Otse põhisisu juurde

Festivalide võlud ja valud


Kai lava, kuhu pean järgmine aasta tagasi minema, sest jälle ei saanud ma osavõtta silent-discost. 
Valgusinstallatsiooni lõi sellele lavale Regina Mareta Soonsein. Pildi tegi Holden Laine. 

Vahest on vaja kirjutada ainult sellepärast, et kiita ja samas loota, et nii saab ka motiveerida teisi märkama, et see pole raske kui võtad endale eesmärgiks olla keskkonnasõbralik muusikafestival ja samas nautida täiega nelja päevast pidu, kus iga öö toimub vähemalt viiel erineval laval erineva muusika ja mitmekümne DJ-ga pidu. Peale õhtuste pidude pakkus festival päeval väga palju erinevaid meelelahutusi, alates joogast lõpetades SUPi laenutuseni. Seal hulgas esines bände, stand-up comedy tüüpe, juuksureid, tatoveerijaid, saunatajad, drink&draw, perfomanceid, kunstinäitusi.  Kui keegi veel aru ei saanud, siis jutt käib muusikafestivalist I Land Sound, kus mul oli au olla üks paljudest pankuritädidest, et vahetada eurod ööde vastu (ÖÖ oli selle festivali valuuta).

Töö oli lihtne ja lõbus ning ei seganud ka festivali nautimast. Aga millest ma tegelikult tahan rääkida on see kuidas see festival erineb teistest festivalidest Eestis. Nagu nad ise juba hellitavalt kutsuvad seda ka I Land Green festivaliks. Nagu nimi juba ütleb, siis nimelt on see festival nii roheline kui võimalik, loetlen ette mõned punktid, mis teevad selle festivali roheliseks:

  • Kasutati päris nõusid.
    700 nõudekomplektiga toetas MTÜ Uuskasutuskeskus. Nõusid pesid festivali vabatahtlikud ja nõud said pandituna. Taldrik - 3ööd (3 eurot), kahvel/nuga/lusikas - 1öö. Nõude pesuks kasutati loodussöbralikku pesuvahendit, mida valmistab Mulieres. Päris toidunõudega hoidis festival neljapäevase festivali jooksul jäätmetekkena ära umbes 66 000 ühekordselt kasutatavat taldrikute ja nugade-kahvlite komplekti.

    Martin Ahven
  • Tasuta vesi. Selle tarbeks andis Kaitseliit neile laenuks 10 suurt veekonteinerit, mis pandi telklasse ja festivali alasse, et külalised saaksid oma korduskasutatavaid joogitopse täita. See initsiatiiv hoiab ära kümnete tuhandete ühekordsete plastikpudelite kasutamise ja transportimisest tekkinud süsiniku jalajälje.
  • Topsiring.
    Seda süsteemi on festival kasutanud juba esimesest festivalist alates. Tegemist on pandi eest lunastatavate jooginõudega, mille eest saab külastaja pärast tagastamist oma raha tagasi. Mul läks juba esimesel õhtul topsi lugemine käest, seega on väga raske öelda, mitu ühekordset topsi ma jätsin kasutamata, aga pakun, et umbes 10 topsi.

    Martin Ahven

    Martin Ahven
  • Kilekotivaba.
    Festivalil oma logoga trükitud linasesed kotid, mida sai nii festivali alalt kui ka Orissaare COOPist osta. Mul jäi see kahjuks ostmata, sest mul oli oma kott kaasas, aga arvan, et järgmine aasta on see must be suveniiri ost. 
Indrek Kasesalu

  • Kõrrevaba.Festivalil ei serveeritud ühtegi jooki kõrrega. Aga kui klient soovis kõrt, siis oli alternatiiviks seest tühi spagett või Saaremaa pilliroost valmistatud kõrs. Mina sain endale nii koju kaasa lausa kaks pilliroost kõrt.

Muidugi mul oli ka enda metallistkõrs kaasas. Pildi klõpsas Siiri Nool.

  • Postrivaba.Festivalil ei olnud ühtegi plakatit ega jagatud ühtegi flaierit. Festivali kava oli võimalik vaadata festivali kodulehelt või infopunktist.
  • Säästlik transport.Festivalil tarbeks tehti korda 40 vana jalgratast, mis Luminori toetusel kuurinurkadest välja toodi, korda tehti ning uhkelt uuele ringile lasti.
  • Säästlik kõhutäis.
    Toitlustamiseks kasutati võimalikult palju kodumaist toorainet ja tooteid. See on tervislik, vähendab toidu transpordist tulenevat süsiniku jalajälge ning toetab kohalikku ettevõtlust. Näiteks pakuti spetsiaalselt festivali jaoks kujundatud kokteile, milles on kasutatud Saaremaa tikrit, rabarberit, arooniat, astelpaju ja muid hooajalisi saadusi. Samuti on igal toitlustajal kohustus lisada menüüsse vähemalt üks taimetoit, kuna selle tootmine on võrreldes lihatoitudega palju keskkonnasõbralikum.
  • Suitsukonidele kopsik.
    Kuna eelmistel aastatel pidid korraldajad koristama veel mitmeid päevi pärast festivali ala suitsukonidest, leidsid et on aeg teha selle jaoks oma ette nõu. Kõik, kes suitsetasid said võtta endale tasuta Kopsi, kuhu said nad visata oma konid ning hiljem need prügikasti juures ära tühjendada.
    Indrek Kasesalu

Kui küsite, kas midagi oli ka negatiivset, siis arusaamatuks jäi just see, mille pärast ma seal tööd tegin ehk siis miks oli festivalil vaja luua oma valuuta, mis tegelikult ei olnud kuidagi nullkuluga seotud, sest need valuuta rahad ei olnud puidust ja isegi kui oleksid olnud, siis oli see pigem ressursi raiskamine, aga asja uurides sain vastuse ka sellele küsimusele.
    • Kaardimakse puudumine muudab baaride töö tunduvalt kiiremaks. Baarid nõuaksid ca 30 terminali ja nende koos töötamine muudab interneti väga aeglaseks ja maksmine võtab kauem aega. Ka meil oli paar korda, kus kõik viis kaarditerminali kokkujooksid ja keeldusid töötamast. Aga meie plussiks oli see, et meie ITi mees teadis kuhu tulla ja ta nägi kohe, milles asi. 
Seda küsiti meilt palju -miks ja mille pärast ja me küll aimasime, et see võib olla sellel põhjusel, siis me ei osanud seda ikkagi kindlalt väita. Kuid nägin, et selle "panga" olemine sellel üritusel tekitas siiski inimestes palju elevust ning ühendast seda festivalirahvast veelgi enam. Meil oli oma valuuta, mida väljas pool seda ala keegi ei mõistnud. Lisaks jagasime inimestele ÖÖde hoiustamiseks puhtaid sokke, mis oli nagu rahakukru. Ja vot see oli alles lõbus, kui inimesed said aru, mille jaoks me neid sokke jagama, mis samuti elavdas tervet festivali meeleolu. Ühesõnaga, vahest on hea luua midagi uut, sest see on midagi erilist ja seob kõiki festivalil osalejaid. Ning samuti loob festivalile ühtse terviku. Nagu oleks me kõik üks suur pere või siis suguvõsa.

ÖÖd. Pildi tegi Kris Süld.

Roosad pankurid ja minu kolleegid. Kadri klõpsas.

PS! Vaata ka lähemalt artiklit, mis aitas mul neid punkte välja tuua - sky.ee ning loe lisaks Getheli blogi getxel.com, kes ise isiklikult oli üks neist vabatahtlikest, kes aitas kaasa I Land Green´i roheliseks olemisele.

Selle postituse eesmärk on, et me märkaks ka teistel festivalidel või suurematel üritustel, kuidas on festivalid loodud ning kas nad mõtlevad, mida ja kuidas nad sel ajal või pärast festivali lõppu seda ala koristavad või korras hoiavad. Märkasin, et Viljandi folkmuusika festival juba arenes, kuid kuidas teha nii, et külastajad ise ei pea nii palju ette muretsema, vaid festival lahendab ise selle mure. On ju lihtne öelda, et võtke oma nõud kaasa, aga ikka on neid, kes seda postitust ei näe või ei hooli sellest. Nii samuti ka tantsu- ja laulupeol, kus paluti oma lusikas kaasa võtta, aga kui paljud siis ikkagi võtsid? Ning samas ülemuretsemine ei tee ka head, ostes odavad joogipudelid, mis esimesel kukkumisel katki lähevad. Kuid vigadest õpitakse.

Indrek Kasesalu 
Holden Laine



Indrek Kasesalu
Indrek Kasesalu
Indrek Kasesalu

Kretel Kuusk

Kris Süld

Ralf Sannikov


Lõpetuseks natuke ühest teisest üritusest, kus ei olnud kõik nii hästi. Osalesin juuni lõpus Üliõpilaste Suvemängudel Käärikul. Ja mind teades, ma pole ettemõtleja ja ammugi tragi keskkonnasõber, kes mõtleb 10 käiku ette, et jumala eest ei satuks olukorda, kus toodan prügi juurde, kuid pärast seda üritust tegin siiski selgeks, et pean mõtlema. Valmistasin isegi selleks kahvli-noa-lusika riidesttasku, mis valmis 30minutiga. Alates inspireeriva pildi nägemisest kuni tarvikute taskusse pistmiseni. Sealne söökla pilt oli meile kunstitudengitele õõvastav, iga kord mõtlesin kas peale meie väikse 20-liikmelise seltskonna veel keegi mõtleb, et ühe toidu korra ajal (toidukordi oli kokku 6) kulus ca 1500 vahtplastist söögikarpi, kahvlit-nuga ning joogitopsi.

Minu poole vaadati mitu korda, et "Grete, tee midagi!", aga sel hetkel olin ma sõnatu ja lihtsalt pigistasin silma kinni, kuid kiitsin oma kursavenda, kes oli mõelnud rohkem ette kui mina, wannabe keskkonnasõber, ja oli võtnud kaasa oma tassid ja kausid ja kahvlid. Mul oli VÄGA piinlik! Kuid pärast seda üritust andsime ka üritusele tagasiside selle kohta, mis meil silmad välja kraapis, südame ka. Ning kui järgmine aasta ma peaksin sel samal üritusel osalema, siis olen rohkem ettevalmistunud, või lausa valmis aitama üritusel ellu viia keskkonnasõbralikuma toitlustamise. Ja et ei jääks muljet, et see üritus oli nõme, siis lõpetuseks ütlen, et olin heas mõttes shokeeritud, et spordiüritus mitte-sportlasele saab olla nii lõbus ja lausa nauditav! :)

"Mõned" vahtplastist toidukarbid. Pildi klõpsas Urmo Teekivi. 


Toiduriistade riidesttasku.

Suvel neid festivale jätkub siia ja sinna. Palun anna teada, kuidas on olukord teistel festivalidel või muudel suur üritustel, kus käinud oled?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Sõltuvustest loobumine

Mulle vaikselt hakkab tunduma, et ma lõpetan oma pooleteise aastase blogimise. Mitte, et mul teemasid ei oleks, millest kirjutada, aga ma ei jõua kuidagi nende teemadega arvuti taha. Teiseks minu suur EGO alguses suutis vastu pidada sellele, et ma ei oska kirjutada õigesti. Ilma kirjavigadeta. Lauseehitused on olnud mulle endalegi hiljem lugedes veidi arusaamatud. Ja noh liitsõnadest ei hakka ma rääkimagi. Juba Austria blogi ajal inimesed kirjutasid mulle, et mul on mõnus stiil, aga õigekirja ma ei oska. Mõni isegi tunnistas, et ta ei suuda sellepärast lugeda mu blogi ja pakkusid end keeletoimetajaks, millest ma üllatunult, aga viisakalt loobusin. Kolmandaks härib mind, et ma ei viitsi teha kvaliteetseid pilte ja neid üleslaadida, aga üpriski kiiresti otsustasin, et mu blogi ongi selline lihtsamakoelisem, mitte kõigile suunatud blogi. Lisaks mulle meeldib endast palju pilte teha, seega neid selfisid on pea igas minu blogipostituses. Ja nüüd ma ei teagi kas olen hakanud sellepärast põnn...

DRAAMA ja huulepalsam

DRAAMA festival on iga aastane teatri festival Tartus. Esimest korda olin ma seal vabatahtlik 5 aastat tagasi. See oli ka parim aasta vabatahtlikuna. See oli erilisem kui teised aastad. Nimelt terve Küüni tänav ja pool Raekoja platsi täideti siniste 2x5m konteineritega, mida muidu kasutatakse enamasti ehitusplatsidel kontoriruumidena. Ma arvan, et neid oli umbes 20 tükki. Igas konteineris ühe teatrikunstniku väljapanek mõnest tema loomingust teatritöös või muu iseloomustav ruum temast endist. Meie ülesanne oli kõiki neid teatrikunstnike aidata värvimis-, liimimistöödes. Hiljem oli meie ülesanne neid kõik festivalipäevad neid 8h valvata. Mis oli kõige põnevam. Naljakam. Shokeerivam. Sest siis nägid sa inimesi tänaval. Nende reaktsioone. Nende kommentaare. Nende rõõmu. Nende viha. Nende lollusi. Mõned tulid küsima meilt, miks ja milleks. Kas see on meie arvates mõtekas või räige maksumaksjate ära kasutamine. Et miks neilt pole küsitud, kas nad tahavad selle eest maksta. Äkki neile ei m...

Kohtume tulevikus!

Kui varem mõtlesin, et millal kolmas maailmasõda algab, siis nüüd küsin endalt kas ja millal see lõppeb? Ma ei mõelnud kordagi sellele kuidas see tuleb, sest see oli mulle liialtki selge, et seekord ei toimu sõda külm- ega ka tulirelvadega. Keemiarelv oleks liiga ohtlik keemiarelva loojale endalegi. Ma ei hakka rääkima sellest, et keegi on selle viiruse loonud, kuigi kui see oli vaid Hiinas, siis nii ma kaldusin arvama. Nüüd on, aga üpriski selge, kes on selle "sõja" meile (inimestele) esitanud - loodus. Seda oli meile lollidele ju vähe arusaadavaks tehtud, et kliimasoojenemine toimub ja oi kui kiirel tempol. Ärge hakake mulle nüüd rääkima sellest paksust tihedast lume sajust, mis hommikul maha sadas, sest kahe tunni pärast oli päike taas väljas ja sulatas selle paari minutiga. Räägime hoopis sellest, miks lund ei sadanud terve eelneva neli kuud? Kas keegi üldse teab kas saame üldse enam kuivatada Maa pisarad. Kas meil on võimalik enam astuda paar  sammu tagasi ja küsida- m...