Möödas on jälle üks kuu ja möödas on ka kogu mu lõputöö triangel. Ma olen juba mitu nädalat hoogu võtnud. Teemasid on üüratult palju ja nüüd ei tea kust otsast pihta hakata. Lõputöö on vist võtnud viimse mu kirjutamisisu. See oli ikka tohutu piin. Ilmad olid ilusad ja inimesi oli palju, kes juukseid tahtsid lõigata. Ja nii mu lõputöö aina lükkus ja lükkus edasi, kuniks polnud mul seda enam kusagile lükata. Ja see viiamne kuu aega oli ikka emotsionaalselt väga raske. Ma olin vastik. Ja õel. Võisin nutma puhkeda ühest ainsast kommentaarist. See ei pruukinud olla halb. Aga mul olid juba silmad märjad. See on jutt neile, kes ei näinud ise oma silmaga, et Grete nutab. Jah, ei naernud, nutsin, kuigi pooltundi hiljem võisin juba ka naerda... Emotsionaalne nagu ma olen. Aga ma polnud ammu nutnud ja see oli nii hea.
Nüüdseks on kaitsmised läbi. Kõik on tehtud! Nüüd on vaja veel järgmine neljapäev ilus olla ja oma lõputunnistus vastu võtta, mis tõestab, et olen mööblidisainer. Järjekordeslt ei usu ma seda. Mäletan, kui graafilist disaini veel õppisin ütlesin kõigile, et sellega ma tegelema ei hakka. Ja enne kooli lõppu veel oli mul graafilise disaini firma koos kahe kursaõega. Ja oi kui väga ma igatsesin need neli aastat, et ma saaks teha seda tööd selle inseneriaju vajava eriala asemel. Ma jõudsin selgusele. Minus on natuke disaineri-verd, natuke restauraatori-verd ja natuke kunstniku-verd. Mul on vaja, et midagi oleks juba olemas. Raske on luua midagi valgele lõuendile. See on nii tühi ja mitte mingil moel inspireeriv. Kui aga näidata mulle katkist väsinud uuenduskuuri vajavat mööblieset olen ma nõus kohe käed külge panema, veel parem kui saaks teha omaloomingut ja ei pea mõtlema sellele, et lõpptulemus peab olema kunagise välimusega sarnane.
Kuid mis juhtus aasta tagasi, kui tulin Austriast tagasi (ma olen juba unustanud, et ma Austrias käisin oma praegusel eluajal)? Ma tegin oma elus kaks otsust, mis on saatnud mind terve see aasta ja ainult positiivsel teel - püüan hakata elama minimalistlikumat elu (kas just kohe Zero Wasteriks, aga sinna poole püüdlema), ma olin alati sellist elu ihaldanud, et mul oleks võimalikult vähe asju, aga need oleksid väga olulised ja praktilised ja võib-olla ka ilusad... Teine otsus on veel suurem elumuutja olnud. Hakkasin inimestel juukseid lõikama. Vaikselt promosin ja kuulutasin, et lõikan kõigil, kes soovivad. Arvates, et keegi nagunii väga ei tule kaasa. Võib-olla ühe korra lasevad lõigata ja siis näevad, et pean enne ikka koolituse läbima, et üldse lasta mind inimeste juustele ligi. Ja kõik läks hoopis teisiti. Mul on aastaga tekkinud kindel klientuur ja neid aina tekib juured, kahju ainult, et Tartust ära kolin. Ma olen ülimalt tänulik, kõigile, kes minu poole on pöördnud. Nad kõik vist veel ei mõista, kui oluline see mulle on olnud ja kui palju nad mulle on motivatsiooni ning elurõõmu tagasi toonud. Ma leidsin läbi nende oma kire. Ja nii oli mul ka kindlam teha oma lõputööks pop-up juuksurimööbel.
Nagu ma juba korra mainisin, siis kolin kohe-kohe Tallinnasse. Sellega seoses on mul suur segadus. Ma olen elanud 8 aastat Tartus. Ma alustasin isesesivatelu juba 16. aastaselt (nii võrd kui võrd iseseisvat), vanematest lahus. Järksu pidi tegema asju, mida enne tegi emme või issi. Poes käima. Süüa tegema. Koristama. Iseend käsutama, kamandama ja kasvatama. Aga sellega harjus kiiresti. Nüüd juba lausa ei oskagi muud moodi. Tallinnasse kolides, aga taastan mingil määral oma vara maha jäetud pereelu. Ma ei tea kas teen õige otsuse kolida linna, mida veel paar aastat tagasi vihkasin. Ja ütlesin, et sinna ei koli ma eal. Ja nüüd on kõik hoopis vastupidi. Ma lausa ootan seda päeva kui ma väikse kohvrikesega Nõmmele kolin. Majja, mida ümbritseb männimets, aias jookseb suur kaukaasia lambakoer ja laual vanaema valmistatud soe söök. Oi kui palju ideid ja mõtteid on, mida kõike saab Tallinnas teha. Mitte, et seda Tartus ei saanud, aga Nõmme on midagi muud. Ma armastan männipuude lõhna ja Glehni parki ning Nõmme turgu.
Loen oma eelnevat lõiku ja ei suuda uskuda, et niivõrd ilusasti suudan kirjutada Tallinnast. Ma vajan tuulutust Tartust, kuigi jään igatsema siinset vabadust, väiksust ja sõpru. Ma olen püüdnud lahti mõtestada selle ootamatu meelemuutuse. Ja ma ei leia muud põhjendust, kui selleks on mu vanaisa. 2 aastat tagasi istusin ma temaga, tema Nõmmel asuvas majas, kollaste seintega köögis. Päike paistis soojalt helgesse kööki sisse ning õues akna all magas Reti, sest suure vana pirnipuu varjus on hea jahe lebada. See ei olnud esimest korda kui vanaisaga koos kahekesi köögis laua taga istusime ja vanaema tehtud suppi lürpisime ning maailmaasju arutasime. Rääkisime reisimisest ja tatoveerimisest (sel ajal ei sallinud me kumbki seda). Vanaisal kripeldas ka alati südamel üks raske küsimus - mis saab sellest suurest-suurest Nõmme krundist ja uhkest vanast majast siis, kui teda enam pole. Alati ta küsis: "Grete, sa jääd siis kindlasti Tartu, jah?" Ja mina vastasin talle kindlalt: "Jah, jään. Armastan Tartut!". Pool aastat hiljem vanaisa enam polnud. Temast jäi alles too sama pirnipuu all lebav koer Reti, keda nähes siiani meenub mulle vanaisa suur süda ning minu vanaema, kelle suppe ma siiani seal samas köögilaua taga lürbin. Aga mulle tundub, et nüüd, just nüüd on vanaisal lihtne tõmmata läbipaistvaid niite. Ja oma lapselapse meelt muuta. Sest pärast vanaisa lahkumist ma Tallinnasse kiindusingi. Kas pole mitte veider kokkusattumus? Või kaval saatus?
Nüüdseks on kaitsmised läbi. Kõik on tehtud! Nüüd on vaja veel järgmine neljapäev ilus olla ja oma lõputunnistus vastu võtta, mis tõestab, et olen mööblidisainer. Järjekordeslt ei usu ma seda. Mäletan, kui graafilist disaini veel õppisin ütlesin kõigile, et sellega ma tegelema ei hakka. Ja enne kooli lõppu veel oli mul graafilise disaini firma koos kahe kursaõega. Ja oi kui väga ma igatsesin need neli aastat, et ma saaks teha seda tööd selle inseneriaju vajava eriala asemel. Ma jõudsin selgusele. Minus on natuke disaineri-verd, natuke restauraatori-verd ja natuke kunstniku-verd. Mul on vaja, et midagi oleks juba olemas. Raske on luua midagi valgele lõuendile. See on nii tühi ja mitte mingil moel inspireeriv. Kui aga näidata mulle katkist väsinud uuenduskuuri vajavat mööblieset olen ma nõus kohe käed külge panema, veel parem kui saaks teha omaloomingut ja ei pea mõtlema sellele, et lõpptulemus peab olema kunagise välimusega sarnane.
Kuid mis juhtus aasta tagasi, kui tulin Austriast tagasi (ma olen juba unustanud, et ma Austrias käisin oma praegusel eluajal)? Ma tegin oma elus kaks otsust, mis on saatnud mind terve see aasta ja ainult positiivsel teel - püüan hakata elama minimalistlikumat elu (kas just kohe Zero Wasteriks, aga sinna poole püüdlema), ma olin alati sellist elu ihaldanud, et mul oleks võimalikult vähe asju, aga need oleksid väga olulised ja praktilised ja võib-olla ka ilusad... Teine otsus on veel suurem elumuutja olnud. Hakkasin inimestel juukseid lõikama. Vaikselt promosin ja kuulutasin, et lõikan kõigil, kes soovivad. Arvates, et keegi nagunii väga ei tule kaasa. Võib-olla ühe korra lasevad lõigata ja siis näevad, et pean enne ikka koolituse läbima, et üldse lasta mind inimeste juustele ligi. Ja kõik läks hoopis teisiti. Mul on aastaga tekkinud kindel klientuur ja neid aina tekib juured, kahju ainult, et Tartust ära kolin. Ma olen ülimalt tänulik, kõigile, kes minu poole on pöördnud. Nad kõik vist veel ei mõista, kui oluline see mulle on olnud ja kui palju nad mulle on motivatsiooni ning elurõõmu tagasi toonud. Ma leidsin läbi nende oma kire. Ja nii oli mul ka kindlam teha oma lõputööks pop-up juuksurimööbel.
 |
| Lõputöö kaitsmine. Modelliks Tuuli ja klõpsas Taavi Kivisilla. |
Nagu ma juba korra mainisin, siis kolin kohe-kohe Tallinnasse. Sellega seoses on mul suur segadus. Ma olen elanud 8 aastat Tartus. Ma alustasin isesesivatelu juba 16. aastaselt (nii võrd kui võrd iseseisvat), vanematest lahus. Järksu pidi tegema asju, mida enne tegi emme või issi. Poes käima. Süüa tegema. Koristama. Iseend käsutama, kamandama ja kasvatama. Aga sellega harjus kiiresti. Nüüd juba lausa ei oskagi muud moodi. Tallinnasse kolides, aga taastan mingil määral oma vara maha jäetud pereelu. Ma ei tea kas teen õige otsuse kolida linna, mida veel paar aastat tagasi vihkasin. Ja ütlesin, et sinna ei koli ma eal. Ja nüüd on kõik hoopis vastupidi. Ma lausa ootan seda päeva kui ma väikse kohvrikesega Nõmmele kolin. Majja, mida ümbritseb männimets, aias jookseb suur kaukaasia lambakoer ja laual vanaema valmistatud soe söök. Oi kui palju ideid ja mõtteid on, mida kõike saab Tallinnas teha. Mitte, et seda Tartus ei saanud, aga Nõmme on midagi muud. Ma armastan männipuude lõhna ja Glehni parki ning Nõmme turgu.
Loen oma eelnevat lõiku ja ei suuda uskuda, et niivõrd ilusasti suudan kirjutada Tallinnast. Ma vajan tuulutust Tartust, kuigi jään igatsema siinset vabadust, väiksust ja sõpru. Ma olen püüdnud lahti mõtestada selle ootamatu meelemuutuse. Ja ma ei leia muud põhjendust, kui selleks on mu vanaisa. 2 aastat tagasi istusin ma temaga, tema Nõmmel asuvas majas, kollaste seintega köögis. Päike paistis soojalt helgesse kööki sisse ning õues akna all magas Reti, sest suure vana pirnipuu varjus on hea jahe lebada. See ei olnud esimest korda kui vanaisaga koos kahekesi köögis laua taga istusime ja vanaema tehtud suppi lürpisime ning maailmaasju arutasime. Rääkisime reisimisest ja tatoveerimisest (sel ajal ei sallinud me kumbki seda). Vanaisal kripeldas ka alati südamel üks raske küsimus - mis saab sellest suurest-suurest Nõmme krundist ja uhkest vanast majast siis, kui teda enam pole. Alati ta küsis: "Grete, sa jääd siis kindlasti Tartu, jah?" Ja mina vastasin talle kindlalt: "Jah, jään. Armastan Tartut!". Pool aastat hiljem vanaisa enam polnud. Temast jäi alles too sama pirnipuu all lebav koer Reti, keda nähes siiani meenub mulle vanaisa suur süda ning minu vanaema, kelle suppe ma siiani seal samas köögilaua taga lürbin. Aga mulle tundub, et nüüd, just nüüd on vanaisal lihtne tõmmata läbipaistvaid niite. Ja oma lapselapse meelt muuta. Sest pärast vanaisa lahkumist ma Tallinnasse kiindusingi. Kas pole mitte veider kokkusattumus? Või kaval saatus?
 |
| Nõmme maja ja kaukaasia lambakoer Reti |
Kommentaarid
Postita kommentaar