Saab ka teistpidi küsida - kas keskkonnasõber on vegan. Aga pealkirjana töötab pigem nii, et kõik veganid klikkaks mu postitust lugema, et näha "noh mida see loll Grete nüüd välja on mõelnud". Ma ei ole kunagi mõelnud, et vegani ja keskkonnasõbrale saab tõmmata vahele võrdusmärgi, aga paar nädalat tagasi selgus, et paljud inimesed siiski tõmbavad. Muidugi saab vegan olla keskkonnasõber ja vastupidi, aga see ei tähenda ilmtingimata, et kui keegi ütleb, et ta on vegan, et ta siis ka ostab kõik oma toidu näiteks pakendivabalt. Ja keskkonnasõbrana väidetavalt võiks olla vegan, sest nii hoiab ära igasugused üleliigsed veisekarja kasvatusest tulenevad saastad või mis iganes muust loomsetes produktidest tulenevad saasted ja süsihappegaasid.
Aga mis või kes pani mind sellele teemale mõtlema ja andma ideed kirjutada sellest natuke pikemalt? Mul on võimalus olnud, tänu Eesti Disaini Majas töötades, külastada erinevaid disainereid ja stuudioid ning kuulda nende mõtteid, kuidas nemad on lahendanud need probleemid veganite ja keskkonnasõprade vahel. Nimelt külastasin Stella Soomlais nahastuudiot Telliskivis koos oma kolleegidega. Mul on heameel, et disainerid mõtlevad tulevikule ja ilma küsimata Stella vastas minu küsimata jäänud küsimustele. Ja mis selgus. Ükskõik kui vegan sa ka poleks, siis keskkonnasõber sa pole. kui sa ei osta kvaliteetseid nahast tooteid:
Esiteks - nii kaua kui maailmas elavad lihatoidulised on patt lasta raisku minna loomanahkadel, mis lihatööstuses üle jääb. Muuseas nahka töödeldakse kahte erinevat moodi - taimparkimine ja kroomparkimine. Ja kuigi taimparkimine kõlab loodussõbralikumalt, siis see kulutab kolm korda rohkem vett, on kolm korda kallim ja kulub kolm korda kiiremini kui kroompargitud nahk. Aga mõlemal juhul nahk laguneb loodusesse sattudes 100% ning kui muretsesin kroomi sattumist loodusesse, siis Stella rahustas kohe, et kroom on ju ka osa loodusest tegelikult.
Teiseks - kuigi on veganitele välja mõeldud taimne alternatiiv nahale, siis see pole keskkonnasõbralik. Sest see "nahk" mida Stella meile näitas oli tehtud ananassist, kuid see ei näinud välja nagu nahk. See nägi välja ja oli ka katsudes sünteetiline ning loomulikult oli sinna lisatud keemiat. Ning see material ei tundunud vastupidav ega ei näinud mingit moodi sümpaatiline välja.
Kolmandaks - olin ma positiivselt üllatunud, et Stella pakub võimalust väsinud toote puhul selle tagasi võtma, ning valmistab sellest uued väiksemad tooted ehk siis nahk on nii vastupidav, et kui sa seda just kuuma veega üle ei vala, siis peab see vastu sajandeid ning vajadusel saad toota uusi tooteid vanast tootest. Lisaks pakub Stella renditeenust oma toodetele. Kuna ta suuremad tooted on üpriski kallid, siis neid saab väiksema tasu eest paariks päevaks kuni paari nädalaks laenutada, et aru saada kas see toode sobib sulle või mitte. Kui ei sobi viid tagasi, kui sobib saad väiksema tasu eest selle endale välja osta. Imelised mõtted ja ideed, kuidas maailmas vähendada ületootmist! stellasoomlais.com
Aga mis kõige veidram sellejuures, et sel koolitusel selguski, et mõned mu kolleegid arvasid, et kõik veganid on keskkonnasõbralikud. Aga kui vegan ei saa lubada endale nahast kvaliteetseid saapaid, mis peaksid vastu aastaid ja mis laguneks looduses täielikult. Ja kõiksugude taimseteproduktide valmistamine koormab maad sama moodi või veel hullemini kui lambakari. Siis ei saa öelda, et vegan on keskkonnasäästlik. Samuti põllumajandus nõuab metsade maha võtmist, mille vastu on jällegi keskkonnasõbrad, seega kui keegi on siiani tõmmanud neile kahele mõistele võrdusmärgi, siis mõelge uuesti.
Järjest enam ma julgen mainida oma kursaõdedele ja juhendajatele milliseid tooteid ma kasutan või millised need võiks olla. Et ma kasutan tahketšampooni ja mulle ei meeldi kui kõik juukseproduktid on lõhnastatud või eelistan kui tooteid pole katsetatud loomade peal. Ja nüüd on minust saanud sellepärast kursusel hüüdnimi "vegan". Kuigi see ei vasta tõele, sest tahkešampoon või pakendivabad tooted ei tee minust veel veganit. Aga minu üllatuseks elan ma oma päevas kahes erinevas maailmas. Koolis olen koos inimestega, kes ei ole võib-olla kuulnudki nullkulu elustiilist ja ammugi siis mõelnud, et võiks olla rohkem keskkonnasäästlikum, ning vähem osta plastikut või mis see tahkešampoon ongi üldse? Ja siis lähen tööle, kus kohtun disaineritega, kes mõtlevad igapäevaselt, kuidas maailmas vähem prügitoota ja samas leiva lauale saada.
Ma ju tegelikult teadsin, et nii see juhtub, aga elasin ikkagi mingis omas mullis, arvates, et kõik juba teavad, mis on nullkulu või et ühekordsed pakendid pole keskkonnasäästlikud. Ja see kuidas meie praegu elame on see kuidas me kujundame oma tuleviku maailma. Kui palju sa oled märganud oma igapäeva elus, kas inimesed teavad ja soovivad elada rohkem teadlikus tarbimismaailmas või neil on sellest ükskõik või hoopis pigistavad silma kinni kuigi teadvustavad endale seda probleemi?
 |
| Stella tutvustamas nahkade eripärasid. Pildi klõpsas Kirke Tatar. |
Aga mis või kes pani mind sellele teemale mõtlema ja andma ideed kirjutada sellest natuke pikemalt? Mul on võimalus olnud, tänu Eesti Disaini Majas töötades, külastada erinevaid disainereid ja stuudioid ning kuulda nende mõtteid, kuidas nemad on lahendanud need probleemid veganite ja keskkonnasõprade vahel. Nimelt külastasin Stella Soomlais nahastuudiot Telliskivis koos oma kolleegidega. Mul on heameel, et disainerid mõtlevad tulevikule ja ilma küsimata Stella vastas minu küsimata jäänud küsimustele. Ja mis selgus. Ükskõik kui vegan sa ka poleks, siis keskkonnasõber sa pole. kui sa ei osta kvaliteetseid nahast tooteid:
Esiteks - nii kaua kui maailmas elavad lihatoidulised on patt lasta raisku minna loomanahkadel, mis lihatööstuses üle jääb. Muuseas nahka töödeldakse kahte erinevat moodi - taimparkimine ja kroomparkimine. Ja kuigi taimparkimine kõlab loodussõbralikumalt, siis see kulutab kolm korda rohkem vett, on kolm korda kallim ja kulub kolm korda kiiremini kui kroompargitud nahk. Aga mõlemal juhul nahk laguneb loodusesse sattudes 100% ning kui muretsesin kroomi sattumist loodusesse, siis Stella rahustas kohe, et kroom on ju ka osa loodusest tegelikult.
Teiseks - kuigi on veganitele välja mõeldud taimne alternatiiv nahale, siis see pole keskkonnasõbralik. Sest see "nahk" mida Stella meile näitas oli tehtud ananassist, kuid see ei näinud välja nagu nahk. See nägi välja ja oli ka katsudes sünteetiline ning loomulikult oli sinna lisatud keemiat. Ning see material ei tundunud vastupidav ega ei näinud mingit moodi sümpaatiline välja.
 |
| Vegan "nahk" ehk siis see antud on ananassist "nahk". Pilt- Kirke Tatar |
Kolmandaks - olin ma positiivselt üllatunud, et Stella pakub võimalust väsinud toote puhul selle tagasi võtma, ning valmistab sellest uued väiksemad tooted ehk siis nahk on nii vastupidav, et kui sa seda just kuuma veega üle ei vala, siis peab see vastu sajandeid ning vajadusel saad toota uusi tooteid vanast tootest. Lisaks pakub Stella renditeenust oma toodetele. Kuna ta suuremad tooted on üpriski kallid, siis neid saab väiksema tasu eest paariks päevaks kuni paari nädalaks laenutada, et aru saada kas see toode sobib sulle või mitte. Kui ei sobi viid tagasi, kui sobib saad väiksema tasu eest selle endale välja osta. Imelised mõtted ja ideed, kuidas maailmas vähendada ületootmist! stellasoomlais.com
Aga mis kõige veidram sellejuures, et sel koolitusel selguski, et mõned mu kolleegid arvasid, et kõik veganid on keskkonnasõbralikud. Aga kui vegan ei saa lubada endale nahast kvaliteetseid saapaid, mis peaksid vastu aastaid ja mis laguneks looduses täielikult. Ja kõiksugude taimseteproduktide valmistamine koormab maad sama moodi või veel hullemini kui lambakari. Siis ei saa öelda, et vegan on keskkonnasäästlik. Samuti põllumajandus nõuab metsade maha võtmist, mille vastu on jällegi keskkonnasõbrad, seega kui keegi on siiani tõmmanud neile kahele mõistele võrdusmärgi, siis mõelge uuesti.
Järjest enam ma julgen mainida oma kursaõdedele ja juhendajatele milliseid tooteid ma kasutan või millised need võiks olla. Et ma kasutan tahketšampooni ja mulle ei meeldi kui kõik juukseproduktid on lõhnastatud või eelistan kui tooteid pole katsetatud loomade peal. Ja nüüd on minust saanud sellepärast kursusel hüüdnimi "vegan". Kuigi see ei vasta tõele, sest tahkešampoon või pakendivabad tooted ei tee minust veel veganit. Aga minu üllatuseks elan ma oma päevas kahes erinevas maailmas. Koolis olen koos inimestega, kes ei ole võib-olla kuulnudki nullkulu elustiilist ja ammugi siis mõelnud, et võiks olla rohkem keskkonnasäästlikum, ning vähem osta plastikut või mis see tahkešampoon ongi üldse? Ja siis lähen tööle, kus kohtun disaineritega, kes mõtlevad igapäevaselt, kuidas maailmas vähem prügitoota ja samas leiva lauale saada.
Ma ju tegelikult teadsin, et nii see juhtub, aga elasin ikkagi mingis omas mullis, arvates, et kõik juba teavad, mis on nullkulu või et ühekordsed pakendid pole keskkonnasäästlikud. Ja see kuidas meie praegu elame on see kuidas me kujundame oma tuleviku maailma. Kui palju sa oled märganud oma igapäeva elus, kas inimesed teavad ja soovivad elada rohkem teadlikus tarbimismaailmas või neil on sellest ükskõik või hoopis pigistavad silma kinni kuigi teadvustavad endale seda probleemi?
Kommentaarid
Postita kommentaar