See peaks olema see postitus, kus ma tänan kõiki oma valijaid, keda oli rohkem kui ma oleks julgenud arvata - 3 hääle asemel 39 häält on ikka ju väga suur vahe. Ja ma tänangi! Tõesti tänan! Kõigest hoolimata. Teades, et ma ei saa niikuinii riigikokku valisite te ikkagi mind! Ja teate mis? Ma luban, et teie hääl ei läinud raisku. Kuidas ma saan seda lubada? Esiteks sain aru, et riigikogus ma ei saaks midagi muuta (palju rõõmsamameelega muudan maailma läbi oma blogi ja oma eluuviisi ning oma olemasoluga oma sõpradele ja lähedastele), teiseks ma kardan, et ma ei saaks seal olla mina ise - naerusuine, vabameelne ning bohhuistlik, kolmandaks ma ei saaks olla aus. Aga nüüd ma olen. Ma tean, et vähemalt 39 inimest usuvad, et ma teen õiget asja ja mitte seda et ma teen poliitikat, vaid seda, et ma olen julge ja võtan ette riske ning uusi katsumusi. Võib-olla ma tegin vea... võib-olla ma eksisin. Aga ma siiski tegin seda. Ma küll kaotasin korraks enese, kuid ma tulin sellest välja ja olen nüüd tugevam kui varem. Ma arvan, et eelmisest nädalast on paljudel poliitikutelt nii mõndagi õppida ühelt sportlaselt. Uskumatu lugu! Rumal lugu! Tobe! Kuid siiski juhtus. Ja mis peamine. Inimene sai aru, et ta tegi vea ja ta julges seda avalikult tunnistada. See on aastategu! Poliitikud, palun õppige sellest midagigi. Kui teete vea, siis julgege seda tunnistada. Sest. Me kõik teeme vigu. See on inimlik. Aga vähesed julgevad tunnistada.
Miks tegin kuuaega pausi? Kas poliitilistel kaalutlustel? Et ei tekitaks sotsiaalmeedias liigset müra ja propagandat eesmärgil, et oleksin rohkem pildis. Ma isegi ei tea kui paljud minu lugejatest on Pärnumaalt... Tean, see-eest, et mu isa minu kodukandis tegi väga suurepärast teavitustööd. Ma ei olegi siiani arusaanud, kas uhkusega või ... aga nagu polegi vist muud põhjust. Ta tegi teavitustööd ainult suusõnaliselt, selle üle on mul eriti heameel. Ma ei jaganud isiklikult ühtegi flaierit ammugi muid vidinaid nagu näiteks pastakaid või kondoome. Üllatuslikul kombel ei antud mulle kordagi ka tänaval midagi näppu, peale flaierite, millest suutsin ka viisakalt loobuda. Ning postkastist leitud EKRE flaierid sobisid hästi tulehakatuseks. Avastasin mõned nädalad enne valimisi, et ei soovi enam midagi jagada ega promoda. Kui inimene tahab midagi minu kohta teada, siis saab ta seda vabalt läbi minu blogide, minu kunsti- ja mööbliportfooliote ja firma kodulehe kaudu teada. Otsutasin, et ei anna ka mingisuguseid lubadusi ja üleüldse...
... sain aru, et poliitikaga ma ei saavuta seda, mida ma tegelikult saavutada tahan. Tundsin liigset pressingut ja ühel hetkel avastasin, et ma ei tunne end vabalt. Küsimusest "Grete, millal sa mu juukseid saad lõigata?" muutus lauseks "Noh Grete, mis su valimislubadused siis on?" Ja kui esimese küsimuse puhul olin ma positiivselt hämmingus, siis teise küsimuse puhul tundsin end piiramisrõngas ning tundsin kuidas lämbun selle ühiskonna surve sisse. Ning mis juhtus edasi?
Üks nädal tekkisid mul päris tugevad ärevushäired. Järksu sai mulle oluliseks kõik see, mida arvavad teised minust. Iga inimesega päevas kohtudes tekkis esimese küsimusena "Hmm, mis ta küll arvab minust?" Teate ju küll seda anekdooti, kus ameeriklane, itaallane ja eestlane kohtuvad elevandiga. Ameeriklane mõtleb, kuidas selle elevandiga raha saab teenida, itaallane mõtleb millist maitsvat rooga saaks elevandist teha ja eestlane mõtleb, et huvitav küll, mida see elevant minust küll mõtleb. Mõtlesin selle naljale ka siis, aga see väga ei lohutanud mind. Tundsin, et olen ise endale augu kaevanud ja siis täiesti vabatahtlikult ka sinna sisse kukkunud. Õnneks ei suutnud ma väga sügavat auku kaevata, sest pärst seda piinarikast nädalat, mil nutsin ja analüüsisin end ning siis analüüsisin ja nutsin veel natuke. Puhkasin neli päeva maal ja tagasi linna jõudes, olin nagu uuesti sündinud. Inimesed küsisid jälle mult miks ma nii palju naeran või uskusid, et olen õnnelik. Kui muud mitte, siis enam ma ei mõelnud sellele, milline peaksin ma riigikokku kandideerijana olema, vaid et olen just selline nagu ma alati olen olnud ja ei hooli sellest, mida teised arvavad. Sest. Teate miks? Või mis juhtub kui tunned end jälle iseendana? Inimesed naudivad sinuga koos olemist ning võivad sinusse lausa kiinduda... kui mitte armuda.
Miks ma olen valmis jagama nii isiklikku enda kohta? Sest mulle tundub, et ma pole ainus, vaid see ongi noorte inimeste peamine murekoht ja neid tihti vaevab ärevushood ning madal enesehinnang. Mul pole varem olnud nii tugevaid ärevushooge kui seda möödnud kuul. Miski hirmutas mind nii hirmsasti, et ei teadnud kuhu end ära peita. Aga kui see hoog rahunes, püüdsin analüüsida miks see ikkagi tekkis? Mis pani mind nii moodi hirmu tundma?
Viimasel ajal tuleb järjest enam artikleid selle kohta, kuidas me oleme nutisõltlased ja sotsiaalmeedia ohvrid. Ma ei tea kas see on juhus, aga alates sellest kui ma endale nutitelefoni soetasin on mu enesehinnang, motivatsioon järjest alanenud ning sellega seoses on tõusnud ärevushäired ja suurem tähelepanuvajadus. Mida tähendab sotsiaalmeedia ohver minu jaoks? Ma teadlikult ju ei usu sellesse, aga alateadvus teeb oma töö. Nimelt näeme me pilte, videosid ja muid postitusi teiste inimeste kohta, mis on pigem positiivsed ja õnnelikud. Kenasti sätitud ja korraliku kvaliteedi või hüüber filtritega pilte on terve Instagram täis (vanemale generatsioonile: Instagram on uus Facebook. Kus eelkõige on oluline ruudukujuline pilt, ning selle all olev pildi allkiri koos teadatuntud hästäägidega (#). Hästääg on nagu otsingulink, mis aitab Instagramis lihtsavaevaga leida märksõnade kaudu pilte ja muud infot millele siis südemeid pilduda. Jah, Instagramis ei jagata mitte pöidlaid vaid südameid.) Niisiis. Noorte päevad mööduvad Instagrami "lehitsedes" ning südameid jagades, samal ajal mõeldes, et "Oh kui ilus see neiu on, ta tundub nii õnnelik!" või "Pagan ta kogu aeg reisib ägedates paikades ja mina passin siis külmas pimedas Eestis!" Ja nii jääbki meiel alateadvusse tunne, et kõigil teistel on nii hea elu. Nii õnnelik ja super! Kuid mul on kõik kehvasti ja kole-kole.
Sellest võiks ju kirjutada lõputult, aga kui see on juba sõltuvus, mis näeb välja nii: iga 5minuti tagant (healjuhul iga 5 minuti!) pean ma vaatama telefoni ekraani, et ega ometi ei ole keegi mulle kirjutanud või kas keegi juba pani südame mu uuele Instagrami pildile. Ja siis kes pani ja äkki keegi kommnteeris ka. Ja siis peab ju kohe vastama. Tegelikult!!! ju ei pea! Kuidas sellest vabaneda nii, et ma ei peaks loobuma koheselt Facebooki ning Instagrami kontost ega kohe ka telefonist äppe deinstallima. Kuidas jääda tugevaks ilma, et neist peaksin loobuma? Näiteks, päevas korra, võib-olla kaks, kui vastan inimestele Messengeris, meilides ning vaatan üle Instagrami postitused ning storyd.
Vot see oleks saavutus!
Viieteistkümnes samm nullkulu poole:
Korduvkasutatav kohvitops, mille mina ostsin Apollo raamatupoest. Kuid kui näiteks käid tihti Reval Cafest kohvi ostmas, siis sealt topsi ostes saab igakord kohvi ostes soodustust. Ma ise ei ostnud sealt, sest ma alati peatun seal kauem ja saan juua kohviku tassist.
Üks väga armas inimene inspireeris mul selle kauaoodatud ostu ära tegema. Nimelt armas Kristin saatis mulle ühel ilusal päiksepaistelisel hommikul sellise pildi koos sellise tekstiga: "Tsau! Tahtsin öelda, et olen pärast sinuga kohtumist hakanud aktiivselt vältima kohvitopside plastikaasi. Aitäh, et muudad maailma (või noh peamiselt mind) paremaks!" Mul tuli seda lugedes pisar silma ja ilma liialduseta. Ma olengi viimasel ajal tundelisemaks muutnud. Ja hakkan iga väikse asja pärast pillima. (Võimatu oli mul vaadata Astrid Lindgreni või "Tõde ja õigus" filmi ilma, et mu nägu ja pusa käised läbimärjad poleks - see oli väike filmi-soovitus-nurk)
Miks tegin kuuaega pausi? Kas poliitilistel kaalutlustel? Et ei tekitaks sotsiaalmeedias liigset müra ja propagandat eesmärgil, et oleksin rohkem pildis. Ma isegi ei tea kui paljud minu lugejatest on Pärnumaalt... Tean, see-eest, et mu isa minu kodukandis tegi väga suurepärast teavitustööd. Ma ei olegi siiani arusaanud, kas uhkusega või ... aga nagu polegi vist muud põhjust. Ta tegi teavitustööd ainult suusõnaliselt, selle üle on mul eriti heameel. Ma ei jaganud isiklikult ühtegi flaierit ammugi muid vidinaid nagu näiteks pastakaid või kondoome. Üllatuslikul kombel ei antud mulle kordagi ka tänaval midagi näppu, peale flaierite, millest suutsin ka viisakalt loobuda. Ning postkastist leitud EKRE flaierid sobisid hästi tulehakatuseks. Avastasin mõned nädalad enne valimisi, et ei soovi enam midagi jagada ega promoda. Kui inimene tahab midagi minu kohta teada, siis saab ta seda vabalt läbi minu blogide, minu kunsti- ja mööbliportfooliote ja firma kodulehe kaudu teada. Otsutasin, et ei anna ka mingisuguseid lubadusi ja üleüldse...
... sain aru, et poliitikaga ma ei saavuta seda, mida ma tegelikult saavutada tahan. Tundsin liigset pressingut ja ühel hetkel avastasin, et ma ei tunne end vabalt. Küsimusest "Grete, millal sa mu juukseid saad lõigata?" muutus lauseks "Noh Grete, mis su valimislubadused siis on?" Ja kui esimese küsimuse puhul olin ma positiivselt hämmingus, siis teise küsimuse puhul tundsin end piiramisrõngas ning tundsin kuidas lämbun selle ühiskonna surve sisse. Ning mis juhtus edasi?
Üks nädal tekkisid mul päris tugevad ärevushäired. Järksu sai mulle oluliseks kõik see, mida arvavad teised minust. Iga inimesega päevas kohtudes tekkis esimese küsimusena "Hmm, mis ta küll arvab minust?" Teate ju küll seda anekdooti, kus ameeriklane, itaallane ja eestlane kohtuvad elevandiga. Ameeriklane mõtleb, kuidas selle elevandiga raha saab teenida, itaallane mõtleb millist maitsvat rooga saaks elevandist teha ja eestlane mõtleb, et huvitav küll, mida see elevant minust küll mõtleb. Mõtlesin selle naljale ka siis, aga see väga ei lohutanud mind. Tundsin, et olen ise endale augu kaevanud ja siis täiesti vabatahtlikult ka sinna sisse kukkunud. Õnneks ei suutnud ma väga sügavat auku kaevata, sest pärst seda piinarikast nädalat, mil nutsin ja analüüsisin end ning siis analüüsisin ja nutsin veel natuke. Puhkasin neli päeva maal ja tagasi linna jõudes, olin nagu uuesti sündinud. Inimesed küsisid jälle mult miks ma nii palju naeran või uskusid, et olen õnnelik. Kui muud mitte, siis enam ma ei mõelnud sellele, milline peaksin ma riigikokku kandideerijana olema, vaid et olen just selline nagu ma alati olen olnud ja ei hooli sellest, mida teised arvavad. Sest. Teate miks? Või mis juhtub kui tunned end jälle iseendana? Inimesed naudivad sinuga koos olemist ning võivad sinusse lausa kiinduda... kui mitte armuda.
Miks ma olen valmis jagama nii isiklikku enda kohta? Sest mulle tundub, et ma pole ainus, vaid see ongi noorte inimeste peamine murekoht ja neid tihti vaevab ärevushood ning madal enesehinnang. Mul pole varem olnud nii tugevaid ärevushooge kui seda möödnud kuul. Miski hirmutas mind nii hirmsasti, et ei teadnud kuhu end ära peita. Aga kui see hoog rahunes, püüdsin analüüsida miks see ikkagi tekkis? Mis pani mind nii moodi hirmu tundma?
Viimasel ajal tuleb järjest enam artikleid selle kohta, kuidas me oleme nutisõltlased ja sotsiaalmeedia ohvrid. Ma ei tea kas see on juhus, aga alates sellest kui ma endale nutitelefoni soetasin on mu enesehinnang, motivatsioon järjest alanenud ning sellega seoses on tõusnud ärevushäired ja suurem tähelepanuvajadus. Mida tähendab sotsiaalmeedia ohver minu jaoks? Ma teadlikult ju ei usu sellesse, aga alateadvus teeb oma töö. Nimelt näeme me pilte, videosid ja muid postitusi teiste inimeste kohta, mis on pigem positiivsed ja õnnelikud. Kenasti sätitud ja korraliku kvaliteedi või hüüber filtritega pilte on terve Instagram täis (vanemale generatsioonile: Instagram on uus Facebook. Kus eelkõige on oluline ruudukujuline pilt, ning selle all olev pildi allkiri koos teadatuntud hästäägidega (#). Hästääg on nagu otsingulink, mis aitab Instagramis lihtsavaevaga leida märksõnade kaudu pilte ja muud infot millele siis südemeid pilduda. Jah, Instagramis ei jagata mitte pöidlaid vaid südameid.) Niisiis. Noorte päevad mööduvad Instagrami "lehitsedes" ning südameid jagades, samal ajal mõeldes, et "Oh kui ilus see neiu on, ta tundub nii õnnelik!" või "Pagan ta kogu aeg reisib ägedates paikades ja mina passin siis külmas pimedas Eestis!" Ja nii jääbki meiel alateadvusse tunne, et kõigil teistel on nii hea elu. Nii õnnelik ja super! Kuid mul on kõik kehvasti ja kole-kole.
Sellest võiks ju kirjutada lõputult, aga kui see on juba sõltuvus, mis näeb välja nii: iga 5minuti tagant (healjuhul iga 5 minuti!) pean ma vaatama telefoni ekraani, et ega ometi ei ole keegi mulle kirjutanud või kas keegi juba pani südame mu uuele Instagrami pildile. Ja siis kes pani ja äkki keegi kommnteeris ka. Ja siis peab ju kohe vastama. Tegelikult!!! ju ei pea! Kuidas sellest vabaneda nii, et ma ei peaks loobuma koheselt Facebooki ning Instagrami kontost ega kohe ka telefonist äppe deinstallima. Kuidas jääda tugevaks ilma, et neist peaksin loobuma? Näiteks, päevas korra, võib-olla kaks, kui vastan inimestele Messengeris, meilides ning vaatan üle Instagrami postitused ning storyd.
Vot see oleks saavutus!
Viieteistkümnes samm nullkulu poole:
Korduvkasutatav kohvitops, mille mina ostsin Apollo raamatupoest. Kuid kui näiteks käid tihti Reval Cafest kohvi ostmas, siis sealt topsi ostes saab igakord kohvi ostes soodustust. Ma ise ei ostnud sealt, sest ma alati peatun seal kauem ja saan juua kohviku tassist.
 |
| Kristina Karlova kohv |
Kommentaarid
Postita kommentaar