagi ei saa enam teha. Lihtsalt püüda mõista miks see juhtus ja kas sellest on võimalik tagantjärgi midagi õppida. Kui kõnnid pimedas trepikojas trepist alla samal ajal vahtides telefoni ekraani ja lobisedes ning naerdes koos sõbraga. Siis võib juhtuda igasugu asju. Esimesel korrusel sain tünga, kui arvasin, et on veel üks aste ja seda tegelikult ei olnud. Ma arvan, et seda ebamugavat tunnet teavad kõik. Järgmisel korrusel aga juhtus vastupidi. Arvates et astmeid enam pole, siis tegelikult hoopis oli ja nii ma kukkusingi väärakalt väänates oma jala korralikult ära. See kukkumine nägi välja umbes nagu siis kui moelavadel modellid koperdavad oma kõrgetel kontsadel.
 |
| Umbes nii kukkusin ka mina nagu siin pildidl modell Lindsey Wixson. |
Paar minutit oigamist. otsustasin, et asi pole ikkagi nii hull. On ju ennegi nii kukutud. Ja jalutasin Tartuffile tehes nägu, et jalg ei valuta. Pärast vaimuka filmi lõppu sain, aga aru, et kõndimine normaalse inimese kombel pole enam võimalik. Lonkisin, siis sõbraga baari, et küsida jääd ning siis sõita taksoga kiirelt koju magama, et unustada oma rumal trepist alla kukkumine ja lootes, et hommikul on jalg jälle terve.
Hommikul oli aga parem jalg kolm korda suurem kui vasak. Panin sõbra külmutatud aedviljade koti jalale ja ootasin kuni sõber ärkab, et saaks koos EMOsse sõita. Üksi oleks olnud lihtsalt väga nukker EMOs istuda. Õnneks mu kallis sõber oli nõus. Ja nii sai juba teist korda 24h sees takso tellida, mida ma Tartus olin vist varem tellinud veel ainult paar korda, sest Tartu on imeliselt väike, et kõikjale saab vabalt kõndida. Aga õnneks takso hinnad üle viieka ei tõuse. EMOs võeti ka viiekas ja saadeti trauma I ukse taha. Kõndides sinna poole olime sõbraga hämmingus. Diivanitel ei olnud enam väga kohti. Mahutasime end ühe blondi kähiseva häälega naisterahva kõrvale diivani nurgale. Inimesi veidi jälgides mõistsime, et kõik naisterahvad, kes meiega koos seal istusid olid samasuguse traumaga nagu mina - ühel jala hüppavad "toonekured", kes tõenäolised on oma jala kuidagi ära väänanud.
Istusime. Istusime. Ei kutsuta kedagi. Vahest oli tunne nagu viis õde, kes seal teisel pool ust istuvad, lihtsalt lobisevad ja joovad kohvi. Lõpuks kutsuti kähiseva häälega naine kabineti, aga juba minuti pärast väljus ta sealt jälle ühel jalal hüpates välisukse poole. Mul jäi suu lahti. Oot mis mõttes? Kas mind saadetakse samuti minema. Ilma, et keegi röntgenit teeks? Edasi läks asi huvitavaks. Ei, mind ei kutsutud veel sisse, aga kiirabi hakkas järjest veriseid ja väga vanu inimesi tooma, sinna samasse ruumi, kuhu mina ootasin kutset.
Esimene vanem naine toodi ratastoolis. nina sinine, käsi sidemes, riided vereplekke täis. Istusin seal ja mõtlesin, et võib-olla mu jalake ei ole veel maailma lõpp. Või noh. Minu elu on ju täitsa lill ja veidi piinlik oli istuda seal oma paistes jalaga. Aga veel piinlikumaks läks. Järgmisena toodi vanem mees kanderaamil, kelle pea oli sidemetesse seotud. Ja siis kui mina olin juba vahepeal ka kabinetis ära käinud ja ära rõõmustanud, et minu jalast tehti neli röntgen pilti ning ootasin jälle seal diivani nurgal oma vastust. Tormas EMOsse sisse mees, kes ütles, et ta sõrm ripub nahariba küljes, endal terve käsi paberisse mässitud ning üle kere värisedes. Veel piinlikum oli seal istuda. Mul polnud ei mingit veretilka ja noh kõndida ju ka sai...ühele jalale toetudes.
Pärast röntgenis käiku oli diivanile ilmunud juba uus kolmik - ema kahe väikse tütrega. Tänu neile polnud väga igav oma vastuseid oodata. Kuna mulle meeldib analüüsida lastevanemate ja laste omavahelist suhtlust, siis oli huvitav kuulata kuidas ja miks ema tütardega suhtleb. Kui alguses tundus, et ema on oma tütardest tüdinenud, mida ta ka kindlasti oli, sest tütred olid hüperaktiivsed ja püsimatud. Vahemärkus: me Evaga ei saanud lõpuni aru miks nad seal EMOs üldse olid. Me saime aru, et pisema tüdruku pärast, aga me ei näinud kuskilt otsast, et tal midagi viga oleks olnud. Niisiis. Miks mulle tundus, et ema tüdinenud oli. Ema oli hallides dressides. Juuksed hobusepatsis. Samas tüdrukud olid üpriski uhketes suvekleitides. Mulle jäi kõikidest tabavatest lausetest ainult üks lause meelde, mida ema pisemale tüterele ütles: " Kuule sa oled nii loll. Sa oleks pidanud ühe korra veel sinna ahju ukse vastu kukkuma, Siis oleks ehk kruvid tagasi loksunud!". See oli üpriski alguses ja ma olin jahmunud. Kes küll ütleb nii armsale tüdrukule nii jaburalt koledasti?
Möödus 5-8 minuti ja tüdrukud said järjest enam julguse ka meie poole vaadata ja midagi sosistada. Ühestki lausest aru ei saanud, aga naeratasin neile. Pisem tüdruk aga ukerdas ühel hetkel mul nii lähedal, et ma natuke juba kartsin oma haige jala pärast. Ma liigutasin seda veidi eemale neist.
Mille peale ema taaskord nähvas tüdrukule:
"Kuule palun istu diivanile ja ole paigal. Sa astud ju muidu selle tüdruku jala peale. Tal niigi haige see jalg!"
Tüdruk vaatas mulle otsa. Siis vaatas ema poole ja vastas:
"Emme, aga ta pole ju tüdruk."
Ema: "Mis asja sa nüüd ajad? Kes ta siis on?"
Tüdruk: "Ta on poiss!"
Ma turtsatasin naerda, mille peale ema hakkas tüdrukutele seletama, et naistel võivad olla lühikesed juuksed ja meestel pikad. Aga selles polnud kasu. Tüdrukud jäi ikkagi endale kindlaks. öeldes, et ma olen poiss. Ema lõpuks pöördus minu poole, ebalevalt naerates:
"Vabandust, et nad nii rumalad on. Teate. Üks neist tegi just hiljuti nalja, et ta on Karliga (arvatavasti mingi lasteaia kaaslane) abielus. Ja noh ma siis tegin nalja, et ma abiellun Cocoga (arvatavasti tema mingi sõbranna). Mille peale tüdrukud ütlesid, et naised ei saa ju omavahel abielluda, aga ma ütlesin, et näed saavad küll. Väga vabandust veel kord!"
Ma naeratsin ja ütlesin, et sellest pole midagi. Vaatasin siis oma sõbra poole ja sain samal hetkel aru, miks naine nii pika loo mulle rääkis. Ta arvas, et ma olen oma kaasasoleva sõbra Evaga lesbipaar. Hahaha. See muidugi polnud esimene kord inimestel nii arvata, aga ma siiski ei oodanud seda sellises kohas, sellist tagasisidet.
Pärast seda kohe kutsuti mind ka uuesti kabineti ja öeldi, et luud on kõik terved. pane külma ja võta valuvaigisteid ning ilusat päeva. Kokku olime EMOs umbes 2 tundi.
Õppetund 1. Kui kõnnid pimedas trepikojas, siis kasuta telefoni ainult taskulambina mitte millekski muuks otstarbeks.
Õppetund 2. Kui tahad raha kokku hoida, siis on parem kui järgid "õppetund 1"
Õppetund 3. Kui sa ei järginud "õppetund 1" ja väänad ikkagi jala välja trepist alla kukkudes, siis mine kindlasti EMOsse.
Kommentaarid
Postita kommentaar