Sõltuvustest loobumine

Mulle vaikselt hakkab tunduma, et ma lõpetan oma pooleteise aastase blogimise. Mitte, et mul teemasid ei oleks, millest kirjutada, aga ma ei jõua kuidagi nende teemadega arvuti taha. Teiseks minu suur EGO alguses suutis vastu pidada sellele, et ma ei oska kirjutada õigesti. Ilma kirjavigadeta. Lauseehitused on olnud mulle endalegi hiljem lugedes veidi arusaamatud. Ja noh liitsõnadest ei hakka ma rääkimagi. Juba Austria blogi ajal inimesed kirjutasid mulle, et mul on mõnus stiil, aga õigekirja ma ei oska. Mõni isegi tunnistas, et ta ei suuda sellepärast lugeda mu blogi ja pakkusid end keeletoimetajaks, millest ma üllatunult, aga viisakalt loobusin. Kolmandaks härib mind, et ma ei viitsi teha kvaliteetseid pilte ja neid üleslaadida, aga üpriski kiiresti otsustasin, et mu blogi ongi selline lihtsamakoelisem, mitte kõigile suunatud blogi. Lisaks mulle meeldib endast palju pilte teha, seega neid selfisid on pea igas minu blogipostituses. Ja nüüd ma ei teagi kas olen hakanud sellepärast põnnama, et neid nii palju on ja see on ka võib-olla üks mu suurim põhjus miks soovin lõpetada. Ma pole ise rahul oma blogiga.

Käisin paar nädalat tagasi blogiauhindade galal. Sellest siin pikemalt juttu ei tee, kes teab see teab, mis mulje see mulle jättis (vist tuleb mängu jälle mu ego - "ma ei taha olla selline nagu teised"), sest ka see üritus on suureks mõjutajaks minu blogimis lõpule. Pärast seda galat istusin paari blogijaga ühes telliskivi baaris ja arutasime just nähtut ja blogijate hingeeludest. Ja see oli viimane kord kui kuulsin, kuidas inimene kardab end avada avalikuse ees. Ja ei taha panna endast pilte blogisse. See pani mind mõtlema, et äkki ma ei peaks ka ennast nii palju jagama võõrastele inimstele. Sama kehtib ka mu juuksevärviga. Isa küsis mult hiljuti: "Kas sa tahad tähelepanu võita selle juuksevärviga?". Oh issand - EI! Ma pole kordagi mõelnud, et ma läbi juuste tahaks tähelepanu võita, kuigi juuksed on mulle väga olulised. Ma muudaks neid igapäev kui need vaid kasvaks kiiremini.

Aasta on möödas ja ma tunnen jälle seda sama tunnet, mis eelmine suvi. Tahaks peita end kivi alla. Mitte päriselus, vaid seal "teises" elus - sotsiaalmeedias. Ja blogi on nüüd ka osa sellest. Eelmine aasta tegin nii palju, et kustutasin kõik oma instagrami pildid ära, aga ei suutnud täielikult sellest kontost loobuda, sest minu sees on ikka mingi loom, kes vajab tähelepanu ja neid südameid. Ja aastaga on jälle instagramis 100 pilti kogunenud. Mida on vaja, et inimene suudaks sellisest sõltuvusest loobuda?

Me ju tegelikult ei vaja seda nutitelefoni. Hirmuga mõtlen, et mis saab kui mu praegune, eluesimene nutitelefon, mis on vastupidanud 4 aastat, üks hetk otsustab otsad anda ja enam mitte toimida. Eile just sõbranna ütles, et pidi endale uue ostma ja poes ei müüda enam väikseid nutitelefone. Kas see on märk mulle, et ma suundun ühel hetkel tagasi nuppudega telefoni juurde tagasi, sest tahvelarvuti suurust telefon ma endale ei soovi või löön käega ja ostan ikkagi endale selle, sest vannun alla oma sõltuvusele. Kuigi ma juba vaikselt püüan end sellest nutisõltuvusest võõrutada. Mu telefonis saab internet juba viimane poolaastat iga kuu keset kuud otsa. Mõne jaoks see tundub uskumatu, et kuidas see võimalik üldse on, et nett saab otsa??? Aga ma kiusu pärast ei lase ka oma neti mahtu telefonis suurendada. Pigem elan teadmisega, et saan telefonis surfata ainult tasuta wifi väljas. Mingil määral on see jube stressi rohke, sest tihti just kuu lõpus on vaja kohtuda võõraste inimesega, kellega on vaja kohtumisi kokkuleppida läbi messengeri. Mis jälle näitab, et me julge enam inimestega telefoniteel rääkida, aga see on ju tegelikult palju mugavam, kui toksida täht-tähe haaval lauseid ritta keset tänavat, kus päike paistab ja ekraanil toimuvat ei näe. Ja siis hakkad sa veel pinksamisi ootama, mida teine sulle vastab. Tüütu! Aga näed, helistada ka ei tihka. Noh ei julge.

Kuna mul on veel ikkagi mõned teemad südamel kripeldamas, siis ma rahustan neid, kes juba arvavad, et see on mu viimane postitus siin. Ei, ma veel ei lähe. Ma pean enne kirjutama kõik südamelt ära. Ehk siis avama end lõpuni välja. Ning siis poen äkki (VÕIB-OLLA) peitu.

Ja veel. Unustasin kirjutada sellest, kuidas saada tähelepanu ilma, et peaks oma juukseid erkroosaks värvima. Kas tahate teada? Kuidas meeldida paljudele inimestele? Ma olen olnud isiklikult selle küsimuse katsejänes, et välja selgitada vastus. Enne veel kui ütlen, hoiatan teid, see võib alguses tunduda lõbus ja vajalik ja tore. Uskuge ma tean millest ma räägin. Ma olen ka sellest siiani sõltuvuses. Ma pean siiani meeldima kõigile, kuigi see on ammu muutunud tüütuks. Ja olen vaikselt püüdnud endale mõista anda, et tegelikult ma ei pea kõigile meeldima. Lausa ei tohi! See on väga väsitav! Isegi ohtlik. Vastus on siin: Kui sa usud ja armastad iseend ning sa jagad seda armastust oma kõrvalseisvatele inimstele. Naeratad ning jagad neile ilusaid sõnu, mis tulevad sinu südamest, siis meeldid sa ka neile. Minu puhul töötab kaasa ka vabameelsus ning lakkamatu naer.

PS! Olen vastumürgi otsinguil - paar killukest on maast üles juba korjatud - konkreetsus ja ülbus, kui keegi need mulle selgeks ka õpetaks oleks bueno.

Hoolimata viimasest kahest emotsionaalselt raskest aastast Pallases ei loobunud ma naerust ega ka õpingutest. Ma olen tegelikult uhke, et kooli nimi on jälle Pallas ja mu lõputunnistusel on just see nimi kirjas.