Eile oli siis see päev kui ma võtsin oma salongi juhendajat Priidut kuulda ja tegin koolist poppi. Nimelt ma olen Tallinnas vastu pidanud juba 4 kuud, aga vaikselt tekib kõigest taas tüdimus, kas novembrikuu pimeduse või millegi muu pärast, kes seda teab. Mainisin seda Priidule, et koolist juba vaikselt tüdimus, sest ma olen alates 7 aastasest saadik järjest koolis käinud- see teeb siis 17 aastat- see on suurem osa minu elust. Ja tahaks järjest enam olla lihtsalt üks suur täiskasvanud inimene, kes käib tööl, maksab üüri ja suudab endale ise söögi lauale osta ja ka valmistada. Igatahes Priit soovitas vahest poppi teha ja kool ikkagi ära lõpetada. Ja ma mõtlesin, et kui poppi teen, siis peaks aja kuidagi kasulikult ära kasutama ehk siis milleks mul kunagi väga aega ei jää - blogikirjutamiseks (ja muidugi veel umbes 99 asja, mida peaks võiks oleks armas teha)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada täna. Ma olen märganud, et ma ei näe otseselt vaeva, et elada pakendi- ja plastikuvabalt. Muidugi olen vältida püüdnud ühekordsetest kohvitopsidest, pigem jääb joomata mõni kohv, ei tule veel maailmalõppu. Aga midagi otseselt juurde pole ka mõelnud, mida võiks teha teisiti, sest ma tunnen kuidas kogu mu aur läheb hetkel mujale siin Tallinnas elades. Ja ikka mõtlen, et kui kunagi üksi hakkan elama või noh vaja natuke vähem inimesi kodus mõjutada kui kolme, siis hakkan rohkem tegutsema. Pealegi see pole siin mu kodu seega ei saa siin väga reegelid luua ja vanaemale öelda, et tänasest me teeme nii nagu sa pole varem 80 aastat oma elus teinud.
Lisaks ma kardan, et ma jään (kui mul juba pole) ökostressi või olen üks õnnetu kliimaärevuses inimene. Ma ei tekitaks liigset paanikat ja stressi, et nüüd 30 aasta pärast on meie Maaga kõik. Mm ma kahtlen selles nimelt. Inimestel ja ka loomadel ja taimedel on üks enne olematu oskus - nimelt kohanemisvõime. Me võime ja saame elada 30 aasta pärast ja me elamegi. Aga küsimus on pigem selles kas me tahame sellist elu elada. Kui JAH, siis ei peagi mitte midagi tegema. Küll Greta seal Rootsis teeb suurema poliitika ja streigi ära. Me lihtsalt vaatame pealt ja naerame. Et küll on rumal plika. Tahab üksi maailma päästa. Ja spekuleerime erinevaid variante, kes ja milline tiim on Greta taga. Ma ju ühest otsast kiidan taevani Greta teguviisi, samas ei tohiks laskuda äärmusesse, sellega ei võida midagi, vaid tekitab veel rohkem ühtedele stressi ja teistele raevu ja kolmandatele nalja.
Aga kuidas siis vältida seda ökostressi või kliimaärevust? Esiteks neid nullkulu samme palun teha tunde järgi, nii nagu ise tunned, et on aeg uueks sammuks, siis nii ongi. Ei ole vaja teha kohe kõike korraga. Teiseks ei ole vaja lugeda igapäevaselt uudiseid Gretast ja temast tümitavaid uudiseid veelgi enam pole vaja avadagi. Kõiki statistikalaadseid andmeid ei tasu uskuda. Võta teadmiseks, aga pole vaja neid pähe õppida. Võta üks päev kui lähed Fotografiska näitusele ookeaniprügi vaatama, ära tee seda iga päevaselt facebookis või instagramis. See jutt käib ka veganitele, kes igakord hakkavad rääkima videodest, kus loomi jõhkralmoel tapetakse. On ju ka muid põhjusi miks vegan liha ei söö või miks prügi ei tohiks maha visata.
Jõuame nüüd põhituumani. Miks pealkirjas on "tuul" ja kus tuli sõna kliimaärevus minu sõnavarasse. Nimelt on mul olnud võimalus oma töökoha kaudu käia erinevatel eesti disaineritel külas. Ja disainerid teavad kõige paremini, mis on trend ja kuhu suundub tulevik. Kui nad ei käiks ajaga kaasas sureksid nad lihtsalt nälga. Külastasime Eesti Disaini Maja tiimiga Tuule "laborit". Ja teadlikult kehastasin end selleks tüütuks öko ja pakendivabaks inimeseks. Kuulasin kuidas disainer räägib kui looduslik toode neil on ja kuidas nad üritasid igal sammul veel looduslikum olla ning siis ma lajatasin, et miks siis pakendid plastikust on või kas nad pakuvad refilli võimalust oma toodetele. Ja vastus oli selge- hügieen. Et kui refillida, siis see pole hügieeniline. Ning lisaks on pumba elu täpselt nii pikk kuni toodet pudelis jätkub. Ja kui ma ei jäänud ikkagi rahule. Öeldes, et kui ma ikka väga tahan seda toodet, aga mitte plastikus, siis selgus, et tegelikult on nad juba mõelnud refillile teisiti läheneda. Nimelt alumiinium pudelisse täita. Aga kogu mu norimisjutu võttis disainer kokku ühe lausega: "Seda nimetatakse uueks depressioonivormiks - kliimaärevus".
Ma mõtlesin sellele lausele veel mitu päeva hiljemgi. Ja nii ma jõudsingi selgusele, et ei ole vaja paaniliselt muretseda kõige pärast ja kõige üle, vaid elada rahulikult just nii nagu õigeks pead ilma, et pead kellegil hakkama päid maha raiuma või õpetama kuidas teised peaks elama. Ja tegelikult ongi ju igal asjal oma miinused ja plussid ja siis meie tarbijad peame lihtsalt suutma mõelda, milline on kõige parem lahendus meile endile. Näiteks ei ole kõige turvalisem panna šampoon või palsam klaaspurki. Sest just alles hiljuti rääkisin ühe tuttavaga, kellel kukkus trennis riietusruumis klaaspurk kivipõrandale. Ja see poleks just kõige meeldivam juhtum, et terve trenni aja sa hoopis korjad klaasikilde põrandalt ja palvetad, et keegi korjamata klaasikillule peale ei astu. Meie tulevikuideaal oleks see, et iga tootja võtab omale vastutuse, mida ta müüb. Mis tähendab, et oluline pole ainult see mis on pakendi sees, vaid see mis on sisemuse ümber. Kuidas seda taastöödelda ja kuhu kokku korjata. Minu suureks imestuseks näiteks on taaraautomaadid ainult mõnes riigis eksisteerimas. Ma olin hüüber shokis kui avastasin Austrias, et ma ei saa oma paari coca cola pudelit viia kuskile ohtusse kohta, kus ma tean, et see arvatavasti viikase tagasi ringlusesse.
Mul õnnestus katsetada Tuule deodoranti, et kuidas ta toimib ja võrrelda oma eelneva 2 nädalat kasutatud kreemdeodorandiga, mille ostsin Biomarketist. Ma toon välja plussid ja miinused mõlemal tootel.
Tuul deodorant
+ Toimib ideaalselt deodorandina. Säilitades loomulikulõhna.
+ Kasutamine mugav.
+ Plastpakend ei purune maha kukkudes ja on kerge.
- Plastpudelit pole võimalik refillida.
- Pump ütles kiirelt ülesse.
- Keha vajab harjumist, et see hakkaks toimima deodorandina. Minu puhul keha harjus kiiresti, aga sama kiiresti ka lõpetas koostöö. Mille eelduseks on, et kasutad kahte deodoranti vaheldumisi.
+ Klaaspakend, mida saab hiljem kasutada, millekski muuks või saata taastöötlusesse.
- Võib maha kukkudes puruneda (juhul kui kukub kivipõrandale)
- Kasutamine ebamugavam. Määrides kätega peab käsi alati pärast kasutamist pesema.
Ütlen kokkuvõtteks niipalju, et olen tagasi kreemdeodorandi peale, sest katkise pumpdeodorandiga on väga keeruline asju ajada.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada täna. Ma olen märganud, et ma ei näe otseselt vaeva, et elada pakendi- ja plastikuvabalt. Muidugi olen vältida püüdnud ühekordsetest kohvitopsidest, pigem jääb joomata mõni kohv, ei tule veel maailmalõppu. Aga midagi otseselt juurde pole ka mõelnud, mida võiks teha teisiti, sest ma tunnen kuidas kogu mu aur läheb hetkel mujale siin Tallinnas elades. Ja ikka mõtlen, et kui kunagi üksi hakkan elama või noh vaja natuke vähem inimesi kodus mõjutada kui kolme, siis hakkan rohkem tegutsema. Pealegi see pole siin mu kodu seega ei saa siin väga reegelid luua ja vanaemale öelda, et tänasest me teeme nii nagu sa pole varem 80 aastat oma elus teinud.
Lisaks ma kardan, et ma jään (kui mul juba pole) ökostressi või olen üks õnnetu kliimaärevuses inimene. Ma ei tekitaks liigset paanikat ja stressi, et nüüd 30 aasta pärast on meie Maaga kõik. Mm ma kahtlen selles nimelt. Inimestel ja ka loomadel ja taimedel on üks enne olematu oskus - nimelt kohanemisvõime. Me võime ja saame elada 30 aasta pärast ja me elamegi. Aga küsimus on pigem selles kas me tahame sellist elu elada. Kui JAH, siis ei peagi mitte midagi tegema. Küll Greta seal Rootsis teeb suurema poliitika ja streigi ära. Me lihtsalt vaatame pealt ja naerame. Et küll on rumal plika. Tahab üksi maailma päästa. Ja spekuleerime erinevaid variante, kes ja milline tiim on Greta taga. Ma ju ühest otsast kiidan taevani Greta teguviisi, samas ei tohiks laskuda äärmusesse, sellega ei võida midagi, vaid tekitab veel rohkem ühtedele stressi ja teistele raevu ja kolmandatele nalja.
Aga kuidas siis vältida seda ökostressi või kliimaärevust? Esiteks neid nullkulu samme palun teha tunde järgi, nii nagu ise tunned, et on aeg uueks sammuks, siis nii ongi. Ei ole vaja teha kohe kõike korraga. Teiseks ei ole vaja lugeda igapäevaselt uudiseid Gretast ja temast tümitavaid uudiseid veelgi enam pole vaja avadagi. Kõiki statistikalaadseid andmeid ei tasu uskuda. Võta teadmiseks, aga pole vaja neid pähe õppida. Võta üks päev kui lähed Fotografiska näitusele ookeaniprügi vaatama, ära tee seda iga päevaselt facebookis või instagramis. See jutt käib ka veganitele, kes igakord hakkavad rääkima videodest, kus loomi jõhkralmoel tapetakse. On ju ka muid põhjusi miks vegan liha ei söö või miks prügi ei tohiks maha visata.
Jõuame nüüd põhituumani. Miks pealkirjas on "tuul" ja kus tuli sõna kliimaärevus minu sõnavarasse. Nimelt on mul olnud võimalus oma töökoha kaudu käia erinevatel eesti disaineritel külas. Ja disainerid teavad kõige paremini, mis on trend ja kuhu suundub tulevik. Kui nad ei käiks ajaga kaasas sureksid nad lihtsalt nälga. Külastasime Eesti Disaini Maja tiimiga Tuule "laborit". Ja teadlikult kehastasin end selleks tüütuks öko ja pakendivabaks inimeseks. Kuulasin kuidas disainer räägib kui looduslik toode neil on ja kuidas nad üritasid igal sammul veel looduslikum olla ning siis ma lajatasin, et miks siis pakendid plastikust on või kas nad pakuvad refilli võimalust oma toodetele. Ja vastus oli selge- hügieen. Et kui refillida, siis see pole hügieeniline. Ning lisaks on pumba elu täpselt nii pikk kuni toodet pudelis jätkub. Ja kui ma ei jäänud ikkagi rahule. Öeldes, et kui ma ikka väga tahan seda toodet, aga mitte plastikus, siis selgus, et tegelikult on nad juba mõelnud refillile teisiti läheneda. Nimelt alumiinium pudelisse täita. Aga kogu mu norimisjutu võttis disainer kokku ühe lausega: "Seda nimetatakse uueks depressioonivormiks - kliimaärevus".
 |
| Eesti Disaini Maja pere Tuule "laboris" külas |
Ma mõtlesin sellele lausele veel mitu päeva hiljemgi. Ja nii ma jõudsingi selgusele, et ei ole vaja paaniliselt muretseda kõige pärast ja kõige üle, vaid elada rahulikult just nii nagu õigeks pead ilma, et pead kellegil hakkama päid maha raiuma või õpetama kuidas teised peaks elama. Ja tegelikult ongi ju igal asjal oma miinused ja plussid ja siis meie tarbijad peame lihtsalt suutma mõelda, milline on kõige parem lahendus meile endile. Näiteks ei ole kõige turvalisem panna šampoon või palsam klaaspurki. Sest just alles hiljuti rääkisin ühe tuttavaga, kellel kukkus trennis riietusruumis klaaspurk kivipõrandale. Ja see poleks just kõige meeldivam juhtum, et terve trenni aja sa hoopis korjad klaasikilde põrandalt ja palvetad, et keegi korjamata klaasikillule peale ei astu. Meie tulevikuideaal oleks see, et iga tootja võtab omale vastutuse, mida ta müüb. Mis tähendab, et oluline pole ainult see mis on pakendi sees, vaid see mis on sisemuse ümber. Kuidas seda taastöödelda ja kuhu kokku korjata. Minu suureks imestuseks näiteks on taaraautomaadid ainult mõnes riigis eksisteerimas. Ma olin hüüber shokis kui avastasin Austrias, et ma ei saa oma paari coca cola pudelit viia kuskile ohtusse kohta, kus ma tean, et see arvatavasti viikase tagasi ringlusesse.
Mul õnnestus katsetada Tuule deodoranti, et kuidas ta toimib ja võrrelda oma eelneva 2 nädalat kasutatud kreemdeodorandiga, mille ostsin Biomarketist. Ma toon välja plussid ja miinused mõlemal tootel.
Tuul deodorant
+ Toimib ideaalselt deodorandina. Säilitades loomulikulõhna.
+ Kasutamine mugav.
+ Plastpakend ei purune maha kukkudes ja on kerge.
- Plastpudelit pole võimalik refillida.
- Pump ütles kiirelt ülesse.
- Keha vajab harjumist, et see hakkaks toimima deodorandina. Minu puhul keha harjus kiiresti, aga sama kiiresti ka lõpetas koostöö. Mille eelduseks on, et kasutad kahte deodoranti vaheldumisi.
i+m Deo Creme - kreemdeodorant
+ Toimib ideaalselt deodorandina. Säilitades loomulikulõhna.+ Klaaspakend, mida saab hiljem kasutada, millekski muuks või saata taastöötlusesse.
- Võib maha kukkudes puruneda (juhul kui kukub kivipõrandale)
- Kasutamine ebamugavam. Määrides kätega peab käsi alati pärast kasutamist pesema.
Kommentaarid
Postita kommentaar