Kas ma tahan lapsi?

https://www.apg29.nu/var-det-ett-apple-som-adam-och-eva-at-11807/et

Väga pikalt vaevanud teema, millele olen mõelnud, et kas julgen sellest nii avalikult üldse rääkida. Kuid ühel mõnusal suvehommikul rääkisin oma mõttest emaks saamisest oma venna sõprade seltsis ja mulle öeldi pärast mu pikka juttu, et Grete, sa oled küll valmis emaks saama. Kuigi ma armastan lapsi väga, siis mõte sellest, et ma peangi kedagi oma kõhus kasvatama ja siis sünnitama ning siis alles algab lust ja lillepidu. Vääksuv titt päeval ja öösel. Riieta ja toida ja vaheta mähkmeid. Sellise mõtteni jõudes, taipan, et veel pole ikka õige aeg. Et vist pole ikkagi valmis, kellegi teise elu eest veel vastutama. Enda elu vastutamisega isegi raskusi.

Minu tutvusringkonnas on pigem noored, kes räägivad, et ei taha lapsi või siis kunagi hilisemal perioodil. Ka paljud vanemad inimesed on mulle pihtinud, et kui nad oleks saanud oma lapsed kümmeaastat hiljem, oleks nad osanud neid paremateks inimesteks kasvatada ja neil oleks neile palju rohkem tarkusi anda. Hmm. Näidake ühte noort inimest, kes viitsiks kuulata oma vanemate targutusi ja on õppinud läbi nende vigade. Kui teate kedagi, siis hea meelega tutvuks super inimesega! Nimelt usun mina, et me õpime väga paljusid elutarkusi just nimelt läbi laste ja kui meil lapsi pole, siis jäävad meil nii mõnedki tarkused omandamata. Ma ei ütle, et siis kindlasti peavad kõik lapsi saama. Ei pea! Kui ei taha lapsi, siis see on ka väga normaalne! Sest meid siin maailmas ongi ju liiga palju! Pole vaja teha lapsi selleks, et Eesti iivet tõsta või lasterahasid saada. Peamine on ikka armastus ja soov last saada.

Rääkisin ühele vanemale tuttavale, et ta ju ei oleks see sama inimene kui tal poleks lapsi sel ajal sündinud kui ta noor oli. Ja kas ta oleks olnud ikka nii tark kui kümme aastat hiljem oleks esimese lapse saanud? Ta oleks ju lapse kasvatamise osas ikka sama võhiklik kui 20-aastaselt. Ja lapsed on ju aktiivsed. Nad jooksevad ja kilkavad ja neil on lakkamatu energia, mida peab suutma taltsutada. Mida noorem sa oled seda enam sa jaksad ju koos nendega joosta võidu mänguplatsile ja ronida koos nendega puu otsa. Tundub lapsik? Aga miks ei võiks üks lapsevanem seda teha koos oma lapsega. 50 aastaselt sa vaevalt viitsid ja jaksad oma viie aastase lapsega võistelda, mida lapsed enim armastavad. Võistelda! Lapsed vajavad elujõus ja nooruslikke vanemaid, kellega koos lõbutseda ja naerda ja miks ka mitte koos pahurdada ning jonnida. Mu tuttav kuulas mind suu ammuli ja kõige lõpuks nõustus minuga.

Vanaemal on harjumus hommikuti üles ärgates teha endale kohvi ja siis istuda arvuti taha uudiseid lugema. Kui vanasti mäletan, kuidas vanaisal ja vanaemal külas olles mõlemad istusid laua taga ja lugesi lehte, siis nüüd on mu moodne linna vanaema kolinud arvutisse. Ja sel ajal kui mina oma hommikusi toimetusi teen- pesen, söön ja riietun - siis tema loeb mulle huvitavamaid Delfi uudiseid kõvahäälega ette. Mõned on sellised mõttetud Delfi uudised. "Grete, Liinal on uus soeng. Tule vaata!" (Pilti, mida Liina instagramis nägin kaks päeva varem ja ma lihtsalt sain paar minutit kiruda, mis kuradima uudis see on, et mu lemmikjuuksuril on juuksed veidi pikemad kui varem?) või "Grete. arva ära, mis Tanel oma lapsele nimeks pani?" (Kolm korda võisin ära arvata ja lõpuks närisin läbi, miks ta seda küsis - Taneli tütar ja mu vanaema on nimekaimud). Aga palju shokeerivamad uudised on talle olnud uudis sellekohta, et lapse saamine on kõige keskkonna reostavam tegevus ja see tuli talle üllatuseks. Ja tahtis mindki üllatatda sellega, aga kahjuks on mul see aasta või paar tiksunud peas, et kuidas ma saan luua siia maailma midagi, mis reostab kõige enam meie keskkonda. Aga see pole veel kõik. Juba järgmisel päeval oli uus uudis, kuidas peatada inimeste hulka Maal. Peab hakkama sööma inimliha. Samas, milline võrratu idee eks ole? Peame inimfarme ja kasvatame neid nagu veiseid ja sigu. Kuid ka see idee on juba ammu välja käidud. Nimelt Tujurikkuja ühel hooajal, kus näidati lastefarmi.

Nagu ma mainisin, siis - jah ma tean, kui palju uus inimene tekitaks prügi siia maailma ja ma olen ise ka sellel arvamusel, et inimesi on liiga palju siia siginemas. Ja mul vahest lausa hakkab peavalutama, sellele dilemmale mõeldes. Kuid mind lohutab üks raamat, millele toetudes tundub, et kõik on hästi ja tegelikult täiesti normaalne. Kurmo Konsa raamat "Maailm 2.0". Kahjuks mu kiire elu tempo juures pole ma üle 15lehekülje lugenud, aga juba olen piisavalt lohutust leidnud. Nimelt kiirelt kokkuvõttes oleks see võrrand selline:
loodus = inimene = tehismaailm

Me ei saa inimloogika järgi teha tehet:
loodus = tehismaailm

Aga kohe kui me paneme nende vahele inimese, on see võrrand üpriski loogilne ja mõistetav. Ja tänu sellele on kohe maailm ka palju helgem ja positiivsem. Ehk siis see kuhu me suundume ei ole teglikult halb, vaid areng, mis liigub tehislikkuse poole, kuid jääb siiski looduseks. Loodus, selle mõistena nagu me oleme seda harjunud mõistma, jääb minu naiivse mõistuse kohaselt veel aasta sadadeks, kui mitte tuhandeteks aastateks meie kõrvale. Miks ma nii arvan? Sest järjest enam ma näen ja kuulen seda kuidas noorem generatsioon soovib keskkonda hoida puhtana ja täisväärtuslikuna. Me arvame, et noored on hukkas, kuid tegelikult on nad palju targemad ja murelikumad kui meie praegune kõige vanem generatsioon, kes pigem ei tule toime selle tehismaailmaga ning pigem ei mõista keskkonna probleeme nagu plastiku ja üleüldine liigne prügi olemas olu meie elus. Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis nemad ütlevad, et see on ju alati olnud nii ja näed kui vanaks nad on elanud selle plastiku sees. Ma aga ei väsi kordamast, et ma usun noortesse.

Nooruse peale hakkamist vaadates tekib mul väike error eelnevalt kirjutatud probleemist, et lapse saamine on meie keskkonnale kõige koormavam tegu. Kui me kekskkonnasõbrad ei saa lapsi, sest see reostab loodust, siis kõik ülejäänud, kes sellele ei mõtle teevad lapsi viis korda rohkem ning mis on tulemus? Uut generatsiooni ei huvita keskkonna säästmine, sest nende kodus puudus selline kasvatus, mis võimaldaks edaspidises elus elada keskkonnasõbralikult. Mis kokkuvõttes tähendaks seda, euraasialased surevad välja ning peale tulevad aasialased ning aafrikalased. Julm kokkuvõte minu mõtetest. Kuid kui meie "valged" inimesed lõpetame paljunemise, siis see on ju loogilne lõpp. Te peate nõustuma.

Ja ma pean palju ka kuulma seda lauset: "Ma ei soovi, et mu laps peab elama sellises maailmas, milleks see varsti kujuneb." Oot. Millisesse maailma siis? Kuidas me teame, milliseks see maailm siin kujuneb? Me elame nagu mingis hirmus. Teadmatuses. Me ju tegelikult ei tea, mis saab? Aga seda pole kunagi mitte keegi teadnud ju? Kui Aadam ja Eeva oleks teadnud milline oleks elu Maal tuhandete aastate pärast - sõjad, looduskatastroofid, õelus ja viha, plastik ja prügimäed - ma arvan, et nad oleks kohe enesetapu teinud. Aga mis õigusega me teeme otsuse, et just kui teame, et järgnev sada aastat on maailmalõpp ja seda meie uus põlvkond näha EI TOHI! Nad ei tohi teha kõik selleks, et maailma päästa või liikuda järgmisele planeedile või elama hakata maa või vee all. See võib olla kõige imelisem sajand üldse. Aga mitte keegi ei tea seda. Ning me lapsed ei saa ka seda teada.

Kokkuvõtvalt saan öelda, et kõigest olenemata jään ma endale kindlaks, et armastan lapsi ja soovin mõnda päris enda oma ka endale soetada, kunagi tulevikus. Kuigi loodan, et see jääb ikkagi lähitulevikku, aga siiski selle kiire asjaga on veel aega. Hahaha. Ma jään imetlema jätkuvalt inimesi, kes on suutnud teha otsuse juba noorelt ära, et tema lapsi ei saa ja ta jääbki kuni surmani endale kindlaks. Mina ei suudaks. Ja lõpetuseks avastasin, et siia lõppu sobib üks teatrisoovitus ühele etendusele- Endla teatri lavastus - Kopsud. Mis jutustab loo täpselt sellest samast teemast, millest ma just kirjutasin. Minge vaatama, aga jätke mulle ka üks pilet piletilevisse!