Jõulud täiskasvanuna

Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Ma tean seda, sest pakin taaskord kinke Tartu kaubandusekeskuses Tasku. Neljas aasta. Enne seda. Vihkasin pakkimist. Kinke ei meeldinud ka teha. Nüüd pakkida võin. Võib-olla isegi meeldib, sest arvan, et oskan üpriski hästi pakkida. Eks nelja aastaga on seda oskust ja kogemust oma jagu kasvanud ka. Aga vot kinke ei taha ma siiani väga teha. Tunnen alati, et kink pole piisaval südamaga tehtud ja inimene vaatab kingitud hobuse suhu. Kui mitte hobuse suhu, siis kinkijale otsa (ehk siis mulle), naeratab ja ütleb: "oi aitäh, nii armas!" Aga tegelt on ta veidi pettunud... Nii ma alati arvan ja kardan.

Kolm Tilli Aparaaditehases. Toaletis paberkäterätikute asemel tekstiilist käterätikud. Metallist söögipulgad.
Järgmine samm - metallist või bambusest joogikõrred. 

Aga mis mulle tegelikult on oluline, et jõulude ajal kindlasti peab olema?

• Jõulud peavad kindlasti olema valged. Veider on lihtsalt see, kuidas ma see talv seda lund kuidagi väga loomulikuna võtan. Kuigi alles oli ju kui ma lendasin keset veebruari Austriasse, siis kui siin oli lumi üle pahkluu, aga seal hakkas see juba vaikselt ära sulama. Ainult mäetipus paistis valget lumekirmet. Ja juba see võrratu valge vaip jälle maas. Ega sel lumel muud üle ei jäägi kui nüüd kuni veebruari lõpuni maha jäädagi.
• Rahu ja vaikus koos perega. Siiani on see ikka nii olnud, et jõulud veedan perega. Siin ju polegi muud küsimust. Et kui aastavahetuse võib veeta koos sõpradega, siis jõulud on KOOS perega ja jutul lõpp. Sinna juurde käib soe söök ja hispaanialik jutuvadin söögilauas. Kuigi keegi meist pole lõunamaa verega, siis millegi pärast vaikust on meil vähe. Kõik räägivad, aga keegi ei kuula. Pärast kui telekas panna käima... siis ehk jääme vaiksemaks.
• Surnuaias käimine. Jah. Surnuaias. Mitte kirikus. Kogu maa on kaetud lumega. Väiksed rajad jooksevad mööda haudadest ja elupuudest. Kõikjal põlevad küünlad. Vaikus. Puud kohisevad. Eemal räägivad inimesed. Vaikselt. Ka mina räägin. Isaga. See surnuaial käimine sai mul traditsiooniks alles hiljuti. Väiksena polnud mul mingit tahtmist minna külma kätte. Lihtsalt selle pärast, et hauale küünal panna. Teadmata, kellele see küünal üldse süüdatakse. Muidugi, väiksena väga tihti öeldi meile, lastele, et isa läheb "surnuaeda", aga tegelikult pani isa jõuluvana riided selga ja koputas varsti uksele ja küsis: "Kas siin häid lapsi ka on?". Vahest ma tundisn küll muret, et miks alati, siis jõuluvana tuleb, kui issi surnuaeda läheb. Ta ei saagi jõuluvana näha...

Kuid endale ma võiks jõulude ajal lõputult kinke teha...

Kaheteistkümnes samm nullkulu poole:

Diomina tahke šampoon ja tahke kehakoorija. 

Kuna jogurti šampoon ütles siiski külmakapis hoides ülesse, siis viimased nädalad pesin pigem tavalise oliiviseebiga. Seep jäi pähe ja juusetesse juukselakki ei pidanudki juurde palju lisama. Juuste loputamine võtab seebi tõttu kolm korda rohkem aega. Õnneks mul veel siiski üpiski lühikesed juuksed.
Täna pesin esimest korda tahke šampooniga ja tundub, et kas loputasin paremini või see ei jäägi nii jubedalt juustesse. Pakend metallist ja lisa pakend papist.