Otse põhisisu juurde

Reet Aus: "Lihtne - ära osta sitta!"


Käisin täna Tartu Loodusmajas aruteluõhtul: Ringmajandus. Sel teemal rääksid kaasa Reet Aus ja Kaisa Hansen. Reet Aus arvatavasti ei vaja paljudele tutvustust - naine, kes lööb laineid moetööstuses kasutades ära kõik tekstiilijäägid ja teeb koostööd ühe suure tekstiiliettevõttega Bangladeshis. Kaisa Hansen see-eest tutvustas oma start-up´i, mis kasutab 3D printeris uue materjalina puidujääkidest tehtud saepuru. Selle teeb naljakaks see-et 2 aastat tagasi käis minul ja minu kahel kursaõel sama idee peast läbi, aga mõtteks see jäigi. Ja aasta hiljem tuli selle ideega välja Kaisa. Kas juhus või meie endi õnnetus. Hahaha. Kursaõde püüdis välja arvutada, kui paljudest miljonitest me ilma jäime. Ühed ainult mõtlevad, teised aga ka tegutsevad. Kõike ei jõuagi ju ise ära teha ka.

Juttu jätkus kauemaks. Seletati lahti erinevad mõisted. Ringmajandus. Jätkusuutlikmajandus. Kestevmajandus. Kui paljud ärimehed lihtsalt lulli löövad ja rahas suplevad. Ja neid ei huvita, et Aafrikasse kaevatakse prügiauke ning ookeanis ulbivad ringi tohutud prügisaared. Aga kuidas seda peatada? Kas meie tavainimesed saame kuidagi üldse seda mõjutada? Üksikindiviidina... Üks noormees soovis teada. Reet Aus rääkis, et temalt on seda küsitud. Küsitud, et kust alustada ja mis moel. Reet Aus vastas: "Lihtne - ära osta sitta!" Ja just nii ongi. Igal ostul on sul võimalus mõelda, kas ma tahan toetada seda ettevõtet ja seda äri. Kui läbipaistvad on selle ettevõtte teod? Kas soovin neid toetada? Need küsimused teevad igapäeva ostud palju lihtsamaks. Või mis teie arvate?

Keskkonnanädal / Tartu Loodusmaja
Pilt: Kevin Uke


Kuid sellel aruteluõhtul osales ka üks veider kolmik. Meie "normaalsed" inimesed nimetame neid siin hellitavalt "Tartu toiduklubi" inimesteks. Ühe tädiga olin paar nädalat varem kohtunud Kvartalis nahaosakonna näituse avamisel, kus naine jäi minuga pikemalt juttu ajama...toidulaua juures. Nimelt kurtis ta, et jäi näituse avamisele kahjuks hiljaks, et tuli ühelt teiselt ürituselt. See on täiesti okei. Aga jutt muutus kahtlasemaks kui hakkas mulle rääkima, et ta teab ja jälgib kõiki Tartus toimuvaid tasuta üritusi ja kus ta aimab, et võiks tasuta süüa saada. See tundus juba kahtlane. Vaikselt hiilisin tema juurest minema. Enne tänast nägin teda ka eelmine nädal Nooruse Galerii näituse avamisel. Loomulikult toidulaua juures. Põgenesin kohe kui teda nägin. Ausalt, ma püüan olla tolerantne inimene. Aga ma ei pea, kui ma ei taha.

Niisiis. Täna jälle. Tema kaaslased. Teine naisterahvas nosis õuna ja vahtis telefoniekraani. Samal ajal ta laadis seina ääres oma teist mobiiltelefoni.  Noormees, aga istus, jõi kohvi... ja kuulas kõrvaklappidega muusikat või vaatas videosid - oli arusaada, et ta ei tulnud siia selle ürituse pärast. Aga see kuulus naine, kellega mul on olnud endalgi au juttu puhuda istus teises reas ja kuulas tähelepanelikult. Ja siis. Võttis ta sõna. Raske on tema mõtet edasi anda sama tabavalt nagu tema rääkis. Aga ta väitis, et kilekottidel pole midagi viga. Aga tänapäeval on need kotid väga nigela võitu, kohe esimesel kasutamisel lähevad juba katki. Ja noh kilekotid on head asjad, sest muidu mingid asjad hakkavad läbi laskma ja määrivad ta seljakoti ära. (sellega ma saan isegi natuke nõustuda. Olen isegi olnud selle dilemma all, et mida teha sellise juhul. Ideid?) Aga tal jätkus juttu kauemaks. Mina ega kursaõde ei suutnud naeru kinni hoida. Isegi Reet Aus muigas. Kaisa üritas vahele rääkida või midagi vastu öelda. Aga naine jauras oma kilekoti juttu edasi. Juba ta jõudis selleni, et kilekotti on parem jalgratta lenksu külge riputada kui paberkotti... see oli küll juba ebaloogiline. Miks tal vaja midagi lenksu külge riputada kui tal on seljakott...

Nalja kui palju sel situatsioonil, aga tegelikult ikka väga nukker. Meil siin maailmas on ikka erisuguseid inimesi. Mõtled küll, et juba läheb asi tõusvas joones. Ja järgmisel hetkel saad kõva kõrvakiilu vastu põske. Toibud. Ning mõistad, et rikastel on vaestest suva ja vaesed annavad oma viimse raha ka rikastele, sest äri on äri. Rikastel on vaeseid vaja, aga kas vaestel on rikkaid vaja?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Teeme koos puuviljakoti

Mulle kirjutas üks armas Reti, kes nägi selles Delfi videos minu puuviljakotte ja palus, et saadaksin juhendi, kuidas ma neid kotte teen. Ma olen juba neli päeva vaevelnud selle juhendi kirjutamisega, sest see pole üldse nii lihtne, kui ma alguses arvasin. Alguses mõtlesin et teen skeemi ja värki, aga lõpuks viskasin hiire nurka ja otsustasin, et näitan skeemis kuidas alustada aga lõpu peate heegeldama ainult juhendi abiga. Et midagi jääks, ka minu "firma" saladuseks, siis võib juhtuda, et teil ei pruugi juhendiga esimesel korral hästi välja tulla, see tähendab, et peate olema ka ise veidi loovad ja nuputama kuidas selle skeemi ja juhendi abiga kott valmis heegeldada. (Ma lihtsalt ei taha öelda, et ma ei osanud paremat juhendit kirjutada). Ja loomulikult vajadusel võite minu poole isiklikult pöörduda ja abi paluda. Vaja läheb: Heegelniiti ja heegelnõela (mina kasutasin suurust- USA 5 / Eesti 0.5) Kuidas heegeldada endale puuviljakott: Puuviljakoti alustamise skee

Tuul ja kliimaärevus

Eile oli siis see päev kui ma võtsin oma salongi juhendajat Priidut kuulda ja tegin koolist poppi. Nimelt ma olen Tallinnas vastu pidanud juba 4 kuud, aga vaikselt tekib kõigest taas tüdimus, kas novembrikuu pimeduse või millegi muu pärast, kes seda teab. Mainisin seda Priidule, et koolist juba vaikselt tüdimus, sest ma olen alates 7 aastasest saadik järjest koolis käinud- see teeb siis 17 aastat- see on suurem osa minu elust. Ja tahaks järjest enam olla lihtsalt üks suur täiskasvanud inimene, kes käib tööl, maksab üüri ja suudab endale ise söögi lauale osta ja ka valmistada. Igatahes Priit soovitas vahest poppi teha ja kool ikkagi ära lõpetada. Ja ma mõtlesin, et kui poppi teen, siis peaks aja kuidagi kasulikult ära kasutama ehk siis milleks mul kunagi väga aega ei jää - blogikirjutamiseks (ja muidugi veel umbes 99 asja, mida peaks võiks oleks armas teha) Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada täna. Ma olen märganud, et ma ei näe otseselt vaeva, et elada pakendi- ja plastikuvabal

Kapselgarderoob ja Marie Kondo

See postitus on inspireeritud ühest kindlast postitusest -  slow.ee . Kui olete huvitatud jätkusuutlikust elustiilist, siis soovitan seda lehekülge jälgida ka  Facebookis . Kõik algas eelmisel talvel - siis kui teadsin, et ma lähen mõne kuu pärast Austriasse. Ma olin veidi paanikas. Ma teadsin, et mul on üks suur kohver, kuhu peab mahtuma 23kilo asju aga mul on suur garderoob. Sealt ma pean valima natuke talveriideid, siis natuke kevaderiideid ja siis sinna otsa ka mõned kergemad suvehilbud. Saate isegi aru, et suvehilbud mahuvad kindlasti, aga kuidas ära otsustada, millised talveriided kaasa tulevad. Otsus oli väga lihtne. Ma pean valima ühe tooni ja kõik asjad lähtuvad sellest, et kõik sobivad kõigega. Mis te arvate, mis tooni ma valisin? Loomulikult must, mis varieerus halliga. Okei olin nõus, et üks kollane ja sinine kampsun võiksid ka olla väikesteks aktsientideks. Ülla-ülla. Pakkimine läkski mõne kuu pärast üpriski sujuvalt ja ilma väga suure paanikata. Aga mis selgus Austria