"Ma olen kõige poliitika kaugem inimene üldse!" , "Noo, ma ei usu, mina ikka olen see kõige kaugem. Ma ei käi näiteks üldse sotsiaalmeedias!" - sellised laused kostusid täna koolis köögis lõunatades, sel samal ajal kui telekast käis riigikogu istung ning, kus härra peaminister (lasteaiakasvataja) Ratas isiklikult noomis ja kurjustas EKRE "lasteaia lapse" Martiniga. Pärast seda "tulist" võistlust õppejõu ja minu kursaõe vahel, et kumb siis neist poliitika kaugem inimene on. Lisasin mina sellesse vestlusesse, et mind poliitika huvitab. Ma muidugi ei hoia igapäevaselt silma peal nendel jaburatel tegemistel, aga kui silma ja kõrva hakkab, siis vaatan ja kuulan üle.
Aga see on väga normaalne ja tavaline, et tänapäeva inimesed ei ole huvitatud poliitikast, või siis sõpradega kiruda ja netis kommenteerida - selleks nad ikka aja leiavad. Kasvõi iga päev mõned minutid. Mul ju tegelikult EKRE vastu midagi ei ole, sest niikaua kui on olemas Helmed niikaua on mul pea selge ja tean, et kuskil siin samas riigis, kus elan mina on selliseid Helme härraseid ja prouasid sadu ja sadu. Ning tänu (jah, just TÄNU) sellele ei ela ma kuskil mulli sees, teades, et kõik on hästi, Kõik on tolerantsed, kõik on sallivad, hoolivad ja arusaajad inimesed. Noh normaalsed, kui nii saab öelda.
Aga asi miks poliitikast kirjutan, on veidi koomilisem, kui te oskate arvata. Nimelt paar nädalt tagasi kargas mulle pähe üks mõte ja see ei läinud ära, vaid hoopis meeldival moel sundis mul see mõte ka teostada. Nimelt, võib-olla mõni teist vähe rohkem poliitikast teadvad inimesed teavad, et peale Eesti 200 erakonda loodi veel üks erakond - Elurikkuse Erakond. Ning seda uudist kusagilt taustana kuuldes, tekkis mul küsimus, aga kuidas üldse saab erakonnaga liituda. Mõeldud, tehtud. JAH. Astusin erakonda. Nii kümnele koolikaaslasele selle teatamine, tekitas neis kohe mingi negatiivse arvamuse minu otsuse suhtes. Miks? Milleks? Mis sa nüüd siis teed? Lähed poliitikasse? Mõne näost lugesin: "adjöö, poliitikutega ma ei suhtle". Kuid tegelikult reaalsus on see, et ma olen nüüd lihtsalt mingi Elurikkuse facebooki grupis liige ning vahest saan mingeid meile, seaduste hääletamiste või valimistega seoses. Kuna see oli pigem eksperiment, siis pole ma ühtegi meili lugenud ja ühtegi facebooki postitust jälginud. Rändeleppest pole mul vähemat aimugi, aga ausalt öeldes usaldan valitusts ja tean, et teevad siiski õiglase otsuse, olenemata EKRE vastumeelsusest ja vägivallast ja lapsemeelsusest. Martin Helme: "Aga nemad alustasid!"
PS! Mul oli alguses raskusi isegi selle erakonna nime meelde jätmisega. Kui keegi küsis, mis erakonda ma kuulun, siis jäin vastuse võlgu ja pidin guugeldama.
Üheteistkümnes samm nullkulu poole:
Paar päeva tagasi küsis mu kursavend, et millega ma pesu pesen. Ootamatu küsimus, aga samas positiivne, et noormees mu blogi loeb ("Jäi harjumus sisse austria blogi lugedes"). Küsimus oli ootamatu, sest minu jaoks on olnud juba pikka aega tavaline, et siin Tartus pesen pesu pesupähklitega.
Kas peseb puhtaks? - Pole plekkidega riideid proovinud pesta, aga muidu ütleks, et peseb küll. (Plekkide puhul olen igaksjuhuks riivinud juurde oliiviseepi.)
Mis lõhn külge jääb? Ei jäägi. Ja see ongi selle pluss. Kohutav kuidas pesupulber haiseb ja on nii vänge ning keemiline.
Minu pähklid on ostetud Universaal-Universumist.
 |
| Paps: "Sa oled nagu väike Maša!" |
Aga see on väga normaalne ja tavaline, et tänapäeva inimesed ei ole huvitatud poliitikast, või siis sõpradega kiruda ja netis kommenteerida - selleks nad ikka aja leiavad. Kasvõi iga päev mõned minutid. Mul ju tegelikult EKRE vastu midagi ei ole, sest niikaua kui on olemas Helmed niikaua on mul pea selge ja tean, et kuskil siin samas riigis, kus elan mina on selliseid Helme härraseid ja prouasid sadu ja sadu. Ning tänu (jah, just TÄNU) sellele ei ela ma kuskil mulli sees, teades, et kõik on hästi, Kõik on tolerantsed, kõik on sallivad, hoolivad ja arusaajad inimesed. Noh normaalsed, kui nii saab öelda.
Aga asi miks poliitikast kirjutan, on veidi koomilisem, kui te oskate arvata. Nimelt paar nädalt tagasi kargas mulle pähe üks mõte ja see ei läinud ära, vaid hoopis meeldival moel sundis mul see mõte ka teostada. Nimelt, võib-olla mõni teist vähe rohkem poliitikast teadvad inimesed teavad, et peale Eesti 200 erakonda loodi veel üks erakond - Elurikkuse Erakond. Ning seda uudist kusagilt taustana kuuldes, tekkis mul küsimus, aga kuidas üldse saab erakonnaga liituda. Mõeldud, tehtud. JAH. Astusin erakonda. Nii kümnele koolikaaslasele selle teatamine, tekitas neis kohe mingi negatiivse arvamuse minu otsuse suhtes. Miks? Milleks? Mis sa nüüd siis teed? Lähed poliitikasse? Mõne näost lugesin: "adjöö, poliitikutega ma ei suhtle". Kuid tegelikult reaalsus on see, et ma olen nüüd lihtsalt mingi Elurikkuse facebooki grupis liige ning vahest saan mingeid meile, seaduste hääletamiste või valimistega seoses. Kuna see oli pigem eksperiment, siis pole ma ühtegi meili lugenud ja ühtegi facebooki postitust jälginud. Rändeleppest pole mul vähemat aimugi, aga ausalt öeldes usaldan valitusts ja tean, et teevad siiski õiglase otsuse, olenemata EKRE vastumeelsusest ja vägivallast ja lapsemeelsusest. Martin Helme: "Aga nemad alustasid!"
PS! Mul oli alguses raskusi isegi selle erakonna nime meelde jätmisega. Kui keegi küsis, mis erakonda ma kuulun, siis jäin vastuse võlgu ja pidin guugeldama.
Üheteistkümnes samm nullkulu poole:
Paar päeva tagasi küsis mu kursavend, et millega ma pesu pesen. Ootamatu küsimus, aga samas positiivne, et noormees mu blogi loeb ("Jäi harjumus sisse austria blogi lugedes"). Küsimus oli ootamatu, sest minu jaoks on olnud juba pikka aega tavaline, et siin Tartus pesen pesu pesupähklitega.
Kas peseb puhtaks? - Pole plekkidega riideid proovinud pesta, aga muidu ütleks, et peseb küll. (Plekkide puhul olen igaksjuhuks riivinud juurde oliiviseepi.)
Mis lõhn külge jääb? Ei jäägi. Ja see ongi selle pluss. Kohutav kuidas pesupulber haiseb ja on nii vänge ning keemiline.
Minu pähklid on ostetud Universaal-Universumist.
Kommentaarid
Postita kommentaar