Võtan aasta kokku

Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas teha kokkuvõte aastast siin või instagramis. Või ainult siin. Või ainult instagramis. Või mõlemas. Või mitte üldsegi. Kas üldse kirjutada enam blogi. Kas üldse postitada midagi instagramis (väljaarvatud juuksuritööd, sest see on aidanud mul leida päris palju uusi kliente). Vahest mulle tundub, et see võtab minu elust liiga palju ja annab tagasi liiga vähe. Kuid, siis meenuvad kõik need inimesed, kes on mulle kirjutanud, et kui palju ma olen neid motiveerinud ainult oma blogi või insta storyde kaudu. Ja see tegelikult on mind alati motiveerinud ka ennast rohkem arendama ja jätkama oma tegusid. See ongi see, mida ma nende tegudega saan - kui inimesed kirjutavad, et minust on neile kuidagi kasu olnud.

Kokkuvõtet motiveeris tegema tegelikult tagasivaade aasta esimesse poolde. Ja meenutades neid mõtteid, mida ma mõtlesin sel aja perioodil. Sest kõik need kogemused, mis ma kogesin aasta alguses, tunduvad, et kogesin neid aastaid tagasi. Ja olukord, millesse mind pandi kohe aasta alguses andis mõista, et ma ei kahetseks seda kunagi, vaid mõtleks sellele aasta lõpus, et oi kas ma päriselt ka olin nõus seda tegema. Ja pigem olla ikkagi uhke oma teo üle.

Õnnelik Grete kandideerimas Elurikkuse erakonnas.

Kui aasta alguses helistas mulle Mati ja küsis kas oleksin nõus kandideerima riigikoguvalimistel, siis sel hetkel arvasin, et see on mingi nali. Ja ei oskakski öelda kas hea või halb nali. Lihtsalt, et kas ainult minu elus juhtuvad sellised olukorrad. Kus täiesti võõras inimene võtab minuga ühendust ja pakub mulle võimalust kogeda midagi, mida iga üks kogeda ei saa, samal ajal usaldades mind, kuigi olen noor ja roheline (roheline antud juhul kahes mõttes :D). Selline üpriski sarnane juhtum sündis aasta lõpupoole minuga jälle, aga sellest veidi hiljem. Liigume järge mööda.
Blogipostitus sellest teemast SIIN. Valimislubadused SIIN.

Muidugi tänu riigikogus kandideerimisele lükkus mu Delfi lugu edasi. Pidime ikkagi ära ootama, kui valimised läbi, kuid sellest sai oma ette nali. Esiteks tundsin, et ma rohkem selliseid videolugusid endast ei lase teha, kui ma ikkagi ei tunne end perfektsena ning kui mul ajakirjanikuga küsimused/ülesanded täpselt rääkimata. Ma ei ütle, et ma ajakirjanikus olen pettunud. Ei, ajakirjanik ise, koos operaatoriga, olid väga toredad poisid, kes poole filmimise ajal poes unustasid korraks miks nad olid minuga sinna läinud ja hakkasid ühte youtuuberist kuulsust poes hoopis jälitama. Aga lihtsalt Delfi kui platvorm pole koht, kus tahaks enam figureerida. Sest pealkiri oli minu arvates möödas ning kommentaatoritest ma ei räägigi. Aga tänu sellele loole tutvusin ma uue inimesega. Liisa ehk Suletudringi blogija. Me küll ei kohtunud sel ajal kui see video tehti, kuid see viis meid hiljem kokku. Esimest korda kokku saades saime naerda ka kommenteerijate üle. Millest mu korterikaaslased tegid kokkuvõtte minust - karvane vegan, kes on tsölibadis.
Blogipostitus sellest SIIN. Delfi lugu koos kõikide kommentaaridega SIIN.

Siiri Noole lõputöö mantel

Miks ma sellised ettepanekud vastu võtsin üldse? Sellele on väga lihtne vastus. Ma nimelt tahtsin teha kõike muud kui koolis käia ja mõelda koolilõputööle. Ma arvan et see oli üks raksemaid aega minu praegu elatud aja jooksul. Ma pidin tegema midagi, mida ma ei nautin ja mis ei pannud silma särama. Te küsite, et miks ma siis tegin seda. Sellel oli mitu põhjust. Esiteks ma ei oska asju pooleli jätta, eriti, millega ma olen tegelenud juba aastaid ja lõpp on lähedal. Teiseks oli mul palju lähedasi kõrval, kes samuti soovitasid ära kannatada ja lõpuni minna. Kolmandaks ei suutnud ma ka välja mõelda sel hetkel, mida ma muidu oleks pidanud tegema.

ColorZoom 2019 koos Teresega

Lootes, et võtsin lõputöö teemaks selle, mis mu silma tegelikult särama paneb, siis see oli üksnes lootus. Tegelikult lükkasin ma seda ikka edasi ja aina edasi ja leidisn veel sada muud tegevust mida selle asemel teha. Näiteks aitasin teistel lõputööd teostada ehk siis olin kursaõele modelliks ja käisime ka koos peaaegu igal reedel stressi leevendamas, pidudel tantsides. Modelliks käisin ka juuksuritele, mille ma õnneks suutsin seostada ka lõputööga, intervjueerides sealseid juuksureid.

Kõrgema Kunstikooli Pallase lõpukaitsmistel juukseid lõikamas.

Mai ja juuni olid ajad, mil ma ootasin, et need ajad lõppeks kiiresti, sest ma polnud ammu nutnud nii palju kui sel aja perioodil. Kui see kaitsmisepäev tuli ja ka kiirelt 10 minutiga ära tegin, siis see hetk kui olin hindamiskomisjoni ja oma koolikaaslaste ees, oli küll imeliselt hea tunne. Ma tegin selle ära ja täpselt nii nagu ma soovisin. Koos perfomancega. Hetk hiljem minus tekkis kergus, mida olin oodanud juba aastaid. Ma olen vaba! Ma saan liikuda edasi! Ja ma ei pea enam mõtlema, kui kaua veel!

Ametlik Pallase vilistlane

Edasi läks kõik juba kiirelt. Sisseastumine Tallinna Tööstuhariduskeskusesse oli liigagi lihtne. Hirm oli ka ikka, et kes need teised on. Kuid nüüd olles juba neli kuud koolis olnud, siis ma arvan, et ainsad normaalsed ongi ainult minu kursusel. Kõik muu seal koolis jääb küsimärgi alla, aga lubasin et ei mingit rabelemist esindustes või organiseerimistes. Õnneks olen siiani osanud hoida madalat profiili aktiivsuse osas. Tallinnasse kolimine oli küll üllatavalt sujuv. Mõtlesin tihti, et oot ma olin ju lubanud, et ei koli kunagi Tartust ära. Ja septembris registreerisin end juba ametlikult tallinlaseks, mille peale ma Tartus isegi ei mõelnud, et kas peaks registreerima tartlaseks. Kuigi ma elan elutoas kapi taga ja mul pole väga privaatsust, siis sellegi poolest ei kurda ma valikut elada uuesti pärast 8 aastat koos perega. Ühe väikse erandiga. Peres on ka nüüd vanaema. Ja see on oma ette kogemus, kui mitte öelda katsumus. On ikka raskeid hetki kui kaks erinevas generatsioonis inimest ühte majapidamisse elama pannakse, aga samas ka palju rõõmu ja armastust.

Töö leidmine Tallinnas tuli ka kuidagi ootamatult kergelt. Ja ma ei oskaks paremat tööd tahtagi, kui Eesti Disaini Majas. Jääda ikkagi disaini valdkonda ja eelnevat õpitud kuidagi moodi edasi arendada, siis see on kõige ideaalsem. Ma näen, mida disainerid teevad ja müüvad. Kohtun disaineritega isiklikult ja saan nendega suhelda. Ning näen ka mida disaini ostvad inimesed sellest kõigest arvavad. Kas nad on toodetega rahul ja kas hind on seda väärt.

Eesti Disaini Maja pere

Ma olin käinud koolis nii umbes kuuaega. Kui ühel täiesti tavalisel koolipäeval näen, et keegi võõras on mulle messengeri kirjutanud. Pakkumist lugesin nii umbes 5korda, et üldse oskaks selle kohta midagi kosta. Mäletan, kuidas kursaõdedega naersin, et üks võõras meesjuuksur kutsub mind enda juuksurisalongi tööle. Ja ega ma kohe ei julgenud selle pakkumisele jaatavalt vastata. Tundus, et selle diiliga käib kaasas mingi AGA. Ja oli hirm, et see AGA on seotud raha röövimisega või midagi muud sellist. Kaks nädalat hiljem, aga olin ma juba paari oma kliendiga koha peal ja proovisin koha ära. Ja nüüd on sellest möödas juba üle kahe kuu ning ma ei oskakski muud oma elus soovida. Kui ühe ainsa aastaga on mind usaldatud mitmeid kordi. Muidugi sellega käib kaasas hetked, kus tunnen, et see töö polegi nii kerge või siiski ikkagi on elus inimesi, kes motiveerimise asemel ütlevad oma arvamuse, mis ajab mind muidugi naerma, aga samas ka üllatama. Miks mu enda kursusejuhendaja ei poolda minu eluvalikuid juba kooli kõrvalt praktiseerida, kui mina ise usun endasse. Mu juhendaja salongis usaldab mind ning mis kõige olulisem - kliendid on jäänud siiani rahule mu tehtud tööga. Aitäh Priidu selle usalduse eest!!!

Helene, tänu kellele ma Priidu käe alla sattusin.

Ja kui ma juba arvasin, et aasta ei saa paremaks minna kui see juba on, siis alati saab veel paremaks minna. Ja naljakas, kuidas emotsioonid mis meie sees on hakkavad tõmbama sarnaseid tundeid ja emotsioone juurde. Kui nüüd juba mitmeid kuid olen olnud rahul ja õnnelik oma uute eluvalikute ja tegude pärast. Mu elu üks unistusi on täitunud. Mäletan kuidas ma 8 aastat tagasi rääkisin oma sõpradele Tartus rääksin, et ma tahan elada sellist elu, kus mul on igapäev graafiku põhine elu. Ja ma ei istu niisama ja ei möluta. Ja nüüd ma siis olen siin Tallinnas, kus on koguaeg kiire ja nüüd on nii palju tegevusi, et kõike ei jõua isegi ära teha. Aga kui ma arvasin, et sellissesse graafikusse midagi rohkem ei mahu, siis tegelikult mahub rohkem ja veelgi. Õnne ja armastust!

Uus aasta lubadusi minult muud ei tule, kui rohkem usku ja armastust iseendasse. Nullkulust ma selles postituses ei rääkinudki. Aga püüan selleski osas areneda! Edu meile kõigile!

PS! See aasta on mul ka kategooria "Minu inimene 2019" ja selleks on inimene, kes just 2019. aastal sai mulle väga oluliseks ja tänu kellele muutsusin ka mina - tugevamaks. Aitäh Siiri! 💗