Otse põhisisu juurde

Reet Aus: "Lihtne - ära osta sitta!"


Käisin täna Tartu Loodusmajas aruteluõhtul: Ringmajandus. Sel teemal rääksid kaasa Reet Aus ja Kaisa Hansen. Reet Aus arvatavasti ei vaja paljudele tutvustust - naine, kes lööb laineid moetööstuses kasutades ära kõik tekstiilijäägid ja teeb koostööd ühe suure tekstiiliettevõttega Bangladeshis. Kaisa Hansen see-eest tutvustas oma start-up´i, mis kasutab 3D printeris uue materjalina puidujääkidest tehtud saepuru. Selle teeb naljakaks see-et 2 aastat tagasi käis minul ja minu kahel kursaõel sama idee peast läbi, aga mõtteks see jäigi. Ja aasta hiljem tuli selle ideega välja Kaisa. Kas juhus või meie endi õnnetus. Hahaha. Kursaõde püüdis välja arvutada, kui paljudest miljonitest me ilma jäime. Ühed ainult mõtlevad, teised aga ka tegutsevad. Kõike ei jõuagi ju ise ära teha ka.

Juttu jätkus kauemaks. Seletati lahti erinevad mõisted. Ringmajandus. Jätkusuutlikmajandus. Kestevmajandus. Kui paljud ärimehed lihtsalt lulli löövad ja rahas suplevad. Ja neid ei huvita, et Aafrikasse kaevatakse prügiauke ning ookeanis ulbivad ringi tohutud prügisaared. Aga kuidas seda peatada? Kas meie tavainimesed saame kuidagi üldse seda mõjutada? Üksikindiviidina... Üks noormees soovis teada. Reet Aus rääkis, et temalt on seda küsitud. Küsitud, et kust alustada ja mis moel. Reet Aus vastas: "Lihtne - ära osta sitta!" Ja just nii ongi. Igal ostul on sul võimalus mõelda, kas ma tahan toetada seda ettevõtet ja seda äri. Kui läbipaistvad on selle ettevõtte teod? Kas soovin neid toetada? Need küsimused teevad igapäeva ostud palju lihtsamaks. Või mis teie arvate?

Keskkonnanädal / Tartu Loodusmaja
Pilt: Kevin Uke


Kuid sellel aruteluõhtul osales ka üks veider kolmik. Meie "normaalsed" inimesed nimetame neid siin hellitavalt "Tartu toiduklubi" inimesteks. Ühe tädiga olin paar nädalat varem kohtunud Kvartalis nahaosakonna näituse avamisel, kus naine jäi minuga pikemalt juttu ajama...toidulaua juures. Nimelt kurtis ta, et jäi näituse avamisele kahjuks hiljaks, et tuli ühelt teiselt ürituselt. See on täiesti okei. Aga jutt muutus kahtlasemaks kui hakkas mulle rääkima, et ta teab ja jälgib kõiki Tartus toimuvaid tasuta üritusi ja kus ta aimab, et võiks tasuta süüa saada. See tundus juba kahtlane. Vaikselt hiilisin tema juurest minema. Enne tänast nägin teda ka eelmine nädal Nooruse Galerii näituse avamisel. Loomulikult toidulaua juures. Põgenesin kohe kui teda nägin. Ausalt, ma püüan olla tolerantne inimene. Aga ma ei pea, kui ma ei taha.

Niisiis. Täna jälle. Tema kaaslased. Teine naisterahvas nosis õuna ja vahtis telefoniekraani. Samal ajal ta laadis seina ääres oma teist mobiiltelefoni.  Noormees, aga istus, jõi kohvi... ja kuulas kõrvaklappidega muusikat või vaatas videosid - oli arusaada, et ta ei tulnud siia selle ürituse pärast. Aga see kuulus naine, kellega mul on olnud endalgi au juttu puhuda istus teises reas ja kuulas tähelepanelikult. Ja siis. Võttis ta sõna. Raske on tema mõtet edasi anda sama tabavalt nagu tema rääkis. Aga ta väitis, et kilekottidel pole midagi viga. Aga tänapäeval on need kotid väga nigela võitu, kohe esimesel kasutamisel lähevad juba katki. Ja noh kilekotid on head asjad, sest muidu mingid asjad hakkavad läbi laskma ja määrivad ta seljakoti ära. (sellega ma saan isegi natuke nõustuda. Olen isegi olnud selle dilemma all, et mida teha sellise juhul. Ideid?) Aga tal jätkus juttu kauemaks. Mina ega kursaõde ei suutnud naeru kinni hoida. Isegi Reet Aus muigas. Kaisa üritas vahele rääkida või midagi vastu öelda. Aga naine jauras oma kilekoti juttu edasi. Juba ta jõudis selleni, et kilekotti on parem jalgratta lenksu külge riputada kui paberkotti... see oli küll juba ebaloogiline. Miks tal vaja midagi lenksu külge riputada kui tal on seljakott...

Nalja kui palju sel situatsioonil, aga tegelikult ikka väga nukker. Meil siin maailmas on ikka erisuguseid inimesi. Mõtled küll, et juba läheb asi tõusvas joones. Ja järgmisel hetkel saad kõva kõrvakiilu vastu põske. Toibud. Ning mõistad, et rikastel on vaestest suva ja vaesed annavad oma viimse raha ka rikastele, sest äri on äri. Rikastel on vaeseid vaja, aga kas vaestel on rikkaid vaja?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Hea, et ma tekstiili õppima ei läinud

Läksin mööbli disaini õppima, aga teine valik oli tekstiil. Esimene katsetus tekstiilile kartulitrükk siidivärvidega. Foto: Anete Juhari Austrias olles juba unistasin oma kodus olevatest valgetest t-särkidest, millel kõigil kolmel oli kuidagi plekid peale tulnud, MILLAL ometi ma saan neid tuunima hakata, sest ideid, mida peale teha, oli juba MUSTmiljon. Austrias oli ka valgetest särkidest puudus, õigemini mul ei olnudki seal ühtegi suvist t-särki. Jõudsin eestisse, ostsin Tartu kunstipoest Skizzest ühe musta tekstiilivärvi tuubi ja lippasin Vändrasse oma ideid ellu viima. Üpriski kiiresti sain aru, et mu kunstianne (kui mul üldse see kunagi on olnud) on tuhmunud. Sain aru, et asi mida peale tahan joonistada on üle minu võimete. Otsustasin lõpuks ühele t-särgile tõmmata lihtsalt üle pleki pika musta triibu. Olen tähelepannud, et see on ilgelt moekas praegu, kui su kahe rinna peal ilutseb ananass või kiisu või roos või mis iganes, Noh ma tegin siis tavalise musta triibu. Olen ...

10 sammu tehtud - vahekokkuvõte

On aeg teha väike vahekokkuvõte minu nullukulu sammudest. Head ja vead. Ja lisamärkused. Ning kas tasub sellele nii palju aega kulutada ja oma argimuredele neid lisa muresid juurde tekitada? Ei loo top kümmet, vaid alustan selles järjekorras nagu ma neid siia blogisse lisasin. Esimene samm: Rimist ostetud OrganiCup, millest põhimõtteliselt kõik alguse sai. Ma olin alguses natuke skeptiline ja kartsin seda kasutada. Ei tundunud, et mul neid sidemeid nii palju ka kulub, et sellega kohutavalt nüüd maailma reostaks. Tampoone ma ka ei kasutanud, sest need olid ebamugavad. Nüüd kui olen mõned kuud kasutanud seda uut toodet. Ütlen vaid üht: PARIM nullkulu ost. EI. Parim ost üldse. Hügeeniline. Mugav. Nagu polekski menstruatsiooni. Kas osta? Kindlasti! Sinna juurde soovitan osta ka vajadusel riidest õmmeldud sidemed, mida on võimalik korduvalt kasutada. Sest alguses võib harjumatu cupi paigaldada ja seljuhul võib veidi lekkida. Kui ei ole veel, siis soovitan esimese asjana järgneval poetuu...

Intervjuu Jaana Lotsmaniga: "No Poo"

Minu esimene intervjuu siin blogis tuleb ühe mu juuksurisalongis külastanud kliendiga. Jaana sattus minu juurde salongi läbi ühe facebooki grupi, kuhu ta oli postitanud küsimuse: “Kas keegi teab soovitada juuksureid, kes oskab DevaCuti juukselõikust teha?” Ja üks mu tuttav oli soovitanud mind, kuigi ta ise polnud veel minu juures lõikuselgi käinud. Olin temaga kunagi vaid varem rääkinud, et oskan lokke lõigata, kui vaja. Kas see just DevaCut on, seda ei oska lubada. DevaCut on vaid üks kindel meetod kuidas on võimalik lõigata lokke ning selle juurde käivad kindlad tooted, mida selle lõikuse juures kasutatakse. Millegi pärast lokke omavad neiud kasutavad seda mõistet iga lokkis juuste lõikuse puhul. Kahjuks paljud juuksurid ei oska tänapäeval lokke lõigata, sest pikka aega on olnud moes sirged juuksed, kui plahvatuslikult kiiresti on muutunud lokid taas popiks. Ja mida loomulikum seda ägedam! Minu suureks abiliseks lokkisjuuste lõikuse puhul on olnud kindlasti mu juhendaja Priidu, kell...