Järjest enam olen märganud, et inimesed kardavad mind või hoopiski jälgivad mind ning siis kommenteerivad, mida kõike ma valesti teen- "Oot see pole ju nullukulu!". Või pigem ma kardan, et nad võivad kommenteerida, et miks ma kirjutan üht aga käitun teisiti. Nüüd on aeg inimestele selgeks teha, et mind pole vaja karta ja samas pole vaja mulle ka koguaeg seda nullkulu nina alla hõõruda. Aga juba on hilja, ma olen oma blogis kirjutand peaaegu igas postituses sõna "nullkulu".
Väga oluline vahe on, kas ma püüdlen selle elustiili poole või ma juba olengi nullkulutaja. Pigem ma ikka kaldun püüdlema, see tähenadab õigemini KINDLASTI püüdlen. Aga nagu üks ajakirjanik lohutas: "Püüdlejaga samastuda on kergem kui juba mäekõrgusel elustiili harrastajaga", seega ma loodan, et ma siiski inspireerin teid siiski ja mitte ainult materjaalselt, vaid iga oma teo juures mõtlema, kas see on vajalik ja kuidas see meie keskkonda mõjutab. Iga meie tegu võib (ja jätabki) keskkonda jälje. On aeg tasapisi nendest mustritest välja astuda. Minu täiesti uus selgeks õpitud tegu - ütle tšekile EI! Oi, kuidas ma oma rahakoti vahele neid alles hiljuti kogusin, sest ei viitsinud müüjale öelda, et tšekki pole vaja. Aga nüüd olen lausa oma rahakoti vahetanud ära 3x väiksema vastu.
Mul on juhtunud situatsioone, kus kohtun poes mõne tuttavaga ja nad hiljem tunnistavad mulle, et neil oli piinlik. Nimelt olid nad pannud oma apelsiinid kilekotti või ostnud toitu plastikkarbis. Palun vabandust, ma küll ei taha, et keegi ennast ebamugavalt tunneks mind nähes. Kuid samas see ei ole ju halb. See ju tähendab, et vähemalt mind nähes taipab inimene, mis ta oma toidukorvi laob. Aga tahate ausalt teada...? Mul endal on iga kord poes käies piinlik. Hullult püüdlen, aga poekorv pole väga palju muutunud. Pigem hirmust nälgin hoopis. Sest. Ma ei ole suutnud oma mustrit muuta, et minna Rimi asemel näiteks turule või mõelda ette nädalane menüü ning siis korraga kõik ostud ära teha. Aga see on mul kevadel plaanis. Kui minu transpordivahendiks saab olema jalgratas. Ootan juba! Lihtne on öelda: "Homme teen!", raskem on alustada tegudaga TÄNA.
On ka olukordi, kus shoppan koos sõbrannaga ja kui valin sama toote mis tema, siis ta on imestunud, et ma ei saa seda ju osta, see on plastikpakendis. Noo olgem ausad, ma ei taha end piinata. Kui kõht on tühi ja nälg on suur, siis pole väga oluline kuidas see pakendatud on. Aga kui enne ostsin poest tooteid rahuliku südamega, siis nüüd ostan ikka samu tooteid, aga lihtsalt valutava südamega. See ei ole nii lihtne. Aga kes ütles, et see peab olema lihtne? Harjumused on lihtsasti tulema eriti kui need on mugavusele ülesehitatud, aga harjumusi muuta... see võtab 5x rohkem energiat ja tähelepanu. Kuid kui lõpuks on see saavutatud, siis on hea tunne.
Kui turul käimine saaks harjumuseks, oleks see juba väga suur edusamm nullkulu elustiili suunas. Käisin paar kuud tagasi esimest korda Tartu turul. Ja hiljem koolis olles märkasid osakonnakaaslased kuidas näiteks taluvõi ja viilutatud sink oli pakitud valgesse paberisse ning Muhu leib paberkotti. Nad sattusid nii elevile ja sõid pool ostetust kaubast ise ära, sest millegi pärast need tooted nägid niiviisi pakituna palju isuäratavamad välja.
Olen märganud, et olen hakanud ka tihedamini väljas söömas käima. Kahel põhjusel: ise ei viitsi ja ei oska (oskamatus tähendab ka seda, et ei tea mida süüa teha) ja teiseks - siis kodus vähem prügi. Kuid sellel üks suur miinus - tudengina olles jääb kuu lõpus raha puudu.
 |
| Telliskivi _ La Muu |
Väga oluline vahe on, kas ma püüdlen selle elustiili poole või ma juba olengi nullkulutaja. Pigem ma ikka kaldun püüdlema, see tähenadab õigemini KINDLASTI püüdlen. Aga nagu üks ajakirjanik lohutas: "Püüdlejaga samastuda on kergem kui juba mäekõrgusel elustiili harrastajaga", seega ma loodan, et ma siiski inspireerin teid siiski ja mitte ainult materjaalselt, vaid iga oma teo juures mõtlema, kas see on vajalik ja kuidas see meie keskkonda mõjutab. Iga meie tegu võib (ja jätabki) keskkonda jälje. On aeg tasapisi nendest mustritest välja astuda. Minu täiesti uus selgeks õpitud tegu - ütle tšekile EI! Oi, kuidas ma oma rahakoti vahele neid alles hiljuti kogusin, sest ei viitsinud müüjale öelda, et tšekki pole vaja. Aga nüüd olen lausa oma rahakoti vahetanud ära 3x väiksema vastu.
Mul on juhtunud situatsioone, kus kohtun poes mõne tuttavaga ja nad hiljem tunnistavad mulle, et neil oli piinlik. Nimelt olid nad pannud oma apelsiinid kilekotti või ostnud toitu plastikkarbis. Palun vabandust, ma küll ei taha, et keegi ennast ebamugavalt tunneks mind nähes. Kuid samas see ei ole ju halb. See ju tähendab, et vähemalt mind nähes taipab inimene, mis ta oma toidukorvi laob. Aga tahate ausalt teada...? Mul endal on iga kord poes käies piinlik. Hullult püüdlen, aga poekorv pole väga palju muutunud. Pigem hirmust nälgin hoopis. Sest. Ma ei ole suutnud oma mustrit muuta, et minna Rimi asemel näiteks turule või mõelda ette nädalane menüü ning siis korraga kõik ostud ära teha. Aga see on mul kevadel plaanis. Kui minu transpordivahendiks saab olema jalgratas. Ootan juba! Lihtne on öelda: "Homme teen!", raskem on alustada tegudaga TÄNA.
On ka olukordi, kus shoppan koos sõbrannaga ja kui valin sama toote mis tema, siis ta on imestunud, et ma ei saa seda ju osta, see on plastikpakendis. Noo olgem ausad, ma ei taha end piinata. Kui kõht on tühi ja nälg on suur, siis pole väga oluline kuidas see pakendatud on. Aga kui enne ostsin poest tooteid rahuliku südamega, siis nüüd ostan ikka samu tooteid, aga lihtsalt valutava südamega. See ei ole nii lihtne. Aga kes ütles, et see peab olema lihtne? Harjumused on lihtsasti tulema eriti kui need on mugavusele ülesehitatud, aga harjumusi muuta... see võtab 5x rohkem energiat ja tähelepanu. Kuid kui lõpuks on see saavutatud, siis on hea tunne.
Kui turul käimine saaks harjumuseks, oleks see juba väga suur edusamm nullkulu elustiili suunas. Käisin paar kuud tagasi esimest korda Tartu turul. Ja hiljem koolis olles märkasid osakonnakaaslased kuidas näiteks taluvõi ja viilutatud sink oli pakitud valgesse paberisse ning Muhu leib paberkotti. Nad sattusid nii elevile ja sõid pool ostetust kaubast ise ära, sest millegi pärast need tooted nägid niiviisi pakituna palju isuäratavamad välja.
 |
| T1 _ Flow Bowl |
Samastun! Mul täpselt samamoodi, et tuttavad vabandavad, kui neil kilekotti on midagi ostetud vms. Ma ütlen neile tavaliselt muiates, et mul pole nii palju energiat, et kõigi teiste tegevust analüüsida ning et asju peab ikka iseenda tahtmisest tegema mitte minu jaoks.
VastaKustutaJust! Kui tahad maailma paremaks muuta, siis ikka alustuseks enda pärast mitte teiste, sest see on ju ikkagi meie kõigi kodu!
Kustuta