Riia sünnipäevareis

Riia toomkiriku torn ja minu imeline kritseldus

Nonii, mis ma nüüd saingi? 24? Mäletan, et number 22 tuli mulle raskelt. Pärast seda olen ma tuim. Naljakas eks. Isegi 24 pole mingi vanus, aga mina juba tunnen, et minu hinge vanus ei võrdu minu füüsilise vanusega.  Juba tahan eirata oma sünnipäevasid. Kui eelmine aasta pidasin sünnipäevapeo oma maakodus, siis sain aru, et pidude korraldamine enda auks pole minu teema. Kuigi ma tean, saladuskatteall, keda ma tahan ühele oma sünnipäevapeole kunagi räppima kutsuda. Aga seda ma ei ütle. Veel. Mulle meeldivad külalised, aga kui ma olen nad ise kutsunud, siis tunnen vastutust külaliste lõbustamise ja heaolu pärast, mis tähendab, et ma olen rahutu ja ei suuda ise pidu nautida. Aga seda ma ju oma sünnipäeval just teha tahan. Nautida oma päeva!

See aasta ma otsustasin, et ei tee pidu ja ei kutsu külalisi, vaid põgenen oma tähtsal päeval Eestist, võttes kaasa ühe oma sõbra ning lihtsalt külastan Riiat. Sõitsin Tartusse juba paar päeva enne ja otsustasin tähistada sünnipäeva ka Tartus. Öeldes paarile sõbrale, et olen Tartus ja kui tahavad kokku saada, siis tulgu sinna või sinna baari. Ja kuna ma otseselt ei korraldanud pidu endale, siis sain terve õhtu olla vaba ja nautida õhtut just nii nagu ma ise tahan. Lisaks ühines õhtuga veel üks tuttav ilma kutsumata, ning see mulle meeldiski. Kutsutud ja kutsumata külalised, kes oli vabatahtlikult koos minuga. Ei mingeid kingitusi ega lilli. Vaid minu poolt pakutud snäkid ja joogid. Superlux!

Riia reis algas hommikul kell 6. Jalutuskäiguga bussijaama. Siis 4 tundi bussisõitu Tartust Riiga. Ja kui sõitsime Valgast Valka, olin ma lapsikult vaimustunud sellest kuidas Valga on pooleks lõigatud, sest ma polnud seda varem mõistnud. Et linn on kahekeelne ja üks osa Eestis ja teine Lätis, oli tõesti minu jaoks üllatus. Aga mu kallis sõber ütles mu vaimustuse peale ainult: "Vahest sa oled armsalt naiivne!" Jah, ma vahest elavdungi väikestest asjadest ja kuna see oli mulle tähtis päev, siis ma võtsin kõigest kõike, terve reisi vältes saatis mind veider rahu ja rõõm.

Läbi Karlova bussijaama poole. Kell oli 6. 

Mul oli koostatud plaan Maryliisi soovituste põhjal (kunstinäitused jäid välja, sest esmaspäeviti on need suletud...). Joonistasin Riia kaardi, kuhu märkisin ära kõik need asukohad kuhu võiks minna. Selline traditsioon sündis mul Austrias elades, kui reisisin ka erinevatesse linnadesse. Sest mul ei olnud alati võimalik kasutada google mapsi ja samas see aitas mul paremini orienteeruda võõras linnas ning tajuda linna suurust ja üldplaani.

Lihtsustatud Riia kaart

Matk algas siit. Pildi klõpsas Eva.

Ilmateade lubas terveks päevaks vihma. Me olime ette valmistunud ja veidi soojemad riided selga pannud. Terve bussisõit oli möödunud koos vihmasajuga. Riiga jõudes oli ikka veel sombune, kuid ei sadanud. Kulgesime sõbraga läbi Riia turu vanalinna poole. Esimesena oli plaan minna Kaido Ole kunstinäitusele, Kunstimaja juurde jõudes, aga selgus, et esmaspäeviti on see suletud, millest oli kahju, sest maja tundus põnev. Aga kui kunsti näha ei saa, siis pole muud teha kui... süüa. Kuigi kumbki meist sõbraga pole vegan, aga Maryliis oli meile ainult vegansöögikohti soovitanud, siis meid see ei kurvastanud, vaid pigem oli põnev teada, mida vegansöögikoht meile suudab pakkuda. Sest kumbki meist ei ole ka hullud lihasööjad. Sammusime Terapija poole. Etteruttavalt ütlen, et me ei kasutanud ühtegi ühistransporti, vaid kasutasime oma kahte jalga edasi liikumiseks. Terapijasse sisse astudes koperdasime kohe ukse ees kahe eestlase otsa, üks neist oli meile tuttav tartlane. Nende abiga suutsime ka meie endale head päevapraed tellida. Head toitu süües hakkas aknast ka päiksekiired sisse paistma. Päike hakkas paistma! Ja mu sisetunne ei petnud mind! Eelnev päev ilmateadet vaadates juba teadsin, et see pole tõsi. Mu sünnipäevad on ALATI alanud vihmaga, aga hiljem on päikseline ja kuum ilm. Ja tundsin ka seekord, et see ei erine teistest mu sünnipäevadest.

Terapija

Jalutasime jälle linnas ringi. Nägime kummalisi inimesi, kuid nad olid õnnelikud ja see andis veel rohkem mulle rahu ja kindlust, et inimene peab olema ISE, mitte keegi teine. Kui ta tunneb, et ta tahab tänaval edasi liikuda tantsides ja lauldes, siis tal on see õigus ja see pole imelik. Kui ta tahab jagada oma usku ja mulle piibli kõhtu lükata, siis ta teeb seda. Sest tal on see õigus. Järgmine peatus oli minu peamine põhjus Riiga minekuks - pakendivaba pood Burka. (Minu suureks kurvastuseks avastasin kaks päeva hiljem ühe Maryliisi blogipostituse, kus ta tutvustab KÕIKI Riia pakendivaba poode. Appi ma ei teadnudki, et neid kolm on, kuigi olin seda postitust kunagi lugenud. Nullkulu.ee). Aga mulle meeldis seal poes olla. Seal küll ei olnud midagi muud, sest see nägi välja täpselt selline nagu Maryliis oli selle ülespildistanud ja oma blogis jaganud. Tema pildid iseloomustasid hästi selle poe fiilingut. Aga siin mõned minu klõpsud.

Burka

Isegi makarone saab siit!

Mind inspireerib see nii palju, et ma olen valmis aitama ja olema toeks, kui keegi vaid alustaks Tallinnas ja/või Tartus ka pakendivaba poe loomist. Ma saan olla abiks nii graafilise disaini, mööblidisaini ja sisekujundusega, sotsiaalmeedias jagamisega ning kasvõi raamatupidamisega. Lihtsalt oleks vaja kedagi, kes ütleks "Teeme ära!" Kes ühineb minuga?

Väga HOT pilt. Eva tegi pilti.

Poes shopatud. Tahaks kooki. Maryliisi soovitatud vegankohvik Bhajan oli suletud. Suundusime kõrval olevasse kohvikusse. Higised. Jube palav. Jalad valusad. Ja ma pean oma telefoniakut laadima, sest võtsin sel samal päeval üle Eesti blogijate instagramilehe ja see oli nii halb mõte, sest ma ei saanud tegelikult sellepärast korralikult oma reisi nautida, aga ma püüdsin seda vältida nagu mu reisikaaslanegi seda, et ma koguaeg telefon näppus ringi kõndisin. Ai, kuidas mulle endale ei meeldi siuksed inimesed ja siis kui ma ise selline olen, siis tunnen kuidas ma peaks kohe kõik oma sotsiaalmeedia kontod kustutama ja asendama oma telefoni nuppudega telefoni vastu ning lõpetama ka blogimise. Nii igaksjuhuks.

Me ei sõitnud sellega, aga Eva poseeris sellega.
Väga veider nähtus ka Tallinnas. Tõukekad lihtsalt vedelevad keset tänavat. 

Iga nurga peal oli koertele pandud veekopsikud.

Ja õhtu oligi juba käes. Väike jalutuskäik vanalinnas. Poeskäik. Suveniiriks mustsõstra riia palsam. Ja juba olemegi bussis. Ja vaatame filmi, mis keerab kogu meie rahuliku sujuva päeva peapeale. Aga ma ei hakka teie elu ära rikkuma ja jätan filmi sisu enda teada. Hahahaha.

***

Haapsalus on mulle üks võõras Martin ühe pingi pühendanud.

Järgmisel päeval oli juba reis Haapsalu. Ma ei teadnud, et Tartust Haapsalu on peaaegu võimatu liikuda. Noh täpselt sama võimatu kui Tartust Vändrasse. Aga tänu issile ma ikkagi Haapsalu jõudsin ja ma olin sama rahulik ja õnnelik nagu eelmine päev Riias. Kogu perega jalutada promenaadil ja vaadata lasteetendust ning öelda vennale, et Ilon Wikland oli eestlane ja issile selgeks teha, et Ilon Wikland ei olnud kirjanik vaid illustraator. Ja olla kõige matslikum pere Eestis ehk siis kõva häälega naerda teatris ja kommenteerida lavastaja kõrval istudes tema lavastust. Ärge kartke lastelavastusi vaatamas käia kui olete täiskasvanud. Ma olen aus. Ma eelistaks enne lastelavastusi Nukuteatris kui täiskasvanute lavastusi Vanemuises. Andke andeks, ma luban, et olen mõnda head Vanemuise lavastust ka näinud, aga ei mäleta, et ma oleks kunagi üheski lastelavastuses pettunud olnud... Ma ei saa kahjuks teile seda Haapsalu etendust ka soovitada, sest see sai läbi, aga aitäh Eva Kalbus imelõbusa etenduse eest ja kogu Rasmus, Pontus ja Lontu näitetrupile!

Venna sõbrad on ka minu sõbrad... ma loodan. Üks osa Eva teatritrupist KOKK rabamatkal. 
Pildi tegi Eva.

Ja ma sain oma kingi ka emmelt kätte Haapsalus! Bea Johnsoni raamatu "Jäätmeteta kodu. Kuidas elada prügivabalt?", veel ühe riidest koti ja kaks KUMU piletit Tommy Cashi ja Rick Owensi moenäitusele. Aitäh emme! Ja issi kinkis nüüd (pärast mu suurt draamatsemist, et aiakäärid on koguaeg kadunud) mulle aiakäärid, mis on ainult minu omad. (PS! Mu lemmik aiatöö on lilli ja põõsaid lõigata :D ) Aitäh issi!

Raamat on köidetud vanade raamatukaante vahele Paberi- ja Trükimuuseumis Tartus.