Otse põhisisu juurde

Festivalide võlud ja valud


Kai lava, kuhu pean järgmine aasta tagasi minema, sest jälle ei saanud ma osavõtta silent-discost. 
Valgusinstallatsiooni lõi sellele lavale Regina Mareta Soonsein. Pildi tegi Holden Laine. 

Vahest on vaja kirjutada ainult sellepärast, et kiita ja samas loota, et nii saab ka motiveerida teisi märkama, et see pole raske kui võtad endale eesmärgiks olla keskkonnasõbralik muusikafestival ja samas nautida täiega nelja päevast pidu, kus iga öö toimub vähemalt viiel erineval laval erineva muusika ja mitmekümne DJ-ga pidu. Peale õhtuste pidude pakkus festival päeval väga palju erinevaid meelelahutusi, alates joogast lõpetades SUPi laenutuseni. Seal hulgas esines bände, stand-up comedy tüüpe, juuksureid, tatoveerijaid, saunatajad, drink&draw, perfomanceid, kunstinäitusi.  Kui keegi veel aru ei saanud, siis jutt käib muusikafestivalist I Land Sound, kus mul oli au olla üks paljudest pankuritädidest, et vahetada eurod ööde vastu (ÖÖ oli selle festivali valuuta).

Töö oli lihtne ja lõbus ning ei seganud ka festivali nautimast. Aga millest ma tegelikult tahan rääkida on see kuidas see festival erineb teistest festivalidest Eestis. Nagu nad ise juba hellitavalt kutsuvad seda ka I Land Green festivaliks. Nagu nimi juba ütleb, siis nimelt on see festival nii roheline kui võimalik, loetlen ette mõned punktid, mis teevad selle festivali roheliseks:

  • Kasutati päris nõusid.
    700 nõudekomplektiga toetas MTÜ Uuskasutuskeskus. Nõusid pesid festivali vabatahtlikud ja nõud said pandituna. Taldrik - 3ööd (3 eurot), kahvel/nuga/lusikas - 1öö. Nõude pesuks kasutati loodussöbralikku pesuvahendit, mida valmistab Mulieres. Päris toidunõudega hoidis festival neljapäevase festivali jooksul jäätmetekkena ära umbes 66 000 ühekordselt kasutatavat taldrikute ja nugade-kahvlite komplekti.

    Martin Ahven
  • Tasuta vesi. Selle tarbeks andis Kaitseliit neile laenuks 10 suurt veekonteinerit, mis pandi telklasse ja festivali alasse, et külalised saaksid oma korduskasutatavaid joogitopse täita. See initsiatiiv hoiab ära kümnete tuhandete ühekordsete plastikpudelite kasutamise ja transportimisest tekkinud süsiniku jalajälje.
  • Topsiring.
    Seda süsteemi on festival kasutanud juba esimesest festivalist alates. Tegemist on pandi eest lunastatavate jooginõudega, mille eest saab külastaja pärast tagastamist oma raha tagasi. Mul läks juba esimesel õhtul topsi lugemine käest, seega on väga raske öelda, mitu ühekordset topsi ma jätsin kasutamata, aga pakun, et umbes 10 topsi.

    Martin Ahven

    Martin Ahven
  • Kilekotivaba.
    Festivalil oma logoga trükitud linasesed kotid, mida sai nii festivali alalt kui ka Orissaare COOPist osta. Mul jäi see kahjuks ostmata, sest mul oli oma kott kaasas, aga arvan, et järgmine aasta on see must be suveniiri ost. 
Indrek Kasesalu

  • Kõrrevaba.Festivalil ei serveeritud ühtegi jooki kõrrega. Aga kui klient soovis kõrt, siis oli alternatiiviks seest tühi spagett või Saaremaa pilliroost valmistatud kõrs. Mina sain endale nii koju kaasa lausa kaks pilliroost kõrt.

Muidugi mul oli ka enda metallistkõrs kaasas. Pildi klõpsas Siiri Nool.

  • Postrivaba.Festivalil ei olnud ühtegi plakatit ega jagatud ühtegi flaierit. Festivali kava oli võimalik vaadata festivali kodulehelt või infopunktist.
  • Säästlik transport.Festivalil tarbeks tehti korda 40 vana jalgratast, mis Luminori toetusel kuurinurkadest välja toodi, korda tehti ning uhkelt uuele ringile lasti.
  • Säästlik kõhutäis.
    Toitlustamiseks kasutati võimalikult palju kodumaist toorainet ja tooteid. See on tervislik, vähendab toidu transpordist tulenevat süsiniku jalajälge ning toetab kohalikku ettevõtlust. Näiteks pakuti spetsiaalselt festivali jaoks kujundatud kokteile, milles on kasutatud Saaremaa tikrit, rabarberit, arooniat, astelpaju ja muid hooajalisi saadusi. Samuti on igal toitlustajal kohustus lisada menüüsse vähemalt üks taimetoit, kuna selle tootmine on võrreldes lihatoitudega palju keskkonnasõbralikum.
  • Suitsukonidele kopsik.
    Kuna eelmistel aastatel pidid korraldajad koristama veel mitmeid päevi pärast festivali ala suitsukonidest, leidsid et on aeg teha selle jaoks oma ette nõu. Kõik, kes suitsetasid said võtta endale tasuta Kopsi, kuhu said nad visata oma konid ning hiljem need prügikasti juures ära tühjendada.
    Indrek Kasesalu

Kui küsite, kas midagi oli ka negatiivset, siis arusaamatuks jäi just see, mille pärast ma seal tööd tegin ehk siis miks oli festivalil vaja luua oma valuuta, mis tegelikult ei olnud kuidagi nullkuluga seotud, sest need valuuta rahad ei olnud puidust ja isegi kui oleksid olnud, siis oli see pigem ressursi raiskamine, aga asja uurides sain vastuse ka sellele küsimusele.
    • Kaardimakse puudumine muudab baaride töö tunduvalt kiiremaks. Baarid nõuaksid ca 30 terminali ja nende koos töötamine muudab interneti väga aeglaseks ja maksmine võtab kauem aega. Ka meil oli paar korda, kus kõik viis kaarditerminali kokkujooksid ja keeldusid töötamast. Aga meie plussiks oli see, et meie ITi mees teadis kuhu tulla ja ta nägi kohe, milles asi. 
Seda küsiti meilt palju -miks ja mille pärast ja me küll aimasime, et see võib olla sellel põhjusel, siis me ei osanud seda ikkagi kindlalt väita. Kuid nägin, et selle "panga" olemine sellel üritusel tekitas siiski inimestes palju elevust ning ühendast seda festivalirahvast veelgi enam. Meil oli oma valuuta, mida väljas pool seda ala keegi ei mõistnud. Lisaks jagasime inimestele ÖÖde hoiustamiseks puhtaid sokke, mis oli nagu rahakukru. Ja vot see oli alles lõbus, kui inimesed said aru, mille jaoks me neid sokke jagama, mis samuti elavdas tervet festivali meeleolu. Ühesõnaga, vahest on hea luua midagi uut, sest see on midagi erilist ja seob kõiki festivalil osalejaid. Ning samuti loob festivalile ühtse terviku. Nagu oleks me kõik üks suur pere või siis suguvõsa.

ÖÖd. Pildi tegi Kris Süld.

Roosad pankurid ja minu kolleegid. Kadri klõpsas.

PS! Vaata ka lähemalt artiklit, mis aitas mul neid punkte välja tuua - sky.ee ning loe lisaks Getheli blogi getxel.com, kes ise isiklikult oli üks neist vabatahtlikest, kes aitas kaasa I Land Green´i roheliseks olemisele.

Selle postituse eesmärk on, et me märkaks ka teistel festivalidel või suurematel üritustel, kuidas on festivalid loodud ning kas nad mõtlevad, mida ja kuidas nad sel ajal või pärast festivali lõppu seda ala koristavad või korras hoiavad. Märkasin, et Viljandi folkmuusika festival juba arenes, kuid kuidas teha nii, et külastajad ise ei pea nii palju ette muretsema, vaid festival lahendab ise selle mure. On ju lihtne öelda, et võtke oma nõud kaasa, aga ikka on neid, kes seda postitust ei näe või ei hooli sellest. Nii samuti ka tantsu- ja laulupeol, kus paluti oma lusikas kaasa võtta, aga kui paljud siis ikkagi võtsid? Ning samas ülemuretsemine ei tee ka head, ostes odavad joogipudelid, mis esimesel kukkumisel katki lähevad. Kuid vigadest õpitakse.

Indrek Kasesalu 
Holden Laine



Indrek Kasesalu
Indrek Kasesalu
Indrek Kasesalu

Kretel Kuusk

Kris Süld

Ralf Sannikov


Lõpetuseks natuke ühest teisest üritusest, kus ei olnud kõik nii hästi. Osalesin juuni lõpus Üliõpilaste Suvemängudel Käärikul. Ja mind teades, ma pole ettemõtleja ja ammugi tragi keskkonnasõber, kes mõtleb 10 käiku ette, et jumala eest ei satuks olukorda, kus toodan prügi juurde, kuid pärast seda üritust tegin siiski selgeks, et pean mõtlema. Valmistasin isegi selleks kahvli-noa-lusika riidesttasku, mis valmis 30minutiga. Alates inspireeriva pildi nägemisest kuni tarvikute taskusse pistmiseni. Sealne söökla pilt oli meile kunstitudengitele õõvastav, iga kord mõtlesin kas peale meie väikse 20-liikmelise seltskonna veel keegi mõtleb, et ühe toidu korra ajal (toidukordi oli kokku 6) kulus ca 1500 vahtplastist söögikarpi, kahvlit-nuga ning joogitopsi.

Minu poole vaadati mitu korda, et "Grete, tee midagi!", aga sel hetkel olin ma sõnatu ja lihtsalt pigistasin silma kinni, kuid kiitsin oma kursavenda, kes oli mõelnud rohkem ette kui mina, wannabe keskkonnasõber, ja oli võtnud kaasa oma tassid ja kausid ja kahvlid. Mul oli VÄGA piinlik! Kuid pärast seda üritust andsime ka üritusele tagasiside selle kohta, mis meil silmad välja kraapis, südame ka. Ning kui järgmine aasta ma peaksin sel samal üritusel osalema, siis olen rohkem ettevalmistunud, või lausa valmis aitama üritusel ellu viia keskkonnasõbralikuma toitlustamise. Ja et ei jääks muljet, et see üritus oli nõme, siis lõpetuseks ütlen, et olin heas mõttes shokeeritud, et spordiüritus mitte-sportlasele saab olla nii lõbus ja lausa nauditav! :)

"Mõned" vahtplastist toidukarbid. Pildi klõpsas Urmo Teekivi. 


Toiduriistade riidesttasku.

Suvel neid festivale jätkub siia ja sinna. Palun anna teada, kuidas on olukord teistel festivalidel või muudel suur üritustel, kus käinud oled?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Teeme koos puuviljakoti

Mulle kirjutas üks armas Reti, kes nägi selles Delfi videos minu puuviljakotte ja palus, et saadaksin juhendi, kuidas ma neid kotte teen. Ma olen juba neli päeva vaevelnud selle juhendi kirjutamisega, sest see pole üldse nii lihtne, kui ma alguses arvasin. Alguses mõtlesin et teen skeemi ja värki, aga lõpuks viskasin hiire nurka ja otsustasin, et näitan skeemis kuidas alustada aga lõpu peate heegeldama ainult juhendi abiga. Et midagi jääks, ka minu "firma" saladuseks, siis võib juhtuda, et teil ei pruugi juhendiga esimesel korral hästi välja tulla, see tähendab, et peate olema ka ise veidi loovad ja nuputama kuidas selle skeemi ja juhendi abiga kott valmis heegeldada. (Ma lihtsalt ei taha öelda, et ma ei osanud paremat juhendit kirjutada). Ja loomulikult vajadusel võite minu poole isiklikult pöörduda ja abi paluda. Vaja läheb: Heegelniiti ja heegelnõela (mina kasutasin suurust- USA 5 / Eesti 0.5) Kuidas heegeldada endale puuviljakott: Puuviljakoti alustamise skee

Kapselgarderoob ja Marie Kondo

See postitus on inspireeritud ühest kindlast postitusest -  slow.ee . Kui olete huvitatud jätkusuutlikust elustiilist, siis soovitan seda lehekülge jälgida ka  Facebookis . Kõik algas eelmisel talvel - siis kui teadsin, et ma lähen mõne kuu pärast Austriasse. Ma olin veidi paanikas. Ma teadsin, et mul on üks suur kohver, kuhu peab mahtuma 23kilo asju aga mul on suur garderoob. Sealt ma pean valima natuke talveriideid, siis natuke kevaderiideid ja siis sinna otsa ka mõned kergemad suvehilbud. Saate isegi aru, et suvehilbud mahuvad kindlasti, aga kuidas ära otsustada, millised talveriided kaasa tulevad. Otsus oli väga lihtne. Ma pean valima ühe tooni ja kõik asjad lähtuvad sellest, et kõik sobivad kõigega. Mis te arvate, mis tooni ma valisin? Loomulikult must, mis varieerus halliga. Okei olin nõus, et üks kollane ja sinine kampsun võiksid ka olla väikesteks aktsientideks. Ülla-ülla. Pakkimine läkski mõne kuu pärast üpriski sujuvalt ja ilma väga suure paanikata. Aga mis selgus Austria

Intervjuu Jaana Lotsmaniga: "No Poo"

Minu esimene intervjuu siin blogis tuleb ühe mu juuksurisalongis külastanud kliendiga. Jaana sattus minu juurde salongi läbi ühe facebooki grupi, kuhu ta oli postitanud küsimuse: “Kas keegi teab soovitada juuksureid, kes oskab DevaCuti juukselõikust teha?” Ja üks mu tuttav oli soovitanud mind, kuigi ta ise polnud veel minu juures lõikuselgi käinud. Olin temaga kunagi vaid varem rääkinud, et oskan lokke lõigata, kui vaja. Kas see just DevaCut on, seda ei oska lubada. DevaCut on vaid üks kindel meetod kuidas on võimalik lõigata lokke ning selle juurde käivad kindlad tooted, mida selle lõikuse juures kasutatakse. Millegi pärast lokke omavad neiud kasutavad seda mõistet iga lokkis juuste lõikuse puhul. Kahjuks paljud juuksurid ei oska tänapäeval lokke lõigata, sest pikka aega on olnud moes sirged juuksed, kui plahvatuslikult kiiresti on muutunud lokid taas popiks. Ja mida loomulikum seda ägedam! Minu suureks abiliseks lokkisjuuste lõikuse puhul on olnud kindlasti mu juhendaja Priidu, kell