Magan 2 tundi bussis. Lõpuks minu peatus. Tänan bussijuhti ja astun bussist välja. Minu ees seisab vana mahajäetud maja, mille ülemised aknad on katki visatud, kuid kus 15 aastat tagasi veel kooli kohustuslikke raamatuid käisin laenutamas. All korrusel oli siis Mõmmi baar, kus ma mäletan, et jõin lapsena apelsinimahla ning kõrval Mari poest sai ostetud täditütrega, pärast värskendavat suplust Pärnu jões, igasuguseid näksi ja rämpsu. Taskuraha eest, mis vanaema oli meile andnud. Juba 10 kroonine oli sel ajal minu jaoks suur raha. Selline roosakas ja habemega Jakob Hurt vaatas sulle sealt otsa. Selle onu nimi jäi vist tänu väike vennale hästi meelde.
Nüüd aga kõndisin üle Pärnu jõe. Jõe kaldad on nüüdseks võsast puhtaks tehtud. Kõik on lage. Võõras. Vesi vuliseb ikka endiselt sama kiiresti, kuid enam pole mul hirmu sildade ees. Kuigi siiani näen vahest sellest sillast õudusunenägusid nagu väiksenagi. Küll kummik lendas sillalt alla või sild lihtsalt keset ületamist pooldus. Sellest hoolimata kodutee selles külas on nüüd alati kuidagi soe ja turvaline. Igasugused lapsepõlve hirmud nagu näiteks purjus külamehed või lärmakad noored, on kas ununenud või hoopiski kadunud. Kas see tõttu, et ise olen suuremaks ja julgemaks saanud või neid selles külas enam nii palju ei liikle. Pole ju ei poode ega baare enam selles külas. Küla oleks nagu väljasurnud...
Kõnnin edasi. Õhtune päike veel soojendab ja üllatavalt õrn tuuleiil juhatab mulle koduteed. Üks onu oma hoovis laob puid riita. Üks tädi sõidab rattaga mööda. Kaugel üks kollane kass jookseb üle tee. Keegi veel siiski askeldab siin külas. Jõuan oma koduteega poolele teele. Järsku hakkab ühes aias haukuma koer ja jookseb minu poole. Ma ei karda, vaid hoopis muigan. 15 aastat tagasi oli siin ka koer haukumas. Suur must bokser. Teda ma küll kartsin. Ta oli täpselt aia kõrgune. Ja ma ei saanud kunagi kindel olla, et võib-olla on ta üle aia hüppamise selgeks õppinud. Kuid vahepeal on aed kasvanud kaks korda kõrgemaks ja musta bokseri asemel klähvib aias neli korda väiksem koer - tige must prantsuse buldog. Kõnnin edasi lootes näha kolletanud aasal hobuseid ringi kappamas, kuid kahjuks olid hobused oma soojas tallis. Neid minu lapsepõlve ajal siin veel ei olnud.
Jõuan järgmise sillani. Pärnu jõe üks pisike haru jõgi - Käru jõgi. Sellest ma halbu unenägusid pole vist näinud, aga siiski olen seda kartnud alati. Mõelnud hirmuga seda kuidas autoga teelt välja sõidame ja otse jõkke kukume. Ma tõesti ei tea miks ma lapsena selliste hirmudega elasin ja kuidas ma üldse jaksasin. Ja kuidas ma sellest hoolimata nii kaugele olen oma eluga jõudnud. Algab üks pikk igav sirge teelõik. Ainuke vaade on põllud ja kauguses paistev metsatukk. Natuke veel ja ma näen üle põllu oma armast punase katusega kodu. Lapsepõlves oli see katus eterniit-hall. Aga tee koduni ei lõppe siin. Enne peab vantsima metsatukani, kus lapsena sai paar korda metskitsega kohtutud.
Lapsepõlves oli kodutee viimased 200 meetrit kõige ohtlikumad ja ettearvamatumad, sest mängu tulid naabrikoerad. Õigemini see oli alati loterii, kas üldse tulevad ja siis kui lähedale nad seekord mulle tulevad ning kui kurjad nad on. Ega mul muud üle ei jäänudki kui vastu kutsuda meie kõige armsam ja truum koer - meie endi koer Tessa. Siiani kõige võrratum koer, keda eales olen tundnud. Sõnakuulelik, sõbralik, truu ja mis kõige olulisem - koer, kes oskas musitada ning võtta vastu kõik hellitused, mida meie talle pakkusime. Nüüd pole enam kurje naabrikoeri ega meie Tessat.
Ma naudin alati seda rännakut Tartust kodukülla minnes. Aeg ise enda jaoks. Hetk mil tundub, et kell ei liigu ja lähed hoopiski ajas tagasi. Seda teed olen ma kõndinud oma elus vaat, et kõige rohkem. Iga meetri peal on vähemalt üks mälestus kui mitte rohkem. See justkui teeb minu sees automaatse restardi. See maailm pole sama, mis linna dšunglis. Mitte, et Tartu oleks nüüd mingisugune hiigellinn, kuid näed, siiki tõmbab viimase kui eluenergia välja. Ja siis see nädalavahetus kui võtan aja maha ning lihtsalt olen siin. Põldude ja metsade vahel, Saavad jälle akud laetud ning võib taas uue energiaga linna minna.
Nüüd aga kõndisin üle Pärnu jõe. Jõe kaldad on nüüdseks võsast puhtaks tehtud. Kõik on lage. Võõras. Vesi vuliseb ikka endiselt sama kiiresti, kuid enam pole mul hirmu sildade ees. Kuigi siiani näen vahest sellest sillast õudusunenägusid nagu väiksenagi. Küll kummik lendas sillalt alla või sild lihtsalt keset ületamist pooldus. Sellest hoolimata kodutee selles külas on nüüd alati kuidagi soe ja turvaline. Igasugused lapsepõlve hirmud nagu näiteks purjus külamehed või lärmakad noored, on kas ununenud või hoopiski kadunud. Kas see tõttu, et ise olen suuremaks ja julgemaks saanud või neid selles külas enam nii palju ei liikle. Pole ju ei poode ega baare enam selles külas. Küla oleks nagu väljasurnud...
Kõnnin edasi. Õhtune päike veel soojendab ja üllatavalt õrn tuuleiil juhatab mulle koduteed. Üks onu oma hoovis laob puid riita. Üks tädi sõidab rattaga mööda. Kaugel üks kollane kass jookseb üle tee. Keegi veel siiski askeldab siin külas. Jõuan oma koduteega poolele teele. Järsku hakkab ühes aias haukuma koer ja jookseb minu poole. Ma ei karda, vaid hoopis muigan. 15 aastat tagasi oli siin ka koer haukumas. Suur must bokser. Teda ma küll kartsin. Ta oli täpselt aia kõrgune. Ja ma ei saanud kunagi kindel olla, et võib-olla on ta üle aia hüppamise selgeks õppinud. Kuid vahepeal on aed kasvanud kaks korda kõrgemaks ja musta bokseri asemel klähvib aias neli korda väiksem koer - tige must prantsuse buldog. Kõnnin edasi lootes näha kolletanud aasal hobuseid ringi kappamas, kuid kahjuks olid hobused oma soojas tallis. Neid minu lapsepõlve ajal siin veel ei olnud.
Jõuan järgmise sillani. Pärnu jõe üks pisike haru jõgi - Käru jõgi. Sellest ma halbu unenägusid pole vist näinud, aga siiski olen seda kartnud alati. Mõelnud hirmuga seda kuidas autoga teelt välja sõidame ja otse jõkke kukume. Ma tõesti ei tea miks ma lapsena selliste hirmudega elasin ja kuidas ma üldse jaksasin. Ja kuidas ma sellest hoolimata nii kaugele olen oma eluga jõudnud. Algab üks pikk igav sirge teelõik. Ainuke vaade on põllud ja kauguses paistev metsatukk. Natuke veel ja ma näen üle põllu oma armast punase katusega kodu. Lapsepõlves oli see katus eterniit-hall. Aga tee koduni ei lõppe siin. Enne peab vantsima metsatukani, kus lapsena sai paar korda metskitsega kohtutud.
Lapsepõlves oli kodutee viimased 200 meetrit kõige ohtlikumad ja ettearvamatumad, sest mängu tulid naabrikoerad. Õigemini see oli alati loterii, kas üldse tulevad ja siis kui lähedale nad seekord mulle tulevad ning kui kurjad nad on. Ega mul muud üle ei jäänudki kui vastu kutsuda meie kõige armsam ja truum koer - meie endi koer Tessa. Siiani kõige võrratum koer, keda eales olen tundnud. Sõnakuulelik, sõbralik, truu ja mis kõige olulisem - koer, kes oskas musitada ning võtta vastu kõik hellitused, mida meie talle pakkusime. Nüüd pole enam kurje naabrikoeri ega meie Tessat.
Ma naudin alati seda rännakut Tartust kodukülla minnes. Aeg ise enda jaoks. Hetk mil tundub, et kell ei liigu ja lähed hoopiski ajas tagasi. Seda teed olen ma kõndinud oma elus vaat, et kõige rohkem. Iga meetri peal on vähemalt üks mälestus kui mitte rohkem. See justkui teeb minu sees automaatse restardi. See maailm pole sama, mis linna dšunglis. Mitte, et Tartu oleks nüüd mingisugune hiigellinn, kuid näed, siiki tõmbab viimase kui eluenergia välja. Ja siis see nädalavahetus kui võtan aja maha ning lihtsalt olen siin. Põldude ja metsade vahel, Saavad jälle akud laetud ning võib taas uue energiaga linna minna.
 |
| Kodu |
Kommentaarid
Postita kommentaar