Pärast seda kui terveks sain olen rohkem püüdnud mõelda endale ja vähem vaeva näha, et teised mu ümber oleksid õnnelikud. Ma kaldun ikka olema selline, kes vaatab, et kõigil oleks hea olla, kes on mu ümber. Ma lausa muretsen sellepärast, et kui keegi seltskonnas ei tunne end millegi pärast hästi, siis see on minu süü. Et ma ei anna talle piisavalt tähelepanu või tal on igav. Sellepärast võib juhtuda ka, et mina olen seltskonnas see, kes kannab rolli nimega "tola" või "narr", sest mulle on väga oluline, et inimesed, kes minuga on, tunnevad end hästi ja veel parem kui lausa õnnelikuna. Tegelikkus on, aga see, et ma unustan iseendale tähelepanu anda, sest kogu mu energia kulub teistele. Seekord aitas mind korrale kutsuda väike sutsakas kodus, maal olemine. Pere lähedus ja linnast eemaldumine on nagu värske hingetõmme, mis annab jälle energiat linnas ellujäämiseks.
Pole vist kunagi tulnud linna pühapäeva hommikul. Täna on see eriline päev, kui täna on esmaspäeva tunne ja homme on jälle esmaspäev. Vändras oli paks udu ja pigem vihmane, siis lõuna-eestis lõõskab päike ja patt on istuda toas ja teha koduülesandeid, kui samal ajal ratas kuuris karjub: "Sõida minuga!" Nii ma sõitsin kesklinna poodi šoppama (ilusa ilmaga on tuju vist rahakotti tuulutada).
Kolm asja, millega ma täna end hellitanud/hellitan:
1. Vitamiinid: Kuna lubasin endale, et kasvatan nüüd juukseid (naerge, naerge, aga kooli lõpetamisel on mul õlgadeni juuksed!!!), siis selle kiirendamiseks ostsin endale vitamiine.
2. Luule: Käisin raamatupoes ja sain teada, mis raamatu ma endale jõuludeks kingin. Mulle nimelt meenus mu kunagine hobi - osta endale luuleraamatuid. Hetkel ei ole rahaliselt end nii palju võimalik hellitada. Lisaks leidsin, et lõpuks on tulnud "minu" seeriasse uus lisa, mida pikkisilmi ootasin enne Austriasse minekut - "Minu Viin". Selle sebin endale raamatukogust.
3. Teater: Pärast seda postitust jooksen väiksesse Vanemuinesse vaatama etendust, mida ainukesena kiideti maalisaalis - "Mees, kes teadis ussisõnu". Loodame, et see on hellitus.
Üks asi, mida ei saa nimetada hellituseks, aga mida olen ammu tundnud, et pean tegema. Vähendama telefoni näppimist, vahtimist, chattimist, jõllitamist!!! Lülita välja mobiilne internet! Ja võta päevas korra, kaks see hetk kui istud seal! Kui vahid seal! Kui näpid seda! Ma ei anna palju lootust, aga ma pean hakkama saama, sest mul on jäänud tunne, et just see hetk kui ostsin nutitelefoni on mu eluenergia läinud alla poole. Mis tähendab, et keskendun vähem endale ja minu ümber olevale keskkonnale. Ma märkan vähem. Mõistan vähem. Ja mälu ja keskendumis võime on kahanenud. Abivahendiks tõmabsin endale katsetamiseks kaks äppi. "Moment" ja "Forest". Pikemalt nende kasutamiskogemusest räägin järgmises postituses.
Seitmes samm nullkulu poole:
Heegelda endale ise puuviljakotid! Mulle kingiti sünnipäevaks kaks puuvilja võrkkotti, mis minu nõudmistel ei tohtinud olla neoonsed. Nendest aga sain inspiratsiooni, et ei ole ju väga raske ise heegeldada neid kotte. Lisaks leevendab heegeldamine stressi. Ülimõnus!
Pole vist kunagi tulnud linna pühapäeva hommikul. Täna on see eriline päev, kui täna on esmaspäeva tunne ja homme on jälle esmaspäev. Vändras oli paks udu ja pigem vihmane, siis lõuna-eestis lõõskab päike ja patt on istuda toas ja teha koduülesandeid, kui samal ajal ratas kuuris karjub: "Sõida minuga!" Nii ma sõitsin kesklinna poodi šoppama (ilusa ilmaga on tuju vist rahakotti tuulutada).
Kolm asja, millega ma täna end hellitanud/hellitan:
1. Vitamiinid: Kuna lubasin endale, et kasvatan nüüd juukseid (naerge, naerge, aga kooli lõpetamisel on mul õlgadeni juuksed!!!), siis selle kiirendamiseks ostsin endale vitamiine.
2. Luule: Käisin raamatupoes ja sain teada, mis raamatu ma endale jõuludeks kingin. Mulle nimelt meenus mu kunagine hobi - osta endale luuleraamatuid. Hetkel ei ole rahaliselt end nii palju võimalik hellitada. Lisaks leidsin, et lõpuks on tulnud "minu" seeriasse uus lisa, mida pikkisilmi ootasin enne Austriasse minekut - "Minu Viin". Selle sebin endale raamatukogust.
3. Teater: Pärast seda postitust jooksen väiksesse Vanemuinesse vaatama etendust, mida ainukesena kiideti maalisaalis - "Mees, kes teadis ussisõnu". Loodame, et see on hellitus.
Üks asi, mida ei saa nimetada hellituseks, aga mida olen ammu tundnud, et pean tegema. Vähendama telefoni näppimist, vahtimist, chattimist, jõllitamist!!! Lülita välja mobiilne internet! Ja võta päevas korra, kaks see hetk kui istud seal! Kui vahid seal! Kui näpid seda! Ma ei anna palju lootust, aga ma pean hakkama saama, sest mul on jäänud tunne, et just see hetk kui ostsin nutitelefoni on mu eluenergia läinud alla poole. Mis tähendab, et keskendun vähem endale ja minu ümber olevale keskkonnale. Ma märkan vähem. Mõistan vähem. Ja mälu ja keskendumis võime on kahanenud. Abivahendiks tõmabsin endale katsetamiseks kaks äppi. "Moment" ja "Forest". Pikemalt nende kasutamiskogemusest räägin järgmises postituses.
Seitmes samm nullkulu poole:
Heegelda endale ise puuviljakotid! Mulle kingiti sünnipäevaks kaks puuvilja võrkkotti, mis minu nõudmistel ei tohtinud olla neoonsed. Nendest aga sain inspiratsiooni, et ei ole ju väga raske ise heegeldada neid kotte. Lisaks leevendab heegeldamine stressi. Ülimõnus!
Kommentaarid
Postita kommentaar