Magan 2 tundi bussis. Lõpuks minu peatus. Tänan bussijuhti ja astun bussist välja. Minu ees seisab vana mahajäetud maja, mille ülemised aknad on katki visatud, kuid kus 15 aastat tagasi veel kooli kohustuslikke raamatuid käisin laenutamas. All korrusel oli siis Mõmmi baar, kus ma mäletan, et jõin lapsena apelsinimahla ning kõrval Mari poest sai ostetud täditütrega, pärast värskendavat suplust Pärnu jões, igasuguseid näksi ja rämpsu. Taskuraha eest, mis vanaema oli meile andnud. Juba 10 kroonine oli sel ajal minu jaoks suur raha. Selline roosakas ja habemega Jakob Hurt vaatas sulle sealt otsa. Selle onu nimi jäi vist tänu väike vennale hästi meelde. Nüüd aga kõndisin üle Pärnu jõe. Jõe kaldad on nüüdseks võsast puhtaks tehtud. Kõik on lage. Võõras. Vesi vuliseb ikka endiselt sama kiiresti, kuid enam pole mul hirmu sildade ees. Kuigi siiani näen vahest sellest sillast õudusunenägusid nagu väiksenagi. Küll kummik lendas sillalt alla või sild lihtsalt keset ületamist pooldus. Sellest hoo...