3x ise

Need lapsepõlve unistused on ikka imelikud unistused. Need jäävad sind elulõpuni kummitama. Kui 3aastane Grete juba lõikas Barbidel ja nukkudel juukseid, mis lõppes sellega, et nuku jäi kiilakaks või kui Grete teadis koolis alati vastust, mida öelda küsimusele "Kelleks tahad sa saada?", aga kui see lõppes sellega, et poisid norisid, et minust saab tulevikus uus Vändra meestejuuksur, siis see ei kõlanud enam üldse nii ekslusiivselt ammugi mitte inspireerivalt. Lisaks kodus rääkis ema, et juuksuri töö pole üldse kerge: peab püsti seisma ja kemikaale kokkusegama ning see ei mõjuks ühele noorele naisterahva tervisele hästi. Nii pidin mõtlema välja muu ameti, mis mind samuti inspireerib - sisearhitekt. Sellest on nüüd möödas 8 aastat kui Grete tegi otsuse pürgida sisearhitektiks saamise poole. (Vahepeal oli ka mõte stsenograafia- mis on sarnane sisearhitektiga, aga kujundamine toimub teatri piirides). Aga tegelikult olen ma siin - mind võib kutsuda graafiliseks disaineriks (v...

Läksin mööbli disaini õppima, aga teine valik oli tekstiil. Esimene katsetus tekstiilile kartulitrükk siidivärvidega. Foto: Anete Juhari Austrias olles juba unistasin oma kodus olevatest valgetest t-särkidest, millel kõigil kolmel oli kuidagi plekid peale tulnud, MILLAL ometi ma saan neid tuunima hakata, sest ideid, mida peale teha, oli juba MUSTmiljon. Austrias oli ka valgetest särkidest puudus, õigemini mul ei olnudki seal ühtegi suvist t-särki. Jõudsin eestisse, ostsin Tartu kunstipoest Skizzest ühe musta tekstiilivärvi tuubi ja lippasin Vändrasse oma ideid ellu viima. Üpriski kiiresti sain aru, et mu kunstianne (kui mul üldse see kunagi on olnud) on tuhmunud. Sain aru, et asi mida peale tahan joonistada on üle minu võimete. Otsustasin lõpuks ühele t-särgile tõmmata lihtsalt üle pleki pika musta triibu. Olen tähelepannud, et see on ilgelt moekas praegu, kui su kahe rinna peal ilutseb ananass või kiisu või roos või mis iganes, Noh ma tegin siis tavalise musta triibu. Olen ...

Ütlen ettehoiatavalt ära, et see blogi ei saa olema eestimaastikul järjekordne "zero waste" ("nullukulu") blogi. Sest ma tõstan juba praegu käed ülesse ja annan alla ning tunnistan ausalt, et meil juba on paar väga head nullkulu blogijat. Olen ise suur Nullukulu lugeja, mis on seotud otseselt nullkuluga- vegan postitused jätan hetkel vahele- aga Maryliis on mind väga palju inspireerinud ja aasta aega tema blogi lugenud, olen lõpuks ise ka ülesse ärganud ja otsustanud veidi temaga kaasa mõelda ja ka tegudele asuda. Seega võib tulla päris palju postitusi seoses "zero waste" teemadel. Minu eesmärgiks on oma sõpru ja tuttavaid kaasa mõtlema panna meie olevikule ja tulevikule. Kust tuli blogi pealkiri? Ma mõtlesin päris pikalt, kas jätkata blogimist. Kui JAH, siis mis teemal või mis suunal, või miks üldse või kuidas? Kui eelmine blogi oli väga kindel, et seal kirjutan oma elust ja olust Austrias, siis oma Eesti elust ei ole nagu mõtet ju heietada. Keda koti...