Oioioi. Teate ka, et mu pea kubiseb teemadest ja neid tuleb iga päev aina juurde. Lausa juba nõutakse mul kirjutada asjadest, millest ma ise kohe ei jookseks kirjutama. Enne kui alustan tänast teemat, mida olen hoidnud vaikimisi endas, aga mida olen arutanud juba oma lähedaste ja instagrami jälgijatega. Teema oli tuline juba mitu kuud tagasi, aga sel ajal olin ma oma lõputööga väga ametis, mis pärast lükkasin seda teemat koguaeg edasi. Aga kuna see puudutas mind, siis pean sellest kirjutama.
Enne seda tuletan teile meelde, et see kuu on käimas plastikuta juuli väljakutse. Soovitan teil kõigil sellest osavõtta. See ei pea olema laitmatu plastikuta juuli. Piisab kui loobute näiteks ühekordsetest nõudest või kilekottidest. Uskuge, sellest juba esialgu piisab. Kes mind Instagramis jälgivadnäevad, et ma püüan iga päev midagi uut ette võtta ja teemad ei ole alati seotud plastikuga vaid üleüldiselt keskkonnaga meie ümber. Kuid neist teemadest juba järgmistest postitustes.
Ka tänase postituse teema pole plastiku ega nullkuluga seotud. Kuid mis on minu elustiilis väga oluline teema. Ma armastan inimesi ja tahan uskuda headusesse. Või vähemalt, et headus võidab alati. Kuigi keegi ei oska defineerida mis on hea ja mis halb. Või mis tõde ja mis vale. Me kõik elame oma tõekspidamistega järgi ja arvame tihti, et need kes meie moodi ei mõtle on rumalad ja õelad. Ma püüan pigem mõista mõlemaid pooli, aga võib juhtuda, et vahest ma unustan end ja lasen üldisel voolul kaasa viia (loe: lähen närvi ja hakkan oma tõekspidamisi peale suruma). Ehk siis lugu sellest kuidas minust sai üheks õhtuks netikommentaator.
Üldjuhul püüan igasugust kommenteerimist vältida, isegi kui teema on intrigeeriv ja mingil moel puudutab mind. On olnud hetki, kus hakkan kirjutama, peatan end ja küsin endilt, kas tahan olla üks neist tulistest mõttetutest kommenteerijatest, kes lahmivad ja sõimavad teineteist ning üritavad oma tõekspidamisi teistele peale suruda. Peaaegu alati panen kommentaariumi kinni ja liigun oma eluga edasi. Väike seletus: ma ei käi kommetaariumites kommentaare lugemas, vaid räägin ainult facebooki postituste all olevatest kommentaaridest. NB! Ma ei loe üldse uudiseid. Ammugi siis nende kommentaare.
Aga üks õhtu jäi mulle silma üks postitus, jutt käis ületreenitud kehadest ja mehelikest naistest ning vastupidi. Kommnetaarimuis oli juttu sellest kuidas mehelikel naistel pole võimalik lapsi saada, millest mina ei osanud midagi kirjutada, aga kuidagi viis see teema kõik geideni. Ja mitte lihtsalt geideni vaid konkreetselt ühe kindla gei pere juurde, kellest just oli Pealtnägijas ka lugu. See lugu, mida ma vaatasin suure heldimusega ja mul peaaegu tuli pisar silma. Need mehed tundusid (tundusid, sest ma ei tunne neid isiklikult) õnnelikud ja rõõmsad oma kahe vastsündinud laste üle. Lapsed oli rõõsad ja roosad ja naeratasid. Ilus lugu! Loomulikult teadsin, et kõigile eestlastele pole selline asi loomulik ega ka vastuvõetav. Üks asi, et geid, teine asi, et need lapsed on soetatud läbi surrogaatema kaudu Ameerikast, sest Eestis pole see lubatud.
Oh issand tule appi! Vaesed inimesed, kellel oma elu pole ja peavad muretsema koguaeg teiste inimeste pärast. Põhiteemaks on loomulikult see, et lapsed kannatavad. Juba siis kui sünnivad on nad katki, sest ei saa olla oma päris emaga, kelle kõhus nad olid. Kogu see vaimneside ja kõik muu sinna juurde. Jah, ma usun sellesse, aga on nii palju aga-sid. Toon välja täpse lause, mis kommentaariumis oli, pärast seda kui ütlesin, et "nii kaua on kõik hästi, kui kõik osapooled on rahul", sellele järgnes küsimus: "Aga kes küsis neilt lastelt?" Ja siis mulle tekkis lühis. Hmm. Ma ei mäleta, et mu ema ja isa oleks mult küsinud, et "Ou Grete! Tahad siia ilma sündida? Aa tahad vahva! Siis teeme ära!" Kuhu ma tahan jõuda sellega. On nii palju peresid, kus mõlemad vanemad on alkohoolikud ja neil on lapsed. Mitte keegi selels kommetaariumis ei maininud, seda milliseid psüühilisi traumasid sellised "traditsioonilsed" pered oma lastele tekitavad. "Ei mis asja, kõik on hästi. Seal peres oma ema ja isa ja lapsed" On ikka kõik hästi? Ja nendelt lastelt ei küsitud ka, et kas nad tahavad sellist elu kogema tulla. Ehk siis, me hinged vajame kogemusi ja neid ei saa küsida meie, kes elame hetkel maiseselus. Hinged on vabad ja ise otsustavad seda. Kui need kaks geiperes olevat last ei oleks soovinud endale sellist kogemust, siis neid oleks praegu siin. (see jutt kiskus väga vaimsele tasandile just sellepärast, et mõlemad keskeas mehed kellega ma seal kommntaariumis vaidlema hakkasin olid ise ülivaimsed mehed, kes muidugi pooldasid traditsioonilsi pere norme - kes teab, mis need on, siis just need need normid ongi...)
Kuidas ma kommenteerimise lõpetasin? Vot see on kõige naljakam ja kuna see on avalik postitus, siis arvan, et ei ole kuritegu kui jagan seda kommentaari, mis oli mulle suunatud, pärast mida ma ärkasin ülesse ja sain aru kuhu supi sisse ma end oli keetnud. Sain aru, et olin puruehtne netikommentaator, kes vaidles ja surus peale oma tõekspidamisi endast vanemale generatsioonist Eesti meestele (ma meelega rõhutan seda et nad olid keskealised mehed Eestist, sest suurem osa neist nii ka mõtleb k.a mu isa).
Toon välja mõned märkimisväärsemad kohad selles kommentaariumis:
1. Ta kirjutab, et igasugune arvamus on mitteteadmine. - Jah arvamus on igal inimesel. Ka temal.
2. Tema ARVAB, et ta teab, et traditsiooniline pere on see, kus väärtustatakse pere põhiväärtusi, mis on puhtad ja ürgsed. (me keegi ei tea, kas kunagi mõnes koopas elas ka pere kus oli kaks meest või kaks naist... Sest neid peeti väärakateks ja tapeti ära? Mine vaata mõnda antiikvaasi, kus on kujutatud kahte meest seksimas. Tasub kunstiajalugu õppida.)
3. Kuidas geipered meid ohustavad ja kurvaks muudavad?
4. ... kas ta nimetas mind lolliks?
Mu vanem vend naeris selle peale ja palus, et ma ei kommenteeriks rohkem aga laigiks seda kommentaaris naeru ikooniga. Nii tegingi ning lahkusin sellest kommentariumist, aga kuna ma ärritusin ja soovisin teada, kas ma olen loll või noh kas minu suguseid lolle on veel siis kolisin selle teemaga instagrami. Mis selgus? Jah, minusuguseid lolle on veel. Ja mida tasub ära märkida. Kõik, kes mulle kirjutasid olid naised, v.a. üks noormees, kes kritiseeris surrogaatemadust, kuid see on pikem jutt. Aga miks mehed kardavad seda teemat rohkem kui naised? Kuidas need inimesed teid - heteromehi - ohustavad? Palun vastake?
Ma ei kirjuta seda postitust vihaga nende meeste vastu, kes austavad "ürgseid pere traditsioone", kuid olen aus ja ütlen, et seda postitust kirjutades, tekkis siiski minu sees äng ja mõistmatus ja mis parata, ka natukese viha. Siiski minu naiivsem pool loodab, et me suudame armastada üksteist just sellistena nagu me oleme. Ja kui armastada ei suuda, siis tolereerida ja kui mitte tolereerida, siis sallida.
PS1! Traditsioonilise pere pooldajast kommentaator ei olnud Varro Vooglaid, kuigi jutt on sarnane. (Vabandust, aga pidin ära mainima.)
PS2! Ma muutsin oma blogi nime, sest inimesed ei jätnud meelde mitu ise mul aadressil on. Seega tänasest on blogi nimi "3X ise" / kolmkordaise.blogspot.com ;)
Enne seda tuletan teile meelde, et see kuu on käimas plastikuta juuli väljakutse. Soovitan teil kõigil sellest osavõtta. See ei pea olema laitmatu plastikuta juuli. Piisab kui loobute näiteks ühekordsetest nõudest või kilekottidest. Uskuge, sellest juba esialgu piisab. Kes mind Instagramis jälgivadnäevad, et ma püüan iga päev midagi uut ette võtta ja teemad ei ole alati seotud plastikuga vaid üleüldiselt keskkonnaga meie ümber. Kuid neist teemadest juba järgmistest postitustes.
Ka tänase postituse teema pole plastiku ega nullkuluga seotud. Kuid mis on minu elustiilis väga oluline teema. Ma armastan inimesi ja tahan uskuda headusesse. Või vähemalt, et headus võidab alati. Kuigi keegi ei oska defineerida mis on hea ja mis halb. Või mis tõde ja mis vale. Me kõik elame oma tõekspidamistega järgi ja arvame tihti, et need kes meie moodi ei mõtle on rumalad ja õelad. Ma püüan pigem mõista mõlemaid pooli, aga võib juhtuda, et vahest ma unustan end ja lasen üldisel voolul kaasa viia (loe: lähen närvi ja hakkan oma tõekspidamisi peale suruma). Ehk siis lugu sellest kuidas minust sai üheks õhtuks netikommentaator.
Üldjuhul püüan igasugust kommenteerimist vältida, isegi kui teema on intrigeeriv ja mingil moel puudutab mind. On olnud hetki, kus hakkan kirjutama, peatan end ja küsin endilt, kas tahan olla üks neist tulistest mõttetutest kommenteerijatest, kes lahmivad ja sõimavad teineteist ning üritavad oma tõekspidamisi teistele peale suruda. Peaaegu alati panen kommentaariumi kinni ja liigun oma eluga edasi. Väike seletus: ma ei käi kommetaariumites kommentaare lugemas, vaid räägin ainult facebooki postituste all olevatest kommentaaridest. NB! Ma ei loe üldse uudiseid. Ammugi siis nende kommentaare.
Aga üks õhtu jäi mulle silma üks postitus, jutt käis ületreenitud kehadest ja mehelikest naistest ning vastupidi. Kommnetaarimuis oli juttu sellest kuidas mehelikel naistel pole võimalik lapsi saada, millest mina ei osanud midagi kirjutada, aga kuidagi viis see teema kõik geideni. Ja mitte lihtsalt geideni vaid konkreetselt ühe kindla gei pere juurde, kellest just oli Pealtnägijas ka lugu. See lugu, mida ma vaatasin suure heldimusega ja mul peaaegu tuli pisar silma. Need mehed tundusid (tundusid, sest ma ei tunne neid isiklikult) õnnelikud ja rõõmsad oma kahe vastsündinud laste üle. Lapsed oli rõõsad ja roosad ja naeratasid. Ilus lugu! Loomulikult teadsin, et kõigile eestlastele pole selline asi loomulik ega ka vastuvõetav. Üks asi, et geid, teine asi, et need lapsed on soetatud läbi surrogaatema kaudu Ameerikast, sest Eestis pole see lubatud.
Oh issand tule appi! Vaesed inimesed, kellel oma elu pole ja peavad muretsema koguaeg teiste inimeste pärast. Põhiteemaks on loomulikult see, et lapsed kannatavad. Juba siis kui sünnivad on nad katki, sest ei saa olla oma päris emaga, kelle kõhus nad olid. Kogu see vaimneside ja kõik muu sinna juurde. Jah, ma usun sellesse, aga on nii palju aga-sid. Toon välja täpse lause, mis kommentaariumis oli, pärast seda kui ütlesin, et "nii kaua on kõik hästi, kui kõik osapooled on rahul", sellele järgnes küsimus: "Aga kes küsis neilt lastelt?" Ja siis mulle tekkis lühis. Hmm. Ma ei mäleta, et mu ema ja isa oleks mult küsinud, et "Ou Grete! Tahad siia ilma sündida? Aa tahad vahva! Siis teeme ära!" Kuhu ma tahan jõuda sellega. On nii palju peresid, kus mõlemad vanemad on alkohoolikud ja neil on lapsed. Mitte keegi selels kommetaariumis ei maininud, seda milliseid psüühilisi traumasid sellised "traditsioonilsed" pered oma lastele tekitavad. "Ei mis asja, kõik on hästi. Seal peres oma ema ja isa ja lapsed" On ikka kõik hästi? Ja nendelt lastelt ei küsitud ka, et kas nad tahavad sellist elu kogema tulla. Ehk siis, me hinged vajame kogemusi ja neid ei saa küsida meie, kes elame hetkel maiseselus. Hinged on vabad ja ise otsustavad seda. Kui need kaks geiperes olevat last ei oleks soovinud endale sellist kogemust, siis neid oleks praegu siin. (see jutt kiskus väga vaimsele tasandile just sellepärast, et mõlemad keskeas mehed kellega ma seal kommntaariumis vaidlema hakkasin olid ise ülivaimsed mehed, kes muidugi pooldasid traditsioonilsi pere norme - kes teab, mis need on, siis just need need normid ongi...)
Kuidas ma kommenteerimise lõpetasin? Vot see on kõige naljakam ja kuna see on avalik postitus, siis arvan, et ei ole kuritegu kui jagan seda kommentaari, mis oli mulle suunatud, pärast mida ma ärkasin ülesse ja sain aru kuhu supi sisse ma end oli keetnud. Sain aru, et olin puruehtne netikommentaator, kes vaidles ja surus peale oma tõekspidamisi endast vanemale generatsioonist Eesti meestele (ma meelega rõhutan seda et nad olid keskealised mehed Eestist, sest suurem osa neist nii ka mõtleb k.a mu isa).
Ok, pead oma arvamust siis arvesta vähemalt sellega, et igasugune arvamus on mitteteadmine. Kui sul on julgust katsetada ja vaadata mööda statistikast, mis väga üheselt näitab psüühiliste probleemide esinemist just nende laste seas, kelle pere erineb selle poolest, et nende peredes ei väärtustata pere põhiväärtustena neid kõige puhtamaid ja ürgsemaid pereväärtusi vaid leiutatakse igatsorti alternatiive ja usutakse mida teised arvavad siis see õigus sul muidugi jääb. Aga palun hoia see arvamus siis ka enda teada sest ega see maailma turvalisemaks ja õnnelikumaks kuidagi ei tee, kui minnakse vaimuseadustega pahuksisse ja lolle leidub, kes ka sinu arvamust mingisuguse tõe pähe võtavad.
Toon välja mõned märkimisväärsemad kohad selles kommentaariumis:
1. Ta kirjutab, et igasugune arvamus on mitteteadmine. - Jah arvamus on igal inimesel. Ka temal.
2. Tema ARVAB, et ta teab, et traditsiooniline pere on see, kus väärtustatakse pere põhiväärtusi, mis on puhtad ja ürgsed. (me keegi ei tea, kas kunagi mõnes koopas elas ka pere kus oli kaks meest või kaks naist... Sest neid peeti väärakateks ja tapeti ära? Mine vaata mõnda antiikvaasi, kus on kujutatud kahte meest seksimas. Tasub kunstiajalugu õppida.)
3. Kuidas geipered meid ohustavad ja kurvaks muudavad?
4. ... kas ta nimetas mind lolliks?
Mu vanem vend naeris selle peale ja palus, et ma ei kommenteeriks rohkem aga laigiks seda kommentaaris naeru ikooniga. Nii tegingi ning lahkusin sellest kommentariumist, aga kuna ma ärritusin ja soovisin teada, kas ma olen loll või noh kas minu suguseid lolle on veel siis kolisin selle teemaga instagrami. Mis selgus? Jah, minusuguseid lolle on veel. Ja mida tasub ära märkida. Kõik, kes mulle kirjutasid olid naised, v.a. üks noormees, kes kritiseeris surrogaatemadust, kuid see on pikem jutt. Aga miks mehed kardavad seda teemat rohkem kui naised? Kuidas need inimesed teid - heteromehi - ohustavad? Palun vastake?
 |
| https://nenarazmara.files.wordpress.com/2016/02/vase_b.jpg |
Ma ei kirjuta seda postitust vihaga nende meeste vastu, kes austavad "ürgseid pere traditsioone", kuid olen aus ja ütlen, et seda postitust kirjutades, tekkis siiski minu sees äng ja mõistmatus ja mis parata, ka natukese viha. Siiski minu naiivsem pool loodab, et me suudame armastada üksteist just sellistena nagu me oleme. Ja kui armastada ei suuda, siis tolereerida ja kui mitte tolereerida, siis sallida.
PS1! Traditsioonilise pere pooldajast kommentaator ei olnud Varro Vooglaid, kuigi jutt on sarnane. (Vabandust, aga pidin ära mainima.)
PS2! Ma muutsin oma blogi nime, sest inimesed ei jätnud meelde mitu ise mul aadressil on. Seega tänasest on blogi nimi "3X ise" / kolmkordaise.blogspot.com ;)
Kommentaarid
Postita kommentaar