3x ise

Selle blogimise ja nullkulutamisega olen nüüd jõudnud palju olulisemasse punkti. Ei saa aidata, ei saa muuta, ei saa armastada, kui ei oska aidata, muuta ja armastada iseennast. Ükskõik, mis probleemi ma ei lahendaks jõuan ikkagi küsimuseni: "Kes olen mina? Mida mina vajan? Mis mulle on hea?". Ja kui ma ei tea sellele vastust, siis on kummaline lahendada maailma muresid. Kõlab egoistlikult eks? Aga kes ütles, et kui armastad iseend, et alles siis oskad armastada ka teisi? Selles on ju mingi tõepõhi all? Ja ma arvan, et see laieneb ka õpetamisele (õpi ja siis õpeta), muutmisele (muutu ja siis muuda), aitamisele (saa abi ja siis anna abi), hooli (siis hoolitse). Viimasel ajal koolis kõik loengud keerlevad pigem teema juures, kes ma olen, kui, et mida ma teen... Mul oli kõrvapõletik. Väiksena oli seda pidevalt, aga nüüd täiskasvanuna pole olnud. Perearst ehmus end toolil kringliks ja palus kindlasti kõrvaarsti juures end läbi vaadata. Lisaks soovitas ta mul kõrvapõletiku va...

Pärast seda kui terveks sain olen rohkem püüdnud mõelda endale ja vähem vaeva näha, et teised mu ümber oleksid õnnelikud. Ma kaldun ikka olema selline, kes vaatab, et kõigil oleks hea olla, kes on mu ümber. Ma lausa muretsen sellepärast, et kui keegi seltskonnas ei tunne end millegi pärast hästi, siis see on minu süü. Et ma ei anna talle piisavalt tähelepanu või tal on igav. Sellepärast võib juhtuda ka, et mina olen seltskonnas see, kes kannab rolli nimega "tola" või "narr", sest mulle on väga oluline, et inimesed, kes minuga on, tunnevad end hästi ja veel parem kui lausa õnnelikuna. Tegelikkus on, aga see, et ma unustan iseendale tähelepanu anda, sest kogu mu energia kulub teistele. Seekord aitas mind korrale kutsuda väike sutsakas kodus, maal olemine. Pere lähedus ja linnast eemaldumine on nagu värske hingetõmme, mis annab jälle energiat linnas ellujäämiseks. Pole vist kunagi tulnud linna pühapäeva hommikul. Täna on see eriline päev, kui täna on esmaspäeva t...

Tervis! Tervis!! Tervis!!! Oleks nagu väga lihtne ja loogiline nähtus meie ümber. Oled terve, on ka tervis olemas. Aga millegi pärast meenud selle väärtus alles, siis kui oled haige. Siis enam ei kujutagi ette, mis tunne oli olla terve. Aga igatsed seda! Kohutavalt igatsed! Nagu elu armastust! Võib-olla rohkemgi veel. Nüüdseks olen olnud tõbine alates üleeelmisest kolmapäevast ja kohutavalt haige alates eelmisest esmaspäevast. Alguses lihtsalt nõrk olla ja väike köha. Siis kohtud nädalavahetusel oma väike vennaga, kellel ainult kohutav nohu. Siis jagate oma vahel neid. Ja lõpuks oligi mul köha juurde veel nohu. Aga juba sünnistsaadik läheb minu nohu otse kõrva. Väiksena ei saanud kordagi ühtegi külmetust põdeda ilma kõrvapõletikuta. "Emme, miks mul siin pildi peal müts peas on, kuigi olen toas?"; "Sest sul oli kõrvapõletik" Ja kõik lapsepõlve talve pildid on mul mütsiga (liialdus ei tee paha). Ja nüüd ma siin olen koos kõrvapõletikuga, mida mul pole juba ii...