Otse põhisisu juurde

On või ei ole - sooline ebavõrdsus?

Olen alati kaarega möödunud sõnast - feminism. Õnneks mind, minu juuste pikkuse pärast, pole kunagi sõimatud feministiks, aga tean naisi, kes peavad alati uues seltskonnas seletama hakkama, et tema poisipea ei väljenda kuidagi tema elu põhimõtteid ja feminismi. Ma ei väsi muidugi kordamast, et minu posipeale ja riietusstiilile on palju tõmmatud võrdusmärk geidega.



Aga sellegi poolest, et ma ei nimeta end feministiks, loodan ma, et maailmas järjest enam jääks sugu ebaolulisemaks ja tuuakse rohkem esile inimese enda olemus inimesena, mitte mehe või naisena. Et meid ei võrreldakse oma sooga. Oot! Võrreldakse... miks üldse on vaja end võrrelda. Tema on paksem kui mina. Tema on ilusam kui mina. Tema on mehisem kui mina. Tem aon naiselikum kui mina. Kui me suudame saavutada heaolu iseendaga ja iseendas, siis miks üldse võrelda. Miks me tahame pigem kellegagi sarnaneda, kui eristuda?

Järjest enam on õnneks arusaadud, et naistel võivad olla lühikesed juuksed ja meestel pikad. Kuigi ju alles suvel üks väike tüdruk haiglas pidas mind poisiks, sest mul polnud pikki juukseid. Isegi kui ta ema seletas talle, et juuste pikkusest ei saa otsustada sugu, siis miks oli üldse oluline täpsustada, mis soost ma siis olen. Mida see andis sellele väiksele tüdrukule, see teadmine, et ma olen hoopis tüdruk mitte poiss. Keeruline eks? Seda ei saagi seletada praegu, kui me oleme elanud ühiskonnas, kus SUGU on oluline! Kui sa oled naine, siis teed seda ja neid asju teha ei tohi ja kui oled mees, siis kleit unusta ära! Aga naised võivad pükse kanda... what? Kuigi mäletan, et suvel nägin ühel festivalil ühte väga kena noormeest, kes kandis kleidi sarnast ürpi. Ja korraks olin shokis, aga kuna ma teadsin kindlalt, et ta on hetero, tal on naine ja laps ning kenad vuntsid, siis tulin tagasi maa peale ja tunnistasin endale, et isegi mina olen ühiskonnast ikka veel mõjutatud. Pidin paar minutit hiljem tunnistama, et ta nägi väga cool välja. 

Kuna ma pole väga pikalt palgatööl olnud ja minu praeguses töökohas pole ühtegi meesterahvast, ei oska ma rääkida palgalõhedest. Seega pole minuni jõudnud see kohutav teadmine, et paljudes kohtades võib palgalõhe olla lausa arusaamatult suur. Kuid oskan rääkida teemast, millega olen mina korduvalt ja korduvalt ja veel korduvalt kokku puutunud. Juuksurisalongides olevad hinnakirjad. Naistelõikus ja meestelõikus. Hahaha. Oi kui närvi ma juba lähen.

Võtame samm-sammult.
Ma olen naine. Vist olen eks?
Seega minult küsitakse loomulikult naiste juukselõikus hinda. Loogilne veel eks.
Aga error tuleb, siis kui mu juuksed on lühemad kui nii mõnelgi mehel. Ja mu juukseid lõigatakse täpselt. TÄPSELT. sama moodi nagu meeste juukseid. Masin ja käärid. Ehk siis minu soengut nimetatakse ühiskonans siiski poisipeaks. 
Minu loogika ütleks, et siis ma maksan meeste juustelõikus hinda, aga kuna ma olen naine, siis minule vastab siiski naiste juustelõikus hind.
Näide. Salongi hinnakirjas kirjas:
Naiste juukselõikus: 10 eurot
Meeste juukselõikus: 5 eurot.
See hinna vahe on kahekordne. Ja selle aja jooksul kui mina olen poisipeaga salongides olen käinud. On minult küsitud ALATI naiste juukselõikus hinda!
Ainuke seletus on mul, et juuksurid kardavad solvata mind kui küsivad meestelõikus hinda. Aga see pole ka väga loogiline...
Ma olen mõelnud, et kas minust saab esimene soovõrdset hinda küsiv juuksur? Seda ei tea ma veel öelda, aga hetkel olen vaadanud, et see oleks võrdne. Ja pigem arvestada aja kuluga. Ma ei saa öelda hetkel, et mehi on lihtsam lõigata kui naisi. See kõik oleneb lõikusest ja juustest.

See on teema, millest võiks rääkida lõputult ja millele hetkel ei saagi punkti panna, sest sellest on võimatu täis selgust saada, kui oled elanud praeguse ühiskonna järgi. Naine on naine ja Mees on mees. Sa ei saa olla biseksuaalne või sootu. See oleks ühiskonna poolt mõistetamatu ning liiga uudne mõtteviis.

Lõppu üks mahe artikkel moelooja Tauri Västriku viimasest kollektsioonist:

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Teeme koos puuviljakoti

Mulle kirjutas üks armas Reti, kes nägi selles Delfi videos minu puuviljakotte ja palus, et saadaksin juhendi, kuidas ma neid kotte teen. Ma olen juba neli päeva vaevelnud selle juhendi kirjutamisega, sest see pole üldse nii lihtne, kui ma alguses arvasin. Alguses mõtlesin et teen skeemi ja värki, aga lõpuks viskasin hiire nurka ja otsustasin, et näitan skeemis kuidas alustada aga lõpu peate heegeldama ainult juhendi abiga. Et midagi jääks, ka minu "firma" saladuseks, siis võib juhtuda, et teil ei pruugi juhendiga esimesel korral hästi välja tulla, see tähendab, et peate olema ka ise veidi loovad ja nuputama kuidas selle skeemi ja juhendi abiga kott valmis heegeldada. (Ma lihtsalt ei taha öelda, et ma ei osanud paremat juhendit kirjutada). Ja loomulikult vajadusel võite minu poole isiklikult pöörduda ja abi paluda. Vaja läheb: Heegelniiti ja heegelnõela (mina kasutasin suurust- USA 5 / Eesti 0.5) Kuidas heegeldada endale puuviljakott: Puuviljakoti alustamise skee

Tuul ja kliimaärevus

Eile oli siis see päev kui ma võtsin oma salongi juhendajat Priidut kuulda ja tegin koolist poppi. Nimelt ma olen Tallinnas vastu pidanud juba 4 kuud, aga vaikselt tekib kõigest taas tüdimus, kas novembrikuu pimeduse või millegi muu pärast, kes seda teab. Mainisin seda Priidule, et koolist juba vaikselt tüdimus, sest ma olen alates 7 aastasest saadik järjest koolis käinud- see teeb siis 17 aastat- see on suurem osa minu elust. Ja tahaks järjest enam olla lihtsalt üks suur täiskasvanud inimene, kes käib tööl, maksab üüri ja suudab endale ise söögi lauale osta ja ka valmistada. Igatahes Priit soovitas vahest poppi teha ja kool ikkagi ära lõpetada. Ja ma mõtlesin, et kui poppi teen, siis peaks aja kuidagi kasulikult ära kasutama ehk siis milleks mul kunagi väga aega ei jää - blogikirjutamiseks (ja muidugi veel umbes 99 asja, mida peaks võiks oleks armas teha) Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada täna. Ma olen märganud, et ma ei näe otseselt vaeva, et elada pakendi- ja plastikuvabal

Kapselgarderoob ja Marie Kondo

See postitus on inspireeritud ühest kindlast postitusest -  slow.ee . Kui olete huvitatud jätkusuutlikust elustiilist, siis soovitan seda lehekülge jälgida ka  Facebookis . Kõik algas eelmisel talvel - siis kui teadsin, et ma lähen mõne kuu pärast Austriasse. Ma olin veidi paanikas. Ma teadsin, et mul on üks suur kohver, kuhu peab mahtuma 23kilo asju aga mul on suur garderoob. Sealt ma pean valima natuke talveriideid, siis natuke kevaderiideid ja siis sinna otsa ka mõned kergemad suvehilbud. Saate isegi aru, et suvehilbud mahuvad kindlasti, aga kuidas ära otsustada, millised talveriided kaasa tulevad. Otsus oli väga lihtne. Ma pean valima ühe tooni ja kõik asjad lähtuvad sellest, et kõik sobivad kõigega. Mis te arvate, mis tooni ma valisin? Loomulikult must, mis varieerus halliga. Okei olin nõus, et üks kollane ja sinine kampsun võiksid ka olla väikesteks aktsientideks. Ülla-ülla. Pakkimine läkski mõne kuu pärast üpriski sujuvalt ja ilma väga suure paanikata. Aga mis selgus Austria