Nüüdseks olen elanud oma uues elukohas paar nädalat. Sisse pole suutnud veel elada, olen käinud igapäev tööl ja pärast tööd on mu haige jalg kohutavalt väsinud, et igasugune oma toanurga kujundamine, mis üldjuhul peaks olema ju lõbus tegevus, ei tule kõne allagi. Just nimelt toanurga, sest mul ainult toanurk ongi, mis kujutab endast elutoas kapitagust voodikohta. Aga nagu vanaema ütles: "Ega sa siin muud tegema ei hakkagi kui magama" ja see võib vastatata üpriski tõele. Septembrist alates olen ma päeval koolis ja õhtul tööl ning kui nädalavahetus tulemas, siis võib juhtuda, et öö veedan hoopis Telliskivis. Hahaha.
Kellega ma nüüd, siis koos elan? Hetkel on minuga ühes majas elamas: vanaema, kes on selles majas elanud juba terve igaviku; ema, kes on nüüd juba mõned aastad selle maja ja veel kõrval oleva müügil krundi omanik; väike vend, kes alustas seal elamist kaks aastat tagasi, kui tuli linna gümnaasiumisse õppima ning vanem vend, kes ootab, et saaks töölt vabaks ja Austraaliasse pageda. Ma püüdsin juba varem ette kujutada, milline mu elu hakkab olema üle pika aja perega elades. Vanaemaga pole ma kunagi koos elanud. Kuid juba on üpriski raske endale selgeks teha, et 8 aastat kestnud üksildane elu Tartus on hetkeks läbi saanud. Ma olen ju terve oma Tartu elu elanud 1-3 korterikaaslasega, aga kuna nad kõik olid minuga vist sarnaste elukommetega nagu mina, siis ei tekkinud kunagi väga suuri probleeme. Lisaks ei pidanud ma kunagi kellegile ütlema kuhu ma lähen, kellega ma kohtun ja kuna tagasi tulen.
Kuid mulle isegi meeldib see, et vanaema kasvatab mind lõpuks normaalseks inimeseks. Kes suudab enda järelt KOHE koristada. Kes vaatab, et midagi ei jäeks laokile. Ja kes teab tervet oma päeva plaani ja hea oleks kui ka järgnevaid kahe päevaplaani veel. Tartus ei teadnud ma isegi, mis ma järgmise tunni pärast teen. Tänu koolile, tööle ja vanemale taastan enda ellu juba kaua kadunud rutiini. Aga ma ei kurvasta, sest sellest ma olengi puudust tundnud. Kuigi mulle meeldib elada üks päev korraga on ikkagi palju lihtsam kui ma natukenegi ette tean, mis järgnev päev toob ja mida oleks kindlasti vaja veel sinna päeva ära mahutada. Teisisõnu - ajaplaneerimine.
Arvatavasti hakkan siin blogis nüüd palju oma perest ja siinsetest sündmustest kirjutama. Alustan täna. Olin eelmine laupäev minemas keskkonnasõbralike blogijatega õhtusöögile, kuid lõunat sõin koos vanaemaga kodus. Ma ei tea kuidas meil teema prügini jõudis, aga sinna me ühel hetkel söögilauas jõudsime. Minu vanaema, kes on kohe-kohe saamas 80-aastaseks. Tõeline linnaproua olnud alates sellest kui mina teda mäletanud olen. Väga usin ja tragi. Ei istu, ei maga asjatult. Sööb kiiresti, et päev raisku ei läheks. Väga otsese ja konkreetse ütlemisega. Ei karda oma arvamust välja öelda. Aga tihti juhtub, et see mis tema arvab ongi ainu õige tõde. Ta on küll üpriski nooruslik mõningate tõekspidamiste juures. Näiteks ei ole tal homoseksuaalsete inimeste vastu midagi. Iga kord kui see teemaks tuleb hakkab ta mulle pikalt seletama, et ega homod selles süüdi pole, et nende ajus on mingi asi puudu või üle. Mõni inimene lihstalt sünnib nii. Või EKRE Helmed on ka tema jaoks jaburus poliitikas number 1.
Aga prügimägesid ta enda omaks ei kuuluta. On ju alati plastikut toodetud. On ju alati prügi prügimäele viidud. Ja see, et mingites ookeanides on prügisaared, selles ta süüdistab neid mustanahalisi ja hiinlasi. Aga meil siin Eestis ju prügiga probleeme pole. Meil pole prügisaari. Meil ei vedele prügi maas. Ja mida ei näe, seda ei ole. Me ei saa ju midagi teha, et nemad seal kaugel kuskil reostavad loodust. Mis ju tegelikult on õige, et me ei pea igapäevaselt oma peakest sellega koormama. Aga mõelda, et me ei saa seda muuta. Pole ka õige. Me saame. Ja me muudame ka. Kui Euroopa on võtnud vastu otsuse, et aastaks 2021 on kõik ühekordne plastik keelatud, siis see on ju muutus? Või ei ole? Ja kuigi meil pole Maailma valitsevat kuningat, kes selle otsuse terves maailmas vastu võtaks, siis sellegi poolest ei tasuks kaotada usku, et see ei muutu. Ja kuna mu vanaema on ikkagi vastuvõtlik uutele asjadele. Vaikselt, vaikselt. Siis oma olemas oluga uues kodus usun, et tasapisi temagi muutub. Aga nii kaua raiub vanaema ikka ühte lauset: "Alati on ju nii olnud!"
Loomulikult olen ka selle poolt, et kõik ettevõtted peavad juba praegu vaikselt leidma alternatiive, sest tarbija on mugav. Ka mina. Paljud ütlevad, et ma kuskil püramiidi tipus oma nullkulutamisega. Tegelikult ei ole. Ma vähemalt ise arvan nii, et ei ole. Aga olen avastanud, et nii mõnedki asjad, mis enne tundusid iseenesest mõistetavad. Ei ole enam üldse normaalsed. Küsite, et mis? Peamine, millest olen mõelnud, et võiks ka apteekidest alustada, on kõiksugused menstruatsiooni jaoks mõeldud sidemed ja tampoonid. Kuna mu kõige lemmikum uus toode nullkuluga seotult on MoonCup, siis ma ei kujutakski enam muud moodi oma punaseid päevi ette. Teiseks on juba ammu välja mõeldud ühekordsete sidemete asemel riidest pestavad sidemed ning menstruatsiooni jaoks ekstra välja mõeldud aluspesu. Puuviljade juures olevad kilekotid on mõistagi mõttetud, kui hiljuti kuulsin kuidas üks mees sõimas müüjat, et miks pole jäätiseleti juures kilekotte, et ta pidi seda puuviljade juurest toomas käima. Kuigi kilekott on imepisike osa ülejäänud müüdavast plastikust toidupoes. Olen ma siiski positiivne ja usun, et see plastiku hulk väheneb kui meie tarbijad julgeme sõna võtta ja anda vihjeid selle osas, et kui plastik ei kao ümber toidu, siis me ei osta ka seda toodet.
Arvasin, et suudan siia postitusesse ka sisse kirjutada keskkonnasõbralike blogijate koos viibimisest tekkinud huvitavad jutu teemad, siis nüüd tundub, et seda saab siiski lugeda järgmises postituses. Seniks ärge kaotage postitiivsust, et kõik siin maailmas on muutumises. Nii heas, kui halvas mõttes. Oleneb, kes kuidas vaatab ;)
Kellega ma nüüd, siis koos elan? Hetkel on minuga ühes majas elamas: vanaema, kes on selles majas elanud juba terve igaviku; ema, kes on nüüd juba mõned aastad selle maja ja veel kõrval oleva müügil krundi omanik; väike vend, kes alustas seal elamist kaks aastat tagasi, kui tuli linna gümnaasiumisse õppima ning vanem vend, kes ootab, et saaks töölt vabaks ja Austraaliasse pageda. Ma püüdsin juba varem ette kujutada, milline mu elu hakkab olema üle pika aja perega elades. Vanaemaga pole ma kunagi koos elanud. Kuid juba on üpriski raske endale selgeks teha, et 8 aastat kestnud üksildane elu Tartus on hetkeks läbi saanud. Ma olen ju terve oma Tartu elu elanud 1-3 korterikaaslasega, aga kuna nad kõik olid minuga vist sarnaste elukommetega nagu mina, siis ei tekkinud kunagi väga suuri probleeme. Lisaks ei pidanud ma kunagi kellegile ütlema kuhu ma lähen, kellega ma kohtun ja kuna tagasi tulen.
Kuid mulle isegi meeldib see, et vanaema kasvatab mind lõpuks normaalseks inimeseks. Kes suudab enda järelt KOHE koristada. Kes vaatab, et midagi ei jäeks laokile. Ja kes teab tervet oma päeva plaani ja hea oleks kui ka järgnevaid kahe päevaplaani veel. Tartus ei teadnud ma isegi, mis ma järgmise tunni pärast teen. Tänu koolile, tööle ja vanemale taastan enda ellu juba kaua kadunud rutiini. Aga ma ei kurvasta, sest sellest ma olengi puudust tundnud. Kuigi mulle meeldib elada üks päev korraga on ikkagi palju lihtsam kui ma natukenegi ette tean, mis järgnev päev toob ja mida oleks kindlasti vaja veel sinna päeva ära mahutada. Teisisõnu - ajaplaneerimine.
Arvatavasti hakkan siin blogis nüüd palju oma perest ja siinsetest sündmustest kirjutama. Alustan täna. Olin eelmine laupäev minemas keskkonnasõbralike blogijatega õhtusöögile, kuid lõunat sõin koos vanaemaga kodus. Ma ei tea kuidas meil teema prügini jõudis, aga sinna me ühel hetkel söögilauas jõudsime. Minu vanaema, kes on kohe-kohe saamas 80-aastaseks. Tõeline linnaproua olnud alates sellest kui mina teda mäletanud olen. Väga usin ja tragi. Ei istu, ei maga asjatult. Sööb kiiresti, et päev raisku ei läheks. Väga otsese ja konkreetse ütlemisega. Ei karda oma arvamust välja öelda. Aga tihti juhtub, et see mis tema arvab ongi ainu õige tõde. Ta on küll üpriski nooruslik mõningate tõekspidamiste juures. Näiteks ei ole tal homoseksuaalsete inimeste vastu midagi. Iga kord kui see teemaks tuleb hakkab ta mulle pikalt seletama, et ega homod selles süüdi pole, et nende ajus on mingi asi puudu või üle. Mõni inimene lihstalt sünnib nii. Või EKRE Helmed on ka tema jaoks jaburus poliitikas number 1.
 |
| Vanaema lehest uudiseid lugemas. |
Aga prügimägesid ta enda omaks ei kuuluta. On ju alati plastikut toodetud. On ju alati prügi prügimäele viidud. Ja see, et mingites ookeanides on prügisaared, selles ta süüdistab neid mustanahalisi ja hiinlasi. Aga meil siin Eestis ju prügiga probleeme pole. Meil pole prügisaari. Meil ei vedele prügi maas. Ja mida ei näe, seda ei ole. Me ei saa ju midagi teha, et nemad seal kaugel kuskil reostavad loodust. Mis ju tegelikult on õige, et me ei pea igapäevaselt oma peakest sellega koormama. Aga mõelda, et me ei saa seda muuta. Pole ka õige. Me saame. Ja me muudame ka. Kui Euroopa on võtnud vastu otsuse, et aastaks 2021 on kõik ühekordne plastik keelatud, siis see on ju muutus? Või ei ole? Ja kuigi meil pole Maailma valitsevat kuningat, kes selle otsuse terves maailmas vastu võtaks, siis sellegi poolest ei tasuks kaotada usku, et see ei muutu. Ja kuna mu vanaema on ikkagi vastuvõtlik uutele asjadele. Vaikselt, vaikselt. Siis oma olemas oluga uues kodus usun, et tasapisi temagi muutub. Aga nii kaua raiub vanaema ikka ühte lauset: "Alati on ju nii olnud!"
Loomulikult olen ka selle poolt, et kõik ettevõtted peavad juba praegu vaikselt leidma alternatiive, sest tarbija on mugav. Ka mina. Paljud ütlevad, et ma kuskil püramiidi tipus oma nullkulutamisega. Tegelikult ei ole. Ma vähemalt ise arvan nii, et ei ole. Aga olen avastanud, et nii mõnedki asjad, mis enne tundusid iseenesest mõistetavad. Ei ole enam üldse normaalsed. Küsite, et mis? Peamine, millest olen mõelnud, et võiks ka apteekidest alustada, on kõiksugused menstruatsiooni jaoks mõeldud sidemed ja tampoonid. Kuna mu kõige lemmikum uus toode nullkuluga seotult on MoonCup, siis ma ei kujutakski enam muud moodi oma punaseid päevi ette. Teiseks on juba ammu välja mõeldud ühekordsete sidemete asemel riidest pestavad sidemed ning menstruatsiooni jaoks ekstra välja mõeldud aluspesu. Puuviljade juures olevad kilekotid on mõistagi mõttetud, kui hiljuti kuulsin kuidas üks mees sõimas müüjat, et miks pole jäätiseleti juures kilekotte, et ta pidi seda puuviljade juurest toomas käima. Kuigi kilekott on imepisike osa ülejäänud müüdavast plastikust toidupoes. Olen ma siiski positiivne ja usun, et see plastiku hulk väheneb kui meie tarbijad julgeme sõna võtta ja anda vihjeid selle osas, et kui plastik ei kao ümber toidu, siis me ei osta ka seda toodet.
Arvasin, et suudan siia postitusesse ka sisse kirjutada keskkonnasõbralike blogijate koos viibimisest tekkinud huvitavad jutu teemad, siis nüüd tundub, et seda saab siiski lugeda järgmises postituses. Seniks ärge kaotage postitiivsust, et kõik siin maailmas on muutumises. Nii heas, kui halvas mõttes. Oleneb, kes kuidas vaatab ;)
Kommentaarid
Postita kommentaar