Otse põhisisu juurde

On või ei ole - sooline ebavõrdsus?

Olen alati kaarega möödunud sõnast - feminism. Õnneks mind, minu juuste pikkuse pärast, pole kunagi sõimatud feministiks, aga tean naisi, kes peavad alati uues seltskonnas seletama hakkama, et tema poisipea ei väljenda kuidagi tema elu põhimõtteid ja feminismi. Ma ei väsi muidugi kordamast, et minu posipeale ja riietusstiilile on palju tõmmatud võrdusmärk geidega.



Aga sellegi poolest, et ma ei nimeta end feministiks, loodan ma, et maailmas järjest enam jääks sugu ebaolulisemaks ja tuuakse rohkem esile inimese enda olemus inimesena, mitte mehe või naisena. Et meid ei võrreldakse oma sooga. Oot! Võrreldakse... miks üldse on vaja end võrrelda. Tema on paksem kui mina. Tema on ilusam kui mina. Tema on mehisem kui mina. Tem aon naiselikum kui mina. Kui me suudame saavutada heaolu iseendaga ja iseendas, siis miks üldse võrelda. Miks me tahame pigem kellegagi sarnaneda, kui eristuda?

Järjest enam on õnneks arusaadud, et naistel võivad olla lühikesed juuksed ja meestel pikad. Kuigi ju alles suvel üks väike tüdruk haiglas pidas mind poisiks, sest mul polnud pikki juukseid. Isegi kui ta ema seletas talle, et juuste pikkusest ei saa otsustada sugu, siis miks oli üldse oluline täpsustada, mis soost ma siis olen. Mida see andis sellele väiksele tüdrukule, see teadmine, et ma olen hoopis tüdruk mitte poiss. Keeruline eks? Seda ei saagi seletada praegu, kui me oleme elanud ühiskonnas, kus SUGU on oluline! Kui sa oled naine, siis teed seda ja neid asju teha ei tohi ja kui oled mees, siis kleit unusta ära! Aga naised võivad pükse kanda... what? Kuigi mäletan, et suvel nägin ühel festivalil ühte väga kena noormeest, kes kandis kleidi sarnast ürpi. Ja korraks olin shokis, aga kuna ma teadsin kindlalt, et ta on hetero, tal on naine ja laps ning kenad vuntsid, siis tulin tagasi maa peale ja tunnistasin endale, et isegi mina olen ühiskonnast ikka veel mõjutatud. Pidin paar minutit hiljem tunnistama, et ta nägi väga cool välja. 

Kuna ma pole väga pikalt palgatööl olnud ja minu praeguses töökohas pole ühtegi meesterahvast, ei oska ma rääkida palgalõhedest. Seega pole minuni jõudnud see kohutav teadmine, et paljudes kohtades võib palgalõhe olla lausa arusaamatult suur. Kuid oskan rääkida teemast, millega olen mina korduvalt ja korduvalt ja veel korduvalt kokku puutunud. Juuksurisalongides olevad hinnakirjad. Naistelõikus ja meestelõikus. Hahaha. Oi kui närvi ma juba lähen.

Võtame samm-sammult.
Ma olen naine. Vist olen eks?
Seega minult küsitakse loomulikult naiste juukselõikus hinda. Loogilne veel eks.
Aga error tuleb, siis kui mu juuksed on lühemad kui nii mõnelgi mehel. Ja mu juukseid lõigatakse täpselt. TÄPSELT. sama moodi nagu meeste juukseid. Masin ja käärid. Ehk siis minu soengut nimetatakse ühiskonans siiski poisipeaks. 
Minu loogika ütleks, et siis ma maksan meeste juustelõikus hinda, aga kuna ma olen naine, siis minule vastab siiski naiste juustelõikus hind.
Näide. Salongi hinnakirjas kirjas:
Naiste juukselõikus: 10 eurot
Meeste juukselõikus: 5 eurot.
See hinna vahe on kahekordne. Ja selle aja jooksul kui mina olen poisipeaga salongides olen käinud. On minult küsitud ALATI naiste juukselõikus hinda!
Ainuke seletus on mul, et juuksurid kardavad solvata mind kui küsivad meestelõikus hinda. Aga see pole ka väga loogiline...
Ma olen mõelnud, et kas minust saab esimene soovõrdset hinda küsiv juuksur? Seda ei tea ma veel öelda, aga hetkel olen vaadanud, et see oleks võrdne. Ja pigem arvestada aja kuluga. Ma ei saa öelda hetkel, et mehi on lihtsam lõigata kui naisi. See kõik oleneb lõikusest ja juustest.

See on teema, millest võiks rääkida lõputult ja millele hetkel ei saagi punkti panna, sest sellest on võimatu täis selgust saada, kui oled elanud praeguse ühiskonna järgi. Naine on naine ja Mees on mees. Sa ei saa olla biseksuaalne või sootu. See oleks ühiskonna poolt mõistetamatu ning liiga uudne mõtteviis.

Lõppu üks mahe artikkel moelooja Tauri Västriku viimasest kollektsioonist:

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Sõltuvustest loobumine

Mulle vaikselt hakkab tunduma, et ma lõpetan oma pooleteise aastase blogimise. Mitte, et mul teemasid ei oleks, millest kirjutada, aga ma ei jõua kuidagi nende teemadega arvuti taha. Teiseks minu suur EGO alguses suutis vastu pidada sellele, et ma ei oska kirjutada õigesti. Ilma kirjavigadeta. Lauseehitused on olnud mulle endalegi hiljem lugedes veidi arusaamatud. Ja noh liitsõnadest ei hakka ma rääkimagi. Juba Austria blogi ajal inimesed kirjutasid mulle, et mul on mõnus stiil, aga õigekirja ma ei oska. Mõni isegi tunnistas, et ta ei suuda sellepärast lugeda mu blogi ja pakkusid end keeletoimetajaks, millest ma üllatunult, aga viisakalt loobusin. Kolmandaks härib mind, et ma ei viitsi teha kvaliteetseid pilte ja neid üleslaadida, aga üpriski kiiresti otsustasin, et mu blogi ongi selline lihtsamakoelisem, mitte kõigile suunatud blogi. Lisaks mulle meeldib endast palju pilte teha, seega neid selfisid on pea igas minu blogipostituses. Ja nüüd ma ei teagi kas olen hakanud sellepärast põnn...

DRAAMA ja huulepalsam

DRAAMA festival on iga aastane teatri festival Tartus. Esimest korda olin ma seal vabatahtlik 5 aastat tagasi. See oli ka parim aasta vabatahtlikuna. See oli erilisem kui teised aastad. Nimelt terve Küüni tänav ja pool Raekoja platsi täideti siniste 2x5m konteineritega, mida muidu kasutatakse enamasti ehitusplatsidel kontoriruumidena. Ma arvan, et neid oli umbes 20 tükki. Igas konteineris ühe teatrikunstniku väljapanek mõnest tema loomingust teatritöös või muu iseloomustav ruum temast endist. Meie ülesanne oli kõiki neid teatrikunstnike aidata värvimis-, liimimistöödes. Hiljem oli meie ülesanne neid kõik festivalipäevad neid 8h valvata. Mis oli kõige põnevam. Naljakam. Shokeerivam. Sest siis nägid sa inimesi tänaval. Nende reaktsioone. Nende kommentaare. Nende rõõmu. Nende viha. Nende lollusi. Mõned tulid küsima meilt, miks ja milleks. Kas see on meie arvates mõtekas või räige maksumaksjate ära kasutamine. Et miks neilt pole küsitud, kas nad tahavad selle eest maksta. Äkki neile ei m...

Kohtume tulevikus!

Kui varem mõtlesin, et millal kolmas maailmasõda algab, siis nüüd küsin endalt kas ja millal see lõppeb? Ma ei mõelnud kordagi sellele kuidas see tuleb, sest see oli mulle liialtki selge, et seekord ei toimu sõda külm- ega ka tulirelvadega. Keemiarelv oleks liiga ohtlik keemiarelva loojale endalegi. Ma ei hakka rääkima sellest, et keegi on selle viiruse loonud, kuigi kui see oli vaid Hiinas, siis nii ma kaldusin arvama. Nüüd on, aga üpriski selge, kes on selle "sõja" meile (inimestele) esitanud - loodus. Seda oli meile lollidele ju vähe arusaadavaks tehtud, et kliimasoojenemine toimub ja oi kui kiirel tempol. Ärge hakake mulle nüüd rääkima sellest paksust tihedast lume sajust, mis hommikul maha sadas, sest kahe tunni pärast oli päike taas väljas ja sulatas selle paari minutiga. Räägime hoopis sellest, miks lund ei sadanud terve eelneva neli kuud? Kas keegi üldse teab kas saame üldse enam kuivatada Maa pisarad. Kas meil on võimalik enam astuda paar  sammu tagasi ja küsida- m...