Otse põhisisu juurde

Hea, et ma tekstiili õppima ei läinud

Läksin mööbli disaini õppima, aga teine valik oli tekstiil.
Esimene katsetus tekstiilile kartulitrükk siidivärvidega.
Foto: Anete Juhari

Austrias olles juba unistasin oma kodus olevatest valgetest t-särkidest, millel kõigil kolmel oli kuidagi plekid peale tulnud, MILLAL ometi ma saan neid tuunima hakata, sest ideid, mida peale teha, oli juba MUSTmiljon. Austrias oli ka valgetest särkidest puudus, õigemini mul ei olnudki seal ühtegi suvist t-särki.

Jõudsin eestisse, ostsin Tartu kunstipoest Skizzest ühe musta tekstiilivärvi tuubi ja lippasin Vändrasse oma ideid ellu viima. Üpriski kiiresti sain aru, et mu kunstianne (kui mul üldse see kunagi on olnud) on tuhmunud. Sain aru, et asi mida peale tahan joonistada on üle minu võimete. Otsustasin lõpuks ühele t-särgile tõmmata lihtsalt üle pleki pika musta triibu. Olen tähelepannud, et see on ilgelt moekas praegu, kui su kahe rinna peal ilutseb ananass või kiisu või roos või mis iganes, Noh ma tegin siis tavalise musta triibu. Olen seda juba päris mitu korda kandnud ja olen olnud selle disianiga väga rahul. Kuniks... pärast esimest pesumasina pesu oli värv ära koorunud ja särgil laiali läinud...

...kaugelt pole näha, et tegelt värv veits laiali.


Teisele särgile tahtsin joonistada naise portree, mis lõpuks nägi välja nagu väga maskuliinne roosade juustega, just hullumajast ära jooksnud, naine. Püüdsin päästa seda põhiobjekti taustaga. Vahepeal viskasin nurka ja siis paari nädala pärast vaatasin uuesti, kas saab asja. Eile õhtul lõpuks otsustasin, et OK päris cool. Kinnitasin triikides värvi. Täna pesin pesukausis käsitsi, et kiiresti kuivama panna ja näha kuidas jäi. Minu "heaks meeleks" nägin kuidas särgilt juba pesemise ajal kõik värv ära koorub. Pettunud. Otsisin kiirelt üles selle värvituubi, et üle tšekata kas see ikka oli tekstiilivärv... Jah, on küll. 2h peab laskma kuivada ja siis üle triikida ja pese kasvõi 40kraadiga pesumasinas. Noojah. Õnneks see särk oli sünteetiline -olen püüdnud oma riidekappist välistama hakata sünteetika- aga särgi lõige OLI ilus... Ma muidugi ei mõelnud selle peale, et ma just päev enne seda nägin, et mu triibuga pluus oli pesumasinas liiga saanud. Juu siis arvasin, et see oli pesumasina süü.

(võin pildi panna märjast nartsust vannitoa põrandal, aga ei pane)

Kolmas särk. Kõige kenam. Kõige hoolikam. Kõige viimane. Ei pese seda mitte kunagi! Selle juures kasutasin ka oma kahte siidivärvi, mis ma oli kunagi ostnud sama otstarbe pärast. Siidivärv ja kartulitrükk. Pole just kõige loomulikum paar. Aga töötab päris hästi. Samas imestan, kuidas ma oma kunagisel särgin nii keerulise kujuga kartuli vormid tegin. Kolmnurki on veel lihtne lõigata. Esimest kartulitrükki näed esimesel pildil - särgil ja padjal.


Loo moraal on lihtne. Kaks varianti. Kas lased mõnel professionaalsel trükikojal trükkida ja usaldad neid või kasutad ära veel viimase aasta koolis serigraafia ruumi, raame ja värve. Aga ka siis ei saa alati loota, et värv peale jääb. Optimistlik Grete, aga soovitab teil kindlasti endal kodus ka proovida, äkki leiate parema musta värvi...


Teine samm nullkulu poole:
Lase oma sõpradel kinkida midagi, mis on naturaalne ja zero waste. Mulle kingiti natural deodorant, mis on 100% ökoloogiline: naturaalne koostis ja biolagunev pakend. Mul on piparmündi lõhnaline aga valikus on veel laimi, lavendli, greibi ja lõhnatu.
Kuidas meeldib? Siiani pole olnud vaja nuriseda. Higilõhna võtab ära ja otseselt vänget piparmündi lõhna ka ei tekita. Ma ei ole end mitte kunagi lõhnastanud igapäevaselt. Mulle ei meeldi lõhnata nagu lõhnaõli pood ja isegi kui mõni lõhn mulle meeldib, siis ma ei saa seda kasutada. Seega olen otsustanud, et ei lõhna. Mis panebki mind mõtlema, et võib-olla järgmine kord proovin seda lõhnatut varianti.
Miinus? Polnud kaasas kasutusjuhendit. Mõtlete nüüd kindlasti, et miks see peab olema. Noovot. Hiljem sain teada, et põhjast saab välja lükata. Kas nüüd sellepärast, et ma seda kohe ei teadnud või on mul lihtsalt praak toode, igatahes see niisma lükates välja ei tule. Aga pole hullu, kasutan seda siis nii nagu ma alguses kasutasin - sõrmedega.
kokos.ee




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Teeme koos puuviljakoti

Mulle kirjutas üks armas Reti, kes nägi selles Delfi videos minu puuviljakotte ja palus, et saadaksin juhendi, kuidas ma neid kotte teen. Ma olen juba neli päeva vaevelnud selle juhendi kirjutamisega, sest see pole üldse nii lihtne, kui ma alguses arvasin. Alguses mõtlesin et teen skeemi ja värki, aga lõpuks viskasin hiire nurka ja otsustasin, et näitan skeemis kuidas alustada aga lõpu peate heegeldama ainult juhendi abiga. Et midagi jääks, ka minu "firma" saladuseks, siis võib juhtuda, et teil ei pruugi juhendiga esimesel korral hästi välja tulla, see tähendab, et peate olema ka ise veidi loovad ja nuputama kuidas selle skeemi ja juhendi abiga kott valmis heegeldada. (Ma lihtsalt ei taha öelda, et ma ei osanud paremat juhendit kirjutada). Ja loomulikult vajadusel võite minu poole isiklikult pöörduda ja abi paluda. Vaja läheb: Heegelniiti ja heegelnõela (mina kasutasin suurust- USA 5 / Eesti 0.5) Kuidas heegeldada endale puuviljakott: Puuviljakoti alustamise skee

Tuul ja kliimaärevus

Eile oli siis see päev kui ma võtsin oma salongi juhendajat Priidut kuulda ja tegin koolist poppi. Nimelt ma olen Tallinnas vastu pidanud juba 4 kuud, aga vaikselt tekib kõigest taas tüdimus, kas novembrikuu pimeduse või millegi muu pärast, kes seda teab. Mainisin seda Priidule, et koolist juba vaikselt tüdimus, sest ma olen alates 7 aastasest saadik järjest koolis käinud- see teeb siis 17 aastat- see on suurem osa minu elust. Ja tahaks järjest enam olla lihtsalt üks suur täiskasvanud inimene, kes käib tööl, maksab üüri ja suudab endale ise söögi lauale osta ja ka valmistada. Igatahes Priit soovitas vahest poppi teha ja kool ikkagi ära lõpetada. Ja ma mõtlesin, et kui poppi teen, siis peaks aja kuidagi kasulikult ära kasutama ehk siis milleks mul kunagi väga aega ei jää - blogikirjutamiseks (ja muidugi veel umbes 99 asja, mida peaks võiks oleks armas teha) Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada täna. Ma olen märganud, et ma ei näe otseselt vaeva, et elada pakendi- ja plastikuvabal

Kapselgarderoob ja Marie Kondo

See postitus on inspireeritud ühest kindlast postitusest -  slow.ee . Kui olete huvitatud jätkusuutlikust elustiilist, siis soovitan seda lehekülge jälgida ka  Facebookis . Kõik algas eelmisel talvel - siis kui teadsin, et ma lähen mõne kuu pärast Austriasse. Ma olin veidi paanikas. Ma teadsin, et mul on üks suur kohver, kuhu peab mahtuma 23kilo asju aga mul on suur garderoob. Sealt ma pean valima natuke talveriideid, siis natuke kevaderiideid ja siis sinna otsa ka mõned kergemad suvehilbud. Saate isegi aru, et suvehilbud mahuvad kindlasti, aga kuidas ära otsustada, millised talveriided kaasa tulevad. Otsus oli väga lihtne. Ma pean valima ühe tooni ja kõik asjad lähtuvad sellest, et kõik sobivad kõigega. Mis te arvate, mis tooni ma valisin? Loomulikult must, mis varieerus halliga. Okei olin nõus, et üks kollane ja sinine kampsun võiksid ka olla väikesteks aktsientideks. Ülla-ülla. Pakkimine läkski mõne kuu pärast üpriski sujuvalt ja ilma väga suure paanikata. Aga mis selgus Austria