Otse põhisisu juurde

Reet Aus: "Lihtne - ära osta sitta!"


Käisin täna Tartu Loodusmajas aruteluõhtul: Ringmajandus. Sel teemal rääksid kaasa Reet Aus ja Kaisa Hansen. Reet Aus arvatavasti ei vaja paljudele tutvustust - naine, kes lööb laineid moetööstuses kasutades ära kõik tekstiilijäägid ja teeb koostööd ühe suure tekstiiliettevõttega Bangladeshis. Kaisa Hansen see-eest tutvustas oma start-up´i, mis kasutab 3D printeris uue materjalina puidujääkidest tehtud saepuru. Selle teeb naljakaks see-et 2 aastat tagasi käis minul ja minu kahel kursaõel sama idee peast läbi, aga mõtteks see jäigi. Ja aasta hiljem tuli selle ideega välja Kaisa. Kas juhus või meie endi õnnetus. Hahaha. Kursaõde püüdis välja arvutada, kui paljudest miljonitest me ilma jäime. Ühed ainult mõtlevad, teised aga ka tegutsevad. Kõike ei jõuagi ju ise ära teha ka.

Juttu jätkus kauemaks. Seletati lahti erinevad mõisted. Ringmajandus. Jätkusuutlikmajandus. Kestevmajandus. Kui paljud ärimehed lihtsalt lulli löövad ja rahas suplevad. Ja neid ei huvita, et Aafrikasse kaevatakse prügiauke ning ookeanis ulbivad ringi tohutud prügisaared. Aga kuidas seda peatada? Kas meie tavainimesed saame kuidagi üldse seda mõjutada? Üksikindiviidina... Üks noormees soovis teada. Reet Aus rääkis, et temalt on seda küsitud. Küsitud, et kust alustada ja mis moel. Reet Aus vastas: "Lihtne - ära osta sitta!" Ja just nii ongi. Igal ostul on sul võimalus mõelda, kas ma tahan toetada seda ettevõtet ja seda äri. Kui läbipaistvad on selle ettevõtte teod? Kas soovin neid toetada? Need küsimused teevad igapäeva ostud palju lihtsamaks. Või mis teie arvate?

Keskkonnanädal / Tartu Loodusmaja
Pilt: Kevin Uke


Kuid sellel aruteluõhtul osales ka üks veider kolmik. Meie "normaalsed" inimesed nimetame neid siin hellitavalt "Tartu toiduklubi" inimesteks. Ühe tädiga olin paar nädalat varem kohtunud Kvartalis nahaosakonna näituse avamisel, kus naine jäi minuga pikemalt juttu ajama...toidulaua juures. Nimelt kurtis ta, et jäi näituse avamisele kahjuks hiljaks, et tuli ühelt teiselt ürituselt. See on täiesti okei. Aga jutt muutus kahtlasemaks kui hakkas mulle rääkima, et ta teab ja jälgib kõiki Tartus toimuvaid tasuta üritusi ja kus ta aimab, et võiks tasuta süüa saada. See tundus juba kahtlane. Vaikselt hiilisin tema juurest minema. Enne tänast nägin teda ka eelmine nädal Nooruse Galerii näituse avamisel. Loomulikult toidulaua juures. Põgenesin kohe kui teda nägin. Ausalt, ma püüan olla tolerantne inimene. Aga ma ei pea, kui ma ei taha.

Niisiis. Täna jälle. Tema kaaslased. Teine naisterahvas nosis õuna ja vahtis telefoniekraani. Samal ajal ta laadis seina ääres oma teist mobiiltelefoni.  Noormees, aga istus, jõi kohvi... ja kuulas kõrvaklappidega muusikat või vaatas videosid - oli arusaada, et ta ei tulnud siia selle ürituse pärast. Aga see kuulus naine, kellega mul on olnud endalgi au juttu puhuda istus teises reas ja kuulas tähelepanelikult. Ja siis. Võttis ta sõna. Raske on tema mõtet edasi anda sama tabavalt nagu tema rääkis. Aga ta väitis, et kilekottidel pole midagi viga. Aga tänapäeval on need kotid väga nigela võitu, kohe esimesel kasutamisel lähevad juba katki. Ja noh kilekotid on head asjad, sest muidu mingid asjad hakkavad läbi laskma ja määrivad ta seljakoti ära. (sellega ma saan isegi natuke nõustuda. Olen isegi olnud selle dilemma all, et mida teha sellise juhul. Ideid?) Aga tal jätkus juttu kauemaks. Mina ega kursaõde ei suutnud naeru kinni hoida. Isegi Reet Aus muigas. Kaisa üritas vahele rääkida või midagi vastu öelda. Aga naine jauras oma kilekoti juttu edasi. Juba ta jõudis selleni, et kilekotti on parem jalgratta lenksu külge riputada kui paberkotti... see oli küll juba ebaloogiline. Miks tal vaja midagi lenksu külge riputada kui tal on seljakott...

Nalja kui palju sel situatsioonil, aga tegelikult ikka väga nukker. Meil siin maailmas on ikka erisuguseid inimesi. Mõtled küll, et juba läheb asi tõusvas joones. Ja järgmisel hetkel saad kõva kõrvakiilu vastu põske. Toibud. Ning mõistad, et rikastel on vaestest suva ja vaesed annavad oma viimse raha ka rikastele, sest äri on äri. Rikastel on vaeseid vaja, aga kas vaestel on rikkaid vaja?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

10 sammu tehtud - vahekokkuvõte

On aeg teha väike vahekokkuvõte minu nullukulu sammudest. Head ja vead. Ja lisamärkused. Ning kas tasub sellele nii palju aega kulutada ja oma argimuredele neid lisa muresid juurde tekitada? Ei loo top kümmet, vaid alustan selles järjekorras nagu ma neid siia blogisse lisasin. Esimene samm: Rimist ostetud OrganiCup, millest põhimõtteliselt kõik alguse sai. Ma olin alguses natuke skeptiline ja kartsin seda kasutada. Ei tundunud, et mul neid sidemeid nii palju ka kulub, et sellega kohutavalt nüüd maailma reostaks. Tampoone ma ka ei kasutanud, sest need olid ebamugavad. Nüüd kui olen mõned kuud kasutanud seda uut toodet. Ütlen vaid üht: PARIM nullkulu ost. EI. Parim ost üldse. Hügeeniline. Mugav. Nagu polekski menstruatsiooni. Kas osta? Kindlasti! Sinna juurde soovitan osta ka vajadusel riidest õmmeldud sidemed, mida on võimalik korduvalt kasutada. Sest alguses võib harjumatu cupi paigaldada ja seljuhul võib veidi lekkida. Kui ei ole veel, siis soovitan esimese asjana järgneval poetuu

DRAAMA ja huulepalsam

DRAAMA festival on iga aastane teatri festival Tartus. Esimest korda olin ma seal vabatahtlik 5 aastat tagasi. See oli ka parim aasta vabatahtlikuna. See oli erilisem kui teised aastad. Nimelt terve Küüni tänav ja pool Raekoja platsi täideti siniste 2x5m konteineritega, mida muidu kasutatakse enamasti ehitusplatsidel kontoriruumidena. Ma arvan, et neid oli umbes 20 tükki. Igas konteineris ühe teatrikunstniku väljapanek mõnest tema loomingust teatritöös või muu iseloomustav ruum temast endist. Meie ülesanne oli kõiki neid teatrikunstnike aidata värvimis-, liimimistöödes. Hiljem oli meie ülesanne neid kõik festivalipäevad neid 8h valvata. Mis oli kõige põnevam. Naljakam. Shokeerivam. Sest siis nägid sa inimesi tänaval. Nende reaktsioone. Nende kommentaare. Nende rõõmu. Nende viha. Nende lollusi. Mõned tulid küsima meilt, miks ja milleks. Kas see on meie arvates mõtekas või räige maksumaksjate ära kasutamine. Et miks neilt pole küsitud, kas nad tahavad selle eest maksta. Äkki neile ei m

Võtan aasta kokku

Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas teha kokkuvõte aastast siin või instagramis. Või ainult siin. Või ainult instagramis. Või mõlemas. Või mitte üldsegi. Kas üldse kirjutada enam blogi. Kas üldse postitada midagi instagramis (väljaarvatud juuksuritööd, sest see on aidanud mul leida päris palju uusi kliente). Vahest mulle tundub, et see võtab minu elust liiga palju ja annab tagasi liiga vähe. Kuid, siis meenuvad kõik need inimesed, kes on mulle kirjutanud, et kui palju ma olen neid motiveerinud ainult oma blogi või insta storyde kaudu. Ja see tegelikult on mind alati motiveerinud ka ennast rohkem arendama ja jätkama oma tegusid. See ongi see, mida ma nende tegudega saan - kui inimesed kirjutavad, et minust on neile kuidagi kasu olnud. Kokkuvõtet motiveeris tegema tegelikult tagasivaade aasta esimesse poolde. Ja meenutades neid mõtteid, mida ma mõtlesin sel aja perioodil. Sest kõik need kogemused, mis ma kogesin aasta alguses, tunduvad, et kogesin neid aastaid tagasi. Ja olukord, mill