Selle blogimise ja nullkulutamisega olen nüüd jõudnud palju olulisemasse punkti. Ei saa aidata, ei saa muuta, ei saa armastada, kui ei oska aidata, muuta ja armastada iseennast. Ükskõik, mis probleemi ma ei lahendaks jõuan ikkagi küsimuseni: "Kes olen mina? Mida mina vajan? Mis mulle on hea?". Ja kui ma ei tea sellele vastust, siis on kummaline lahendada maailma muresid. Kõlab egoistlikult eks? Aga kes ütles, et kui armastad iseend, et alles siis oskad armastada ka teisi? Selles on ju mingi tõepõhi all? Ja ma arvan, et see laieneb ka õpetamisele (õpi ja siis õpeta), muutmisele (muutu ja siis muuda), aitamisele (saa abi ja siis anna abi), hooli (siis hoolitse). Viimasel ajal koolis kõik loengud keerlevad pigem teema juures, kes ma olen, kui, et mida ma teen...
Mul oli kõrvapõletik. Väiksena oli seda pidevalt, aga nüüd täiskasvanuna pole olnud. Perearst ehmus end toolil kringliks ja palus kindlasti kõrvaarsti juures end läbi vaadata. Lisaks soovitas ta mul kõrvapõletiku vastu vaktsiin teha, sest minu vanuses pole see enam normaalne. Mille peale mu emal juuksed turri läksid ja ütles, et seda ei ole tarvis. Ma ise mõtlesin sama, sest kursaõdedel, kel oli samuti kõrvapõletik, neile nende perearst ei maininud isegi poole sõnaga midagi vaktsiinist. Mu ema soovitas järele proovida üht alternatiivravi - nõelravi.
Kolmapäeval oli kõrvaarsti aeg ja eile oli nõelravi Tallinnas. Kõrvaarsti juurde minnes oli mul südapaha, sest arsti juurde minek alati tekitab minus ärevust. Lõpuks kui toolile sain ja kõrvaarst mu esimesse kõrva piilus, tundsin, et midagi ei saa hullu olla. Meeldiv noor arst ütles teist kõrva vaatama hakates, et mu kõrvad on nii ilusad, et ta isegi ei saa uskuda, et kolm nädalat tagasi sealt mäda välja voolas. Et mu kõrvad on väga ilusad ja kenad!!! Tavaliselt ma püüan seda komplimenti inmestelt kätte saada jutuga, et ma väiksena arvasin, et mu kõrvad on suured ja peast eemal nagu elevandi laperdavad kõrvad. Aga kui arst ütleb, et mul on ilusad kõrvad, siis see on kahekordne kompliment.
Eilne nõlravi polnud nii närviline, aga mõtlesin, et kas ma piisavalt usun sellesse, et see ka toimib minu peal. proovisin seda mõtet vältida, sest tegelikult tundus põnev asi, mida elus ära proovida. Mu vanaema tegi eelnev õhtu küll selle maatasa, sest ta ei usu üldse mingisugusesse alternatiivravisse. Püüdsin seda juttu vältida ja ütlesin talle ka, et see lihtsalt põnev kogemus, mida ära proovida. Alguses "arst" küsis erinevaid küsimusi. Näiteks, mis mu mure üldse on, et sinna läksin. Kõrvapõletik oli küll möödas, aga ta selgitas välja, et viimastel aastatel on mu immuunsüsteem nõrk. Tõsi. Et ma joon vähe vett. Tõsi! Ma ei liiguta end piisavalt. Ei tee trenni, mis viiks mu mõtted mujale ja leevendaks stressi. Tõsi. Stressiga seoses ei ole mu igakuine kuupuhastus jonksus. Tõsi. Mu käed ja jalad on pidevalt jääkülmad. Tõsi. Unehäireid mul pole. Söögiisu on. Edasi läksime teise ruumi, pidin heitma sellili. Neli nõela pani mulle jalgadesse, seoses immuunsüsteemi tugevdamiseks ja külemetavate jalgade vastu ja kaks nõela, millest üks läks jala labasse ja teine kätte oli seotud mu menstruatsiooni tsüklitega. Ja nii ma lamasin seal ma arvan umbes 10 min. Sissepanemis hetkel ainult kahes punkis tundsin elektrilist särtsatust, mis pani mu energia kehas liikuma. Ja hiljem hakkas kõhus keerama. Sain teada, et see on normaalne, kui kõht närviliseks muutub.
Nõmme poole bussiga sõites püüdsin tajuda, kas midagi oli muutunud. Jalad olid kuumad ja terve päeva valutanud pea ei valutanud enam. Kergem oli olla küll. Ma ei kahetse käiku, aga ei tunne, et peaks tagasi ka minema. Mul oli vaja kogeda seda kogemust ja et keegi ütleks mulle tõsise näoga: "Grete, sa pead jooma rohkem vett! Ja minema trenni!" Mõlemat ma teadsin, aga ei ole end nii tõsiselt korrale ikkagi kutsunud. Kunagi. Kunagi hakkan vett jooma. Kunagi. Kunagi lähen tantsutrenni... Jaanuaris enne Austriasse minekut ühe kuu käisin. Nautisin täiega seda, aga nüüd poen raha taha peitu, mida mul ei ole. (seda raskem on peita :D). Siit ka üleskutse: kas keegi tahab minuga liituda ja minna koos trenni?
Kaheksas samm nullkulu poole:
*PRÜGI SORTEERIMINE
Lugesin hiljuti Maryliisi (Nullkulu.ee) intervjuud Müürilehest. Üks mõte, mis mind siiani kummitab, aga millele ma polnud varem mõelnud. Maryliisi üheks väga suureks mõjutajaks nullkulutajaks hakata oli mõte, mis ei kõlanud talle loogiliselt. Kui hakkad elama oma ette ja pead ostma uude koju uusi asju ning sinna kuulub selline hädatarvilik ese nagu ... prügikast. See tundus talle absurdsena. Nii kummaline. Ma polnud sellele kunagi mõelnud. Aga nüüd tema intervjuud lugedes sain aru, et see on tõesti kummaline. Ja mis veel kummalisem. Ma õpin mööblidisaini ja iga hetk võib tulla tööpakkumine - disaini kellegile üks prügikast. Üks asi on see et keegi ostab prügikasti aga kui laiemalt mõelda, siis keegi disainib, keegi toodab, keegi müüb seda ja siis keegi ostab ning tarbib seda. See pikk ahel prügikasti ümber tundub mulle nagu ma oleks terve oma elu valesti elanud. Osta asi, mille sisse saaks panna prügi. WHAT!?
Jah, nii kurb, kui see ka pole. Siis ma siiski pean tunnistama, et ma nii peagi ei jõua selleni, et ma saaksin öelda: "Mul pole prügikasti tarvis!" Nii kaua kui ma pole selleks võimeline, annan endast parima ja SORTEERIN oma prügi. Samasugune lollus. Siiani täielik x-teadus, et kuhu siis mingi asi läheb. Tunnen end selle segapudru sees nii lollina. Mul on vaja prügikasti ja mitte üht vaid vähemalt kolme. Ja siis ma pean teadma veel kuhu miski käib. Selle asemel, et üldse vältida selle olemasolu enda kodus, enda ümber, enda küljes. Kui ei suuda vältida, siis sorteeri!
Mul oli kõrvapõletik. Väiksena oli seda pidevalt, aga nüüd täiskasvanuna pole olnud. Perearst ehmus end toolil kringliks ja palus kindlasti kõrvaarsti juures end läbi vaadata. Lisaks soovitas ta mul kõrvapõletiku vastu vaktsiin teha, sest minu vanuses pole see enam normaalne. Mille peale mu emal juuksed turri läksid ja ütles, et seda ei ole tarvis. Ma ise mõtlesin sama, sest kursaõdedel, kel oli samuti kõrvapõletik, neile nende perearst ei maininud isegi poole sõnaga midagi vaktsiinist. Mu ema soovitas järele proovida üht alternatiivravi - nõelravi.
Kolmapäeval oli kõrvaarsti aeg ja eile oli nõelravi Tallinnas. Kõrvaarsti juurde minnes oli mul südapaha, sest arsti juurde minek alati tekitab minus ärevust. Lõpuks kui toolile sain ja kõrvaarst mu esimesse kõrva piilus, tundsin, et midagi ei saa hullu olla. Meeldiv noor arst ütles teist kõrva vaatama hakates, et mu kõrvad on nii ilusad, et ta isegi ei saa uskuda, et kolm nädalat tagasi sealt mäda välja voolas. Et mu kõrvad on väga ilusad ja kenad!!! Tavaliselt ma püüan seda komplimenti inmestelt kätte saada jutuga, et ma väiksena arvasin, et mu kõrvad on suured ja peast eemal nagu elevandi laperdavad kõrvad. Aga kui arst ütleb, et mul on ilusad kõrvad, siis see on kahekordne kompliment.
Eilne nõlravi polnud nii närviline, aga mõtlesin, et kas ma piisavalt usun sellesse, et see ka toimib minu peal. proovisin seda mõtet vältida, sest tegelikult tundus põnev asi, mida elus ära proovida. Mu vanaema tegi eelnev õhtu küll selle maatasa, sest ta ei usu üldse mingisugusesse alternatiivravisse. Püüdsin seda juttu vältida ja ütlesin talle ka, et see lihtsalt põnev kogemus, mida ära proovida. Alguses "arst" küsis erinevaid küsimusi. Näiteks, mis mu mure üldse on, et sinna läksin. Kõrvapõletik oli küll möödas, aga ta selgitas välja, et viimastel aastatel on mu immuunsüsteem nõrk. Tõsi. Et ma joon vähe vett. Tõsi! Ma ei liiguta end piisavalt. Ei tee trenni, mis viiks mu mõtted mujale ja leevendaks stressi. Tõsi. Stressiga seoses ei ole mu igakuine kuupuhastus jonksus. Tõsi. Mu käed ja jalad on pidevalt jääkülmad. Tõsi. Unehäireid mul pole. Söögiisu on. Edasi läksime teise ruumi, pidin heitma sellili. Neli nõela pani mulle jalgadesse, seoses immuunsüsteemi tugevdamiseks ja külemetavate jalgade vastu ja kaks nõela, millest üks läks jala labasse ja teine kätte oli seotud mu menstruatsiooni tsüklitega. Ja nii ma lamasin seal ma arvan umbes 10 min. Sissepanemis hetkel ainult kahes punkis tundsin elektrilist särtsatust, mis pani mu energia kehas liikuma. Ja hiljem hakkas kõhus keerama. Sain teada, et see on normaalne, kui kõht närviliseks muutub.
Nõmme poole bussiga sõites püüdsin tajuda, kas midagi oli muutunud. Jalad olid kuumad ja terve päeva valutanud pea ei valutanud enam. Kergem oli olla küll. Ma ei kahetse käiku, aga ei tunne, et peaks tagasi ka minema. Mul oli vaja kogeda seda kogemust ja et keegi ütleks mulle tõsise näoga: "Grete, sa pead jooma rohkem vett! Ja minema trenni!" Mõlemat ma teadsin, aga ei ole end nii tõsiselt korrale ikkagi kutsunud. Kunagi. Kunagi hakkan vett jooma. Kunagi. Kunagi lähen tantsutrenni... Jaanuaris enne Austriasse minekut ühe kuu käisin. Nautisin täiega seda, aga nüüd poen raha taha peitu, mida mul ei ole. (seda raskem on peita :D). Siit ka üleskutse: kas keegi tahab minuga liituda ja minna koos trenni?
Kaheksas samm nullkulu poole:
*PRÜGI SORTEERIMINE
Lugesin hiljuti Maryliisi (Nullkulu.ee) intervjuud Müürilehest. Üks mõte, mis mind siiani kummitab, aga millele ma polnud varem mõelnud. Maryliisi üheks väga suureks mõjutajaks nullkulutajaks hakata oli mõte, mis ei kõlanud talle loogiliselt. Kui hakkad elama oma ette ja pead ostma uude koju uusi asju ning sinna kuulub selline hädatarvilik ese nagu ... prügikast. See tundus talle absurdsena. Nii kummaline. Ma polnud sellele kunagi mõelnud. Aga nüüd tema intervjuud lugedes sain aru, et see on tõesti kummaline. Ja mis veel kummalisem. Ma õpin mööblidisaini ja iga hetk võib tulla tööpakkumine - disaini kellegile üks prügikast. Üks asi on see et keegi ostab prügikasti aga kui laiemalt mõelda, siis keegi disainib, keegi toodab, keegi müüb seda ja siis keegi ostab ning tarbib seda. See pikk ahel prügikasti ümber tundub mulle nagu ma oleks terve oma elu valesti elanud. Osta asi, mille sisse saaks panna prügi. WHAT!?
Jah, nii kurb, kui see ka pole. Siis ma siiski pean tunnistama, et ma nii peagi ei jõua selleni, et ma saaksin öelda: "Mul pole prügikasti tarvis!" Nii kaua kui ma pole selleks võimeline, annan endast parima ja SORTEERIN oma prügi. Samasugune lollus. Siiani täielik x-teadus, et kuhu siis mingi asi läheb. Tunnen end selle segapudru sees nii lollina. Mul on vaja prügikasti ja mitte üht vaid vähemalt kolme. Ja siis ma pean teadma veel kuhu miski käib. Selle asemel, et üldse vältida selle olemasolu enda kodus, enda ümber, enda küljes. Kui ei suuda vältida, siis sorteeri!
Kommentaarid
Postita kommentaar