Olen alati kaarega möödunud sõnast - feminism. Õnneks mind, minu juuste pikkuse pärast, pole kunagi sõimatud feministiks, aga tean naisi, kes peavad alati uues seltskonnas seletama hakkama, et tema poisipea ei väljenda kuidagi tema elu põhimõtteid ja feminismi. Ma ei väsi muidugi kordamast, et minu posipeale ja riietusstiilile on palju tõmmatud võrdusmärk geidega. Aga sellegi poolest, et ma ei nimeta end feministiks, loodan ma, et maailmas järjest enam jääks sugu ebaolulisemaks ja tuuakse rohkem esile inimese enda olemus inimesena, mitte mehe või naisena. Et meid ei võrreldakse oma sooga. Oot! Võrreldakse... miks üldse on vaja end võrrelda. Tema on paksem kui mina. Tema on ilusam kui mina. Tema on mehisem kui mina. Tem aon naiselikum kui mina. Kui me suudame saavutada heaolu iseendaga ja iseendas, siis miks üldse võrelda. Miks me tahame pigem kellegagi sarnaneda, kui eristuda? Järjest enam on õnneks arusaadud, et naistel võivad olla lühikesed juuksed ja meestel pikad. ...