Need lapsepõlve unistused on ikka imelikud unistused. Need jäävad sind elulõpuni kummitama. Kui 3aastane Grete juba lõikas Barbidel ja nukkudel juukseid, mis lõppes sellega, et nuku jäi kiilakaks või kui Grete teadis koolis alati vastust, mida öelda küsimusele "Kelleks tahad sa saada?", aga kui see lõppes sellega, et poisid norisid, et minust saab tulevikus uus Vändra meestejuuksur, siis see ei kõlanud enam üldse nii ekslusiivselt ammugi mitte inspireerivalt. Lisaks kodus rääkis ema, et juuksuri töö pole üldse kerge: peab püsti seisma ja kemikaale kokkusegama ning see ei mõjuks ühele noorele naisterahva tervisele hästi. Nii pidin mõtlema välja muu ameti, mis mind samuti inspireerib - sisearhitekt.
Sellest on nüüd möödas 8 aastat kui Grete tegi otsuse pürgida sisearhitektiks saamise poole. (Vahepeal oli ka mõte stsenograafia- mis on sarnane sisearhitektiga, aga kujundamine toimub teatri piirides). Aga tegelikult olen ma siin - mind võib kutsuda graafiliseks disaineriks (vajab värskendamist) ja aasta pärast (loodetavasti) mööbli disaineriks. Eile küsiti mult, aga kas ma tunnen, et see teekond oli vajalik, kui tegelikult nüüd tahan ikkagi minna juuksuriks õppima. Ma ei kahetse oma elus midagi, mitte kunagi. Ehk siis- JAH, see oli vajalik! Küsite miks?
Vastus on väga lihtne! Tartu Kunstikool. Ma siiani ei suuda välja mõelda kuidas ja mis moodi, aga just see kool aitas mul saada minust minu. Olla mul mina ise. Julgeda olla mina ise. Seal sündis mu rõõmsameelsus. Vabadus. Hirmudest vabanemine. Mõistmine. Mille paraku nüüd vahest olen unustanud, sest karm tõde ja ühiskonna väljamõeldud "reeglid" ja "seadused" tekitavad ängi ja stressi. Kuid see ei pea ju nii olema.
Ükskõik mis ma nüüd oma elus ette ei võtaks. Ma ei karda. Ma ei tunne end ebamugavalt. Ma tean et elu juhib ise mind. Ma olen enesekindlam. Eneseteadlikum. Ma olen mina ISE. Just nimelt tänu Tartu Kunstikoolile. Ma tean kuidas olla isikupärane. Kuidas olla julge. Kuidas elada ja unistada. Kuidas võtta ette ja ära teha. Võtsin ette ja läksin välismaale. Ise endale korrutades ma saan hakkama. Ma ei oska inglise keelt, aga ma saan hakkama. Ja just seal see mõte sündiski. Ütlesin seal paarile Austria kursaõele, et tegelikult ma ei naudi oma praegust eriala ja kui nad küsisid, mida sa tegelikult tahad. Vastasin: "Juuksuriks". Simone vaatas mulle otsa ja küsis: "Aga miks sa, siis ei tee seda? Hakka lõikama!" Läksin koju, vaatasin peeglisse ja küsisin: "Tõesti? Miks ma, siis seda ei tee?"
 |
| Esimesed tööriistad |
Ja siin ma nüüd olen. Kuuaega tagasi kustutasin instagramist kõik oma 128 igavat pilti ja alustasin intenssiivselt "wanna be hairdresser" ("tahan olla juuksur") promoga. Üleeile juhtus ekspromt lõikus koolivennale, kes oli õnneks kohe ka kahe käega poolt. Siin ta on- enne ja pärast.
 |
| Enne |
 |
| Pärast |
Mega suured tänud Priidule, kes lasi mind juba teist korda enda juuste ligi. Peab ikka julge olema...
Kolmas samm nullkulu poole:
Mul on alati olnud probleeme ripsmetušidega. Silmad väsivad kiiresti ära ja pea hakkab valutama (üheks alternatiiviks leidsin pruuni laineri, sest see ei ole ripsmetel ja see ei väsita silmi). Aga vahest nagu tahaks midagi ripsmetele määrida.
Mulle soovitati ZAO ripsmetuši. Ripsmetušš on korduvtäidetav. Kõlas nagu parim diil, kuid sel on ikka väike AGA. Sisemus, mille sa pead sa ikkagi ära vahetama uue sisemuse vastu on plastik. Seega 100% öko see ikkagi ei ole. Aga pambus pakend on ilus. Kuid silmad väsivad ikka ära. Juu siis pole ripsmetušid mulle.
PS! Tulevikus on plaan proovida ise teha ripsmetušš. Annan kindlasti teada, kui teen.
Kommentaarid
Postita kommentaar